Seitsmenda Päeva Adventistide Peakonverents ei ole kunagi vastu võtnud ega kinnitanud koguduse ametlikku seisukohta oikumeenilise liikumise suhtes. Sel teemal on kirjutatud raamat (B. B. Beach "Ecumenism – Boon or Bane?", Review and Herald 1974) ja mitmeid artikleid on ilmunud aastate jooksul adventväljaannetes, kaasa arvatud Adventist Review´s. Kuigi ametlik seisukoht on veel koostamata, võib öelda, et on olemas küllaldaselt tõendeid, mille alusel seda esitada.
Üldiselt öeldes, Seitsmenda päeva adventistid ei mõista täielikult hukka oikumeenilist liikumist ja selle peamist esindajat Maailma Kirikute Nõukogu (World Council of Churches), samas on adventistid kriitilised selle teatud seisukohtade ja tegevuste suhtes. Mõnedki eitavad oikumeenilise liikumise ambitsioonikust ja selle positiivseid mõjusid. Oikumeenilise liikumise peamine eesmärk on kristlik ühtsus. Adventistid ei eita, et Kristus palvetas ühtsuse pärast. Oikumeeniline liikumine on tõhustanud kirikutevahelist dialoogi ja kõrvaldanud asjatuid eelarvamusi.
Oma organisatsiooni ja tegevusega on oikumeeniline liikumine andnud kirikutest täpsema ja uuendatud info, toetanud usulist vabadust ja inimõigusi, seisnud vastu rassismiilmingutele, juhtinud tähelepanu sotsiaalmajanduslikele probleemidele evangeelses kontekstis. Kõik need püüdlused on toonud kasu ja kandnud head vilja. Vaatamata sellele ei kaalu üldised kasud üles kahju. Viimasest aga alljärgnevalt.
Adventliikumine kui prohvetlik liikumine
Adventkirik astus ajalooareenile kindlas veendumuses, et ta vastab Jumala kutsele. Adventistid usuvad ennast esile tõstmata – uhkuse või liigse enesekindluseta –, et adventliikumine on Jumala poolt saadetud, et kuulutada igavest evangeeliumi, Jumala viimast sõnumit, mis tuleneb Ilmutuse 14. ja 18. peatükist. Lähtuvalt erilisest rõhuasetusest ja arusaamast prohvetikuulutustest, näeb adventkirik ennast kui lõpuajaks suunatud liikumist, mis on ise oikumeeniline ja kannab apokalüptilist sõnumit. Kuulutuse alguses kutsutakse Jumala lapsi välja langenud maailmast, kus kasvab religioosne surve, mis vastandub Jumala tööle. Välja kutsumine on samas ka üleskutse ühtsuseks ja ülemaailmseks, isegi oikumeeniliseks liikumiseks, mis omab Jeesuse usku ja peab Jumala käske (Ilm 14:12). Maailma Kirikute Nõukogu rõhutab esmaselt ühtsust kirikutele ja alles seejärel kutsutakse järk-järgult välja oma “erinevustest”, et saada üheks. Adventliikumise sõnumi puhul on esmane Baabülonist välja kutsumine, et jätta maha selle erinevused ja segadus, ja alles seejärel kutsutakse ühtsuses kasvamisele tões ja armastuses, kuuludes ülemaailmsesse adventperre.
Mõistmaks adventliikumise seisukohta oikumeenia ja teiste peamiste kirikute suhtes, on kasulik meeles pidada, et adventliikumise algaegadel, milleriitide ajastul, oli oikumeeniline aspekt tähtis, kuna liikumine ise kasvas välja erinevatest kirikutest. Kirikud ise lükkasid milleriitide-adventistide kuulutuse tagasi, kuid adventistidest liikmeid oma kirikutest ei lahutatud, vaid nad moodustasid osa neist. Suhted kirikute sees pingestusid, levitati kuulujutte, millest mõne mõju kestab tänapäevani. Liikumise pioneeridel olid omad arusaamad ja nende vastased kaitsesid enda omi. Emakirikud ei suutnud olukorda enam taluda ja see viis uue liikumise lahkulöömiseni. Tänapäeva kirikutevahelised suhted on loomulikult mõistvamad.
Milliseid probleeme adventistid oikumeenias näevad? Enne sellele küsimusele vastamist peab arvestama faktiga, et oikumeeniline liikumine ei ole ise ühtne, vaid esindab erinevaid arusaamu, mis on problemaatiline. Antud seisukohavõtus puudutame oikumeenilise liikumise üldist seisukohta, mis on esindatud Maailma Kirikute Nõukogus, organisatsioonis, mis esindab enam kui kolmesadat erinevat kirikut ja denominatsiooni.
Oikumeeniline arusaamine ühtsusest
Uue Testamendi järgi on kirik ühendatud tões, mis on püha, ustav, rõõmuks kõigile ja kuulekas (Jh 17:6,13,17,19,23,26). Oikumenistid (luues uut sõna) usuvad, et lõplik ühtsus, mis ühendab enamuse kirikuid, on arengu loomulik lõpptulemus. Nad rõhutavad, et kirikute lagunemine ajaloo jooksul erinevateks liikumisteks on ‘skandaalne lahutus’, mida võetakse kui andestamatut pattu. Ketserlust ja oma veendumustest taganemist oikumenistid aga ignoreerivad. Uus Testament osutab kristlastevastasele tegevusele “Jumala templi” sees (2Ts 2:3-4). Piibellik pilt lõpuaja kogudusest Jeesuse teise tuleku eel kujutab endast ülejäänute kogudust kui ülejääki kristlaskonnast, kellel on Jeesuse usk ja kes peab Tema käske, mitte megakirikut, mis ühendab endas kogu inimkonda (Ilm 12:17).
On olemas selgeltmääratletav piir, mille ületamisel mittepiibellik ja mittekristlik eluviis õigustab lahutust/lahusolekut. Maailma Kirikute Nõukogu seda piiri ei tunnista. Lahusolek – selleks, et kaitsta ja ülal hoida seda koguduse ja tema sõnumi puhtust ja rikkumatust – on soovimisväärsem kui ühtsus maailmalikkuses ja eksituses.
Enamgi veel, adventistide jaoks on arusaamatu Maailma Kirikute Nõukogu juhtide vähene tähelepanu isikliku pühaduse ja taassünni olulisusele. Mõnede jaoks on viimase tähtsustamine kui “püha” ülevõidmine, millel pole tähtsust kristliku kasvu jaoks. Nad eelistavad isiklikku “isiku” pühadust sotsiaalsele moraalile ja moraalinormide rõhutamisele. Adventistide jaoks isikliku pühaduse ja ühiskonna moraali kriteeriumid ei kattu. Tõeliselt pöördumata kristlasteta pole organisatoorne ühtsus aga saavutatav.
Oikumeeniline arusaamine usust
Paljude kirikuringkondade jaoks on avatus hea oikumeeniline omadus. Täiuslik oikumenist ei ole oma usuvaadetelt dogmaatik, pigem on ta vaated vormitavad. Ta respekteerib teiste vaateid ega hoia oma seisukohast kinni. Ta on usuteemadel alandlik ja mitte pealetükkiv, välja arvatud oikumeeniliselt olulistes punktides. Ta tunneb oma teemat ja suhtub negatiivselt isikutesse, kes üritavad talle oma usulisi vaateid jõuliselt esitada või teda ümber veenda.
Alandlikkus ja tasakaalukus on kristlikud väärtused. Peetrus kutsub meid üles esitama oma usku alandlikult, lugupidamise ja hea südametunnistusega (1Pt 3:15,16).
Oikumeenilises liikumises on veendumuste esitamine vastuvõetav ainult kasutades nn “pehmet” lähenemist. Küsimused veendumuste tõepärasuse kinnitamiseks on vastuvõetamatud. Oikumeenilise koostöö idee seisneb selles, et erinevate kirikute seisukohad tõest on seotud ajaga ja seega relatiivsed, ebatäiuslikud, poolikud. Mõned oikumenistid on valmis minema veelgi kaugemale, rääkides ühtsest tõest, öeldes, et oikumeeniline tõde ongi segu ehk doktrinaalne süntees, mis toob erinevad kristlikud tõed kokku. Nad väidavad, et iga üksikkiriku tõde eraldi on tasakaalutu ja oikumeenia ülesanne on taastada harmoonia ja tasakaal. Sellises ühendatud tões nähakse oikumeenilist mitmekülgsust kõigi jaoks. Kasutades Friderick Suure sõnu: ‘igaüks pääseb omal viisil’.
Adventistid usuvad et ilma kindla veendumuseta kirikul pole vaimulikku jõudu. See on oht, mis iseloomustab oikumeenilist liikumist, õpetuslik pehmus haarab kirikud omalaadsesse surmaunne. Seda oikumenistid soovivad, et nende õpetuslik segu – doktrinaalne süntees – oleks sellisel viisil ainus pakutav. Adventistid seisavad sellisele õpetuslikule kokkusulandumisele vastu. Nad näevad selles ohtu, mis viib postkristlikku ajastusse, kus vaimulik õpetus ja vägi on kadunud.
Oikumeeniline arusaamine Pühakirjast
Adventistid näevad Piiblit järgmiselt:
- Jumala tahte eksimatu ilmutus,
-
õpetusliku tõe autoriteetne ilmutus,
- usaldusväärne kroonika Jumala suurtest tegudest,
-
Tema pääste ajalugu (vt Seitsmenda päeva adventistide põhiuskumused: 1. Pühakiri),
- adventistid näevad Piiblit ühtsena.
Paljude Maailma Kirikute Nõukogu juhtide jaoks ei ole Piibel iseenesest seadusandlik ja autoriteetne. Rõhuasetus on Piibli mitmekesisusel, sealhulgas evangeeliumi demütologiseerimisel. Suure hulga oikumenistide jaoks, nagu see on liberaalse kristluse puhul tavaks, seisneb inspiratsioon mitte Piibli tekstis, vaid lugeja kogemuses. Seega, ilmutus ise on vähetähtis, kogemus aga otsustab kõik.
Apokalüptiline prohvetikuulutus on antud praktiliselt ajatus kontekstis. Viited Jeesuse tulekule on antud, kuid see ei ole kiireloomuline ja omab vähe mõju oikumeenilisele kontseptsioonile evangelisatsiooniprotsessist. Siin on olemas oht eshatoloogiliseks pimeduseks.
Seitsmenda päeva adventistid näevad Piibli poolt esitatud pilti patu ja lunastuse vahelisest seosest kui “suurt võitlust” hea ja kurja vahel – Kristuse ja Saatana vahel, Jumala Sõna ja suure petise valede vahel, truuks jäänud ülejäänute ja Baabüloni ning “Jumala pitseri” ja “metsalise märgi“ vahel.
Adventistid on ennekõike Sõna inimesed. Kuigi uskudes tingimusteta Pühakirja autoriteeti, tunnistavad adventistid, et Piibel oli “kirjutatud inspireeritud meeste poolt, kuid see ei ole Jumala arusaam mõtte- ja sõnavabadusest. Piibel on antud inimkonnale. Jumal ei ole selle kirjapanija. ... Piibli kirjutajad olid Jumala sulemehed, mitte Tema sulg.” (EGW „Valitud Sõnumid”, raamat 1, lk 21) Paljud oikumenistid ütlevad, et Piibli tekst ei ole Jumala Sõna, vaid sisaldab seda Sõna, kui inimesed reageerivad sellele ja võtavad selle vastu. Adventistid ütleksid, et Piibli kirjutajad kirjutasid seda, mis “on Jumala Sõna” (ibid.). Siin ei ole Jumal kohtu all; seda ei ole ka Tema Sõna, vormikriitikast hoolimata. Kohtu all on inimene, mitte Piibel.
Oikumeeniline arusaamine misjonist ja evangelisatsioonist
Traditsiooniline arusaam misjonist rõhutab evangelisatsiooni kui verbaalset evangeeliumi kuulutamist. Oikumeeniline lähenemine näeb misjoni kaasamise tulemusena omamoodi shalomi keskkonna tekkimist, kus valitseb sotsiaalne rahu ja harmoonia. Adventistide jaoks on evangeeliumisõnumi viimine patust päästetavatele tähtsaim misjonivorm. Tegelikult on traditsiooniline arusaam päästest, kaasa arvatud adventistide jaoks, olnud üksikisikute päästmine patust igaviku jaoks. Oikumeeniline evangelism näeb päästet kui ühiskonna päästmist rõhuvatest režiimidest, näljahädast, rassismi needusest ning ebaõiglasest kohtlemisest.
Adventistide arusaam pöördumisest tähendab, et isik kogeb elumuutvat vaimset taassündi. Enamus Maailma Kirikute Nõukogust rõhutab vajadust muuta ebaõiglaseid struktuure ühiskonnas.
Nagu näeme, avaldab oikumeenia negatiivset mõju evangelismi valdkonnas. Ka välisriikides toimiva misjonitöö edukus (või äkki peaksime ütlema edutus) on oikumeeniaga seotult sageli vähem produktiivne (nagu meie seda mõistame – alates Paulusest kuni Billy Grahamini), toodab vähem kasvu ja suuremat liikmeskonna langust, vähemat hulka välja saadetud misjonäre, proportsionaalselt vähem rahalist toetust. Tegelikult on misjonäride tööala nihkunud eemale põhilistelt “oikumeenilistelt” kirikutelt konservatiivsete evangelikaanide poole. On kurb, et misjoniliikumises on kaotatud selline suur evangeelne potentsiaal, eriti ajal, mil islami „misjonärid“ muutuvad järjest aktiivsemaks ja sõjakamaks ning ärkamine idas ja põlisreligioonide hulgas hoogustub.
Hiljutine Seitsmenda Päeva Adventistide „Üks Tuhat Päeva Lõikust“ edukas kampaania põrkus oikumeenilise tagasihoitud “ühise missiooni” liikumisega. Viimane võib tunduda kui hea oikumeeniline uurimistöö, kuid hingevõitmise töös olid tulemused pea olematud.
Oikumeeniline arusaam sotsiaalpoliitilisest vastutusest
Tõsi küll, küsimus kristlaste sotsiaalsest ja poliitilisest vastutusest on keerukas. Maailma Kirikute Nõukogu ja teised kirikute nõukogud (nagu Rahvuslike Kirikute Nõukogu Ameerika Ühendriikides) on endid tugevalt sidunud poliitiliste probleemide lahendamisega. Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus on palju ettevaatlikum ja suhtub sellese valdkonda suure tähelepanuga.
Oikumeenilise mõtlemise valdkonnas sisaldab poliitiline vastutus või hõlmab järgmist: (1) pääste sekulariseerumist, (2) tuhandeaastase perioodi järgselt usutakse inimkonna ja ametkondade pingutuste tulemusena järk-järgulisse ühiskonna poliitilise olukorra paranemisesse ja sotsiaalse heaolu edendamisesse – olles Jumala töölised maa peal, valmistutakse Jumala kuningriigiks maa peal, (3) kristluse kohandumist tänapäeva maailmaga, (4) utoopilist usku progressi ning (5) sotsialistlikku kollektivismi, aga mitte kommunistlikku materialismi, vaid teatud egalitarismi ja heaolu vormi.
Eeldatavasti leiavad oikumenistidest sotsiaalsed aktivistid, et adventism on kui utoopiline täitumatu nägemus apokalüptilisest taevast, mis ei ole tõde. Seistes silmitsi paljude probleemidega ühiskonnas, ei saa adventistid jääda osavõtmatuks ega ükskõikseks. Adventistid omavad ulatuslikku haiglate ja tervisekeskuste võrku, mida igal aastal kasutavad miljonid inimesed; ülemaailmset haridussüsteemi ligi 5000 kooliga; Adventkoguduse Arengu ja Katastroofiabi Agentuur (ADRA) on kiiresti laienev ülemaailmne abiorganisatsioon, mis toetab kirikut abivajavates piirkondades ja seda mitte ainult arengumaades. Rääkimata teistest tegevusaladest, milles adventkirik osaleb.
Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus usub, et on vaja eristada sotsiaalpoliitilist tegevust üksikute kristlastest kodanike tegevusest koguduste ja kirikute tasandil. Kiriku ülesanne on tegeleda moraalsete põhimõtetega ning liikuda Piiblis antud suunas, mitte lihtsalt propageerida poliitilisi juhiseid. Maailma Kirikute Nõukogu on kohati olnud seotud poliitilise võimu mängudega. Sel ajal kui adventistid külvavad seemet, mis paratamatult omab ühiskonnas ja poliitikas mõju, ei soovi adventkirik takerduda poliitilistesse vastuoludesse. Issand ütles: “Minu kuningriik ei ole sellest maailmast” (Jh 18:36) ja nagu Issand, soovib Tema kirik minna ja “teha head” (Ap 10:38). Adventkirik ei soovi osaleda riigi valitsemises ei otseselt ega kaudselt.
Oikumeeniline arusaamine usuvabadusest
Amsterdamis 1948 pandi Maailma Kirikute Nõukogu esimesel koosolekul usuvabaduse teema oikumeenilisse päevakorda. Usuvabadust peeti oikumeenilise ühtsuse saavutamisel elutähtsaks eeltingimuseks. 1968. aastal loodi Maailma Kirikute Nõukogu peakorteris usuvabaduse sekretariaat. Kuid viimastel aastatel on Maailma Kirikute Nõukogu usuvabaduse hoiak mõnevõrra ebaselge. Aastal 1978 sekretariaat suleti, peamiselt rahaliste vahendite puudumise tõttu. See fakt iseenesest räägib usuvabaduse „prioriteedist“ organiseeritud oikumeenilises liikumises.
Hetkel valitseb oikumeenilises liikumises tendents, mis käsitleb usuvabadust lihtsalt ühe osana inimõigustest, mitte kui põhiõigust, mis on ülimuslikum kui kõik teised inimõigused. Kasutatud lähenemisviis viitab ilmalikuke meelestatusele. Sekularistid ja humanistid keelduvad tunnustamast usulisi tõekspidamisi kui midagi, mis on eraldiseisev, kõrgemal muudest inimese vabadustest. Siin on oht, et usuvabadus kaotab oma ainulaadsuse, olles olnud eestkostjaks kõikidele teistele tõelistele inimõigustele, vabadustele.
Ei tohi unustada, et ajalooliselt on just tasakaal võimu ja denominatsionalismi (ühe religiooni jagunemine paljudesse gruppidesse, sektidesse) vahel olnud see jõud, mis on neutraliseerinud usulist sallimatust ja toetanud usuvabadust. Ametlik, vormiline usuline ühtsus on eksisteerinud vaid jõu kasutamise teel. Seega on ühiskonnas pingeid ühtsuse ja usuvabaduse vahel. Tegelikult on eshatoloogiline pilt lõpuaja sündmustest dramaatiline visand usulisest tagakiusamisest, kui apokalüptiline Baabülon proovib pigistada ülejäänute kirikut oikumeeniliste kirikute ühtsesse liitu.
Lõpuks muutub usuvabaduse väljavaade üha pilvisemaks, kui saadakse aru, et teatud oikumeenilised aktivistid on üsna kergesti nõus usuvabaduse piirangute kehtestamisega, mis mõjutavad usklikke erinevast religioossetest-poliitilistest taustadest, mida peetakse negatiivse sotsiaalse hoiaku kandjateks. Veelgi enam, mõned oikumeenilised juhid on täiesti valmis, et revolutsioonilistes olukordades, riigi ülesehitamise ja “hea” ühiskonna kui terviku jaoks on möödapääsmatu usuvabadust piirata või isegi ajutiselt usuvabaduse õigust keelustada, et edendada ühtsust ja ehitada üles „hea“ terviklik ühiskond.
Oikumeenia mõju prohvetlikule mõistmisele
Siiani oleme esitanud mõned seisukohad, mida adventistid on kaalunud seoses võimaliku osalemisega oikumeenilises liikumises. Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse üldist suhtumist teistesse kirikutesse ja oikumeenilisse liikumisse on otsustavalt mõjutanud eespool esitatud kaalutlused ja määratletud prohvetikuulutuste mõistmisest. Tagasi ajalukku vaadates näevad adventistid sajanditepikkust tagakiusamist ja kristlastevastaseid väljaastumisi paavstivõimu poolt. Nad näevad diskrimineerimist, riigivõimude või nende rajatud kirikute sallimatust. Tulevikku vaadates näevad nad ohtu katoliikluse ja protestantismi liidus, mis saavutab poliitilis-religioosse võimu ja võib viia julma tagakiusamisteni. Nad näevad Jumala ustavat kogudust mitte megakirikuna, vaid kui väljavalitute hulka. Nad näevad endid kui tuuma ülejäänute koguduses ning ei soovi olla seotud laieneva kristlaste usust taganemisega viimaste päevade jooksul.
Hetkel näevad adventistid oma ülesandena igavese evangeeliumi jutlustamist kõigile inimestele, kutsudes üles kummardama Loojat, järgima kuulekalt Jeesuse usku, et ennast Jumala kohtutunniks ette valmistada, kui kohtuotsuse aeg on kätte jõudnud. Mõned aspektid sellest viimase aja kuulutusest pole eriti populaarsed. Kuidas õnnestub adventistidel täita seda prohvetlikku mandaati? Meie seisukoht on, et Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus saab kõige paremini täita oma jumalikku mandaati, hoides enda identiteedi, motivatsiooni, tunnetades aja lühidust-tõsidust ja kasutades enda töömeetodeid.
Oikumeeniline koostöö?
Kas adventistid peaksid oikumeenilise liikumisega koostööd tegema? Adventistid peaksid tegema koostööd, kuivõrd see ei mõjuta autentse evangeeliumi kuulutamist ja kui inimeste vajadusi on arvesse võetud. Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus ei taha ennast siduda liikmestaatusega ja keeldub tegemast kompromisse, mis ähmastavad selle rolli olla Jumala kutsutud tunnistaja. Adventistid on valmis osalema “kohusetundlikus koostöös”. Oikumeenilise liikumise organisatoorses koostöös on vastuvõetavaid aspekte, samas, olles oikumeeniliste kirikute ühtseks esindajaks, kätkeb see endas ka teatud ohutegureid.
Suhted teiste religioossete asutustega
1926. aastal, ammu enne kui oikumeenia oli moes, võttis Peakonverentsi täitevkomitee vastu olulise avalduse, mis on nüüd osa Peakonverentsi töökorraldusest (ISE Working Policy 500.110, viide ajakohastatud). Sellel deklaratsioonil on oluline oikumeeniline tähendus. Mure misjonipõldude suhetest teiste “misjonäride ühistutega” sundis seda vastu võtma. Kuid see avaldus on nüüdseks laiendatud ka muudele “usuorganisatsioonidele” üldiselt. See kinnitab, et seitsmenda päeva adventistid tunnistavad “organisatsioone, mis esitavad inimkonnale Kristust, maailma evangeliseerimise jumaliku plaani kaasosalistena ja me hindame kõrgelt kristlastest mehi ja naisi teistes ühendustes, kes tegelevad hingede võitmisega Kristusele” Kiriku suhetes teiste kirikutega “peab alati valitsema kristliku viisakuse, avameelsuse ja õigluse vaim”. Et vältida arusaamatusi ja vähendada konflikte, on antud mõned praktilised soovitused. See dokument esitab väga selgelt, et “seitsmenda päeva adventistide rahvas” on saanud erilise “kohustuse” rõhutada, et Jeesuse teise tulemise sündmus on "kohe ukse ees", valmistades “Issandale teed, nagu on kirjutaud Pühakirjas”. See jumalik “volitus” muudab seega adventistidele võimatuks piirata oma tunnistust “mingile konkreetsele geograafilisele piirkonnale“ ja innustab neid juhtima evangeeliumile “kõikjal kõigi rahvaste tähelepanu“.
1980. aastal Peakonverentsi poolt moodustatud Kirikutevaheliste Suhete Nõukogu (Council on Interchurch Relations) eesmärk on anda üldisi juhiseid ja teostada järelevalvet koguduse suhete üle teiste religioossete ühendustega. Nimetatud nõukogu on volitatud teostama suhtlemist teiste usuorganisatsioonidega olukordades, kus leiti, et see võib osutuda kasulikuks.
Adventjuhid peaksid olema tuntud kui sillaehitajad. See ei ole kerge ülesanne. Palju lihtsam on kiriklikud sillad õhku lasta ja olla vastutustundetu “kristlik komando”. Ellen White on öelnud: “See nõuab väga palju tarkust, et jõuda vaimulike ja mõjuvõimsate meesteni.“ (EGW „Evangelism”, lk 562) Adventiste ei ole kutsutud elama, rääkides ainult ise, kirjastades ise, näidates sektantlikus vaimus isolatsiooni. On muidugi mugavam ja turvaline elada seitsmenda päeva adventistide linnuses, suhtlemisoskuste rippsillad üles tõstetud. Loomulikult kuuluvad sellise elu juurde ka aeg-ajalt ette võetud kiired evangeelsed kampaaniad oma naabruses, võttes nii palju “vange” kui võimalik ja seejärel kiirustatakse koos nendega tagasi kindlusesse. Ellen White ei uskunud eraldatuse mentaliteeti: “Meie töölised peaksid püüdma läheneda töölistele teistest kirikutest. Palvetage nende meeste pärast, kellele Kristus on oluline. Püha kohustus on nende päralt. Kristuse käskjalgadena peaksime tundma sügavalt siirast huvi nende teiste karjaste pärast.“ (EGW „Tunnistused” osa 6, lk 78)
Vaatleja staatuse kasulikkusest
Kogemus on õpetanud, et parim suhe erinevate kiriklike nõukogudega (riiklikult, piirkondlikult, maailmas) on vaatleja-konsultandi staatus. See aitab kirikut sündmustega kursis hoida, aitab mõista suundumusi ja arenguid. See tutvustab meid kristlike mõtlejate ja juhtidega. Adventistidele on antud võimalus olla kohal ja tutvustada adventkiriku seisukohti. Liikmelisus ei ole soovitav. Tavaliselt ei ole oikumeenilised organisatsioonid “neutraalsed”. Nad omavad sageli väga konkreetseid eesmärke ja viivad ellu poliitikat ning osalevad sotsiaalpoliitilistes protsessides. Ei oleks mõtet olla opositsioonis (nagu see paratamatult juhtuks), sest olla poolliikmed või isegi formaalsed liikmed (parimal juhul) ei ole kellegi huvides.
Kohalikul tasandil, mis tegeleb ühtlasi praktilisemate ja vähem teoloogiliste küsimustega, võiks kõne alla tulla seitsmenda päeva adventistide liikmelisus, seda siiski pärast hoolikaid kaalutlusi. Oleme mõelnud sellistest organiseeritud suhetest nagu tööliste ühingud ja muud kohaliku tasandi organisatsioonid, piibliõpperühmad, konkreetsete rühmade koostamine, et uurida kogukonna vajadusi ja lahendada kohalikke probleeme. Adventistid ei tohi jääda lihtsalt eemale, lülitades ennast välja igasugusest vastutusest kohaliku kogukonna ees.
Viimastel aastatel on adventjuhid ja -teoloogid astunud võimalusel dialoogi teiste kirikute esindajatega. Need kogemused on olnud kasulikud mõlemale osapoolele. Vastastikune austus on loodud. Kulunud stereotüüpide, ebatäpsete ja valede õpetuslike arusaamade vahesein on eemaldatud. Eelarvamused on kõrvale jäetud. Teoloogilised lähenemisnurgad ja arusaamad on leidnud ärakuulamist. Uued lähenemisviisid on leidnud tunnustamist ja uusi võimalusi teavitustegevuseks taas leitud. On otsitud võimalusi adventsõnumi mõju suurendamiseks. Adventistel ei ole mingit põhjust alaväärsuskompleksi põdemiseks. Suurepärane eesõigus on olla seitsmenda päeva adventist ja teada, et kiriku teoloogiline ja organisatsiooniline alus on kindel ja turvaline.
Tõelise oikumeenia kuulutajad
Adventistid on ainsa, tõelise ja igavesti kestva oikumene kuulutajad. Heebrea kirjas viidatakse sõnale “maailm“ [kreeka keeles: oikoumene] – „tulema” (ptk 2, 5, NEB tõlge), kui saabub üleüldine Jumala riik. Lõppkokkuvõttes on see “oikumeenia”, mille heaks adventistid juba töötavad. Iga teine oikumeeniline liikumine on lühiajaline. Vahepeal on kristlase ainus kohustus “keskendunult, täielikult, pühendada ennast Kristusele” – täiest südamest. “Olge valmis igal ajal andma vaikne ja aupaklik vastus igale inimesele, kes tahab teada teie lootuse põhjust, mis teis enestes on. Veenduge, et teie südametunnistus on täiesti puhas.” (1. Peetruse 3:15, 16, Phillipsi tõlge).
Antud dokument, mõelduna kirikusiseseks kasutamiseks, avaldati esmakordselt kogumikus Pattern for Progress, The Role and Function of Church Organization, autoriteks Walter Raymond Beach ja Bert Beverly Beach. Käesoleva dokumendi autoriks on Bert B. Beach.
Kogumik anti välja seoses Peakonverentsi töökoosolekuga New Orleansis Louisianas 1985. aasta juunis. Kogumik on sadaval Peakonverentsi avalike suhete ja usuvabaduse büroos.
In English