Eesõna
Jumal on armastus. Jumala universumi valitsemine põhineb loodolevuste vabatahtlikul Jumalale kuuletumisel, mis on esile kutsutud Tema heatahtlikkusest (PP 34). Südamest tulenev usk (Hs 36:26) ja armastuse teod (1Kr 13. ptk) on Jumalale vastuvõetavad. Armastus ei ole tsiviilseaduste poolt kehtestatav. Seda ei saa esile kutsuda ja ülal hoida kunstlikult. Seega, seadusega kedagi uskuma kohustada ei ole võimalik ja oleks vastuolus tõelise usu ja Jumala tahtega.
Näited ajaloolise Iisraeli teokraatlikust valitsussüsteemist on justkui toodud eeskujuks kaasaegsetele katsetele kehtestada samasugust riigikorda tänapäeval. Kahjuks on sel juhul tegemist Piibli väärtõlgendamisega. Selle maailma ajaloo vältel on Jumal lühiajaliselt kasutanud erilisi meetodeid oma sõnumi alalhoidmiseks. Nimetatud juhud põhinesid Jumala ja perekonna mõlemapoolsetel kokkulepetel, millest on kasvanud välja mõni väiksem rahvus. Selle aja jooksul valitses Jumal viisil, mida Ta ei ole enam hiljem kasutanud. Jumala otsevalitsemine on põhinenud mõlema osapoole kokkuleppel ja vaatamata hindamatuile õppetundidele Jumala olemuse tundmaõppimisele sel ajal ei oleks seda võimalik rakendada tänapäeva rahvastele. Pigem on see Jeesuse poolt antud valitsemisvorm sobivaim kirjeldama suhet kiriku ja riigi vahel.
Jumal andis meie esivanematele võime valida hea ja kurja vahel (1Ms 3. ptk). Ka järgmistele generatsioonidele, kes siia maailma on sündinud, on tagatud samasugune valikuvõimalus.
Vabadus valida on Jumala poolt garanteeritud ja seda ei tohi inimene muuta.
Religiooni ja riigi vaheline suhe on parimal viisil esitatud Jeesuse elus. Olles üks kolmainu Jumalast, omas Jeesus maa peal ainulaadset võimu. Tal oli jumalik olemus, jõud ja pühadus (vaata Jh, 4:17-19; 1Jh 2:1; Jh 11. ptk). Ainus isik, kellel maailma eksisteerimise vältel on olnud õigus kedagi sundida teenima nii, nagu soovitud, oli Jeesus. Ometi ei kasutanud Jeesus seda oma evangeeliumitöös mitte kunagi. Meile kui Tema järgijatele on antud siin eeskuju. Jeesus isegi rõhutas, et Tema “kuningriik ei ole sellest maailmast” ja seepärast ei tohi Tema teenijad kasutada oma eesmärkide täitmiseks jõudu (Jh 18:36).
Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus järgib Jeesust ja kuulutab isiku õigust langetada oma valikuid; see on meie sõnumi lahutamatu osa. Kiriku roll ühiskonnas kasvab ja on vajalik, et ülemaailmne kirik rakendaks samu printsiipe igas maailmaosas, kus ta tegutseb.
Õigus otsustada
Adventsõnumi keskmes on veendumus, et vabadus otsustada peab olema kõigil. See hõlmab endas vabadust uskuda ja usku oma valiku kohaselt täielikult praktiseerida. See kaasab ka vabaduse vahetada oma usulisi vaateid ja vabaduse luua ja töötada usuliste organisatsioonide heaks oma põhimõtete kohaselt. Oleme pühendunud usuvabaduse toetajad ja seda põhinedes nii riiklikele kui ka rahvusvahelistele seadusaktidele, mis reguleerivad isiku vabadusi. Muuhulgas olgu nimetatud ÜRO inimõiguste harta artikkel 18, Euroopa inimõiguste ja põhiliste vabaduste konventsioon jne. (Vaata Lisa 1.)
Kristlaste, seitsmenda päeva adventistidena tunnistame valitsusi seaduslike võimuesindajatena (1Pt 2:13–17). Me toetame riiki ilmalike seaduste kehtestamisel ja kuuletume neile (Rm 13. ptk). Juhul kui seadused lähevad vastuollu piibellike põhimõtetega, kuuletume Pühakirja juhtimisele, sest kuuletume esmalt Jumalale ja siis inimestele (Ap 5:29). Jumala rahvas tunnistab inimlikke võimuesindajaid kui Jumala poolt määratuid ja seega kuuletub nende kehtestatud seadustele. Kui inimlikud seadused lähevad vastuollu jumalikega, peab kuuletuma Jumala Sõnale, kuna see on kõrgemal inimlikust seadusest (Ellen G White, Tunnistused kogudusele, 6, lk 402).
Adventistide arusaam õigusest otsustada hõlmab ka arusaamise, et sellel vabadusel on teatud piirid. Usuvabadus saab eksisteerida seaduslikkuse ja kõigile tagatud võrdsuse pinnal.
Kui ühiskonnal on vääramatu vajadus (näiteks tagamaks kodanike julgeolek ähvardava ohu eest), võidakse usuvabadust seaduslikul viisil kärpida. Selliseid kärpeid peaks läbi viima nii, et usuliste teenistuste kulgu sekkutaks nii vähe kui võimalik, samas kaitstes ohustatud osapooli. Isikuvabaduste piiramine võimaliku kaitse eesmärgil hüpoteetilise ohu korral või sellega sarnastel tingimustel, kui usulise ühtsuse saavutamise eesmärgil rakendatakse pühapäevaseadust või muid sarnaseid usulise vabaduse piiramise seadusi, ei ole seadusliku vabaduse piiramisena vastuvõetav.
Seitsmenda päeva adventiste on kutsutud seisma vabaduse eest ja jagama Jeesuse armastust teistega (Mt 22:39). Peame olema valmis seisma nende eest, kelle vabadust riik on põhjendamatult alla surunud. Selline töö võib tähendada isiklikku ja organisatoorset kaotust. See on see hind, mida peame maksma, et järgida oma Päästjat, kes rõhutas pidevalt allasurutute ja põlatute kaitsmise olulisust (Lk 14:18; Mt 5:1–12; Lk 10:30–37).
Osalemine valitsuses
Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus meenutab pikaajalist ajaloolist seost Jumala rahva ja ilmaliku võimu vahel. Joosep omas tsiviilvõimu Egiptuses (1Ms 41:40–57). Taaniel tõusis omaaegse tsiviilvõimu tippu Babüloonias ja kogu rahvas sai selle tagajärjel õnnistatud (Tn 6:3). Meie oma koguduse ajaloos on tehtud koostööd teiste usuliste liikumiste ja ilmalike organisatsioonidega, et mõjutada valitsevaid võimuringkondi kaotama orjandust ja toetama usuvabadust. Usuline mõju ei ole alati soodustanud positiivseid arenguid ühiskonnas. Usklike endi poolt pandi toime usulist tagakiusamist, peeti ususõdu ja loendamatutel kordadel osaleti teisitimõtlejate sotsiaalses ja poliitilises rõhumises. See näitab, kui ohtlik on riigivõimu usuliste eesmärkide saavutamiseks kasutada.
Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse liikmeskonna kasv on teatud maailma piirkondades tähendanud ka poliitilise mõju suurenemist. Poliitilise mõju omamine iseenesest ei ole probleem. Tõepoolest, adventistid võivad püüelda kohtade poole tsiviilvõimu tipus.
“Kas olete mõelnud sellele, mida ei julgeta kunagi välja ütelda, et ühel päeval võite seista intellektuaalse suuruse tipul; osaleda seadusandlike kogude töös, aidates luua seadusi oma rahva jaoks? Sellised püüdlused ei ole valed. Igaüks võib jätta oma jälje. Peaksite olema püsivamad oma saavutuste suhtes. Püüelge kõrgete eesmärkide poole ja tehke kõik nende kõrgete eesmärkide saavutamisel.” (Ellen G White, Fundamentals of Christian Education, lk 82)
Vaatamata kõigele peame aru andma ohtudest, mis on seotud usulise mõjuga tsiviilasjades, ja neid ohte peaks vältima.
Kui adventistid saavutavad ühiskonnas juhtiva osa, siis peaks tegutsema, juhindudes kuldsest reeglist – tee seda teistele, mida sa tahad, et sulle tehtaks (Mt 7:12). Seetõttu peaksime töötama üleüldise usulise vabaduse saavutamiseks kõigile, mitte kasutama oma mõju enda usu edendamiseks, veelgi enam, tehes seda teiste arvelt. Adventistid peaksid võtma kodanikuvastutust väga tõsiselt. Me peaksime osalema valimistel, kui see on võimalik ja tegema seda oma südametunnistuse järgi, sest me jagame vastutust oma ühiskonna ülesehitamisel, valimisotsuseid peaksime langetama palvemeeles. (Ellen G White, Selected Messages, osa 2, lk 337 ja Fundamentals of Christian Education, lk 475; valimispoliitikast vaata Ellen G. White, Last Day Events, lk 127)
Adventistid peaksid loobuma üleliigsest seotusest poliitikaga ega peaks kasutama pulti või meie väljaandeid oma poliitiliste teooriate levitamiseks. (Ellen G White, Fundamentals of Christian Education, lk 475)
Adventistid, kes on tsiviilteenistuses, peavad püüdma ennast siduda kristliku käitumise kõrgemate normidega. Nad on kaasaja Taanielid ja Jumal juhatab neid ning annab tarkust ühiskonna teenimiseks.
Valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad
Jumala rahva ajaloo vältel on Jumal andnud mõnele eesõiguse olla Tema sõnumi edastaja valitsejatele. Aabraham (1Ms 12:15–20), Joosep (1Ms 41. ptk) ja Mooses (2Ms peatükid 4– 12) astusid isiklikult vaarao ette. Ester viibis kuningas Ahasveerose õukonnas, päästes Jumala rahva hävitamisest (Ester 8. ptk). Taaniel oli esimene, kes esindas Babüloonia impeeriumi (Tn ptk 3–5) ja hiljem esindas Küürose Pärsiat ja Darjaavese Meedat (Tn 1:21; 5:31–6:28). Paulus kandis evangeeliumi sõnumi valitsevaile Rooma ülikutele (Ap ptk 23–26). Samalaadselt seisid paljud suured reformistid oma ajastu valitsejate ees, kaitstes oma seisukohti. Me jääme märkamatuks, kui me ei püüa Kristust esitada-esindada oma ajastu valitsejaile.
Adventistid on kutsutud olema vabaduse ja südametunnistuse hääleks selles maailmas. “Me ei täida Jumala tahet, kui istume vaikselt, tegemata midagi selleks, et säilitada südametunnistuse vabadust.” (Ellen G White, Tunnistused kogudusele, osa 5, lk 714)
Selle töö lahutamatu osa on luua valitsejatega suhteid. “Kuningad, valitsejad ja nõustajad peavad jõudma tõe tunnetusele läbi teie tunnistuse. See on ainus võimalus, kus tunnistamine valgusest ja tõest võib jõuda inimesteni, kes on võimu juures.” (Ellen G White, Review and Herald, 15. aprill 1890)
Selleks et seda saavutada, määrab adventkogudus oma esindajad valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide juurde, et olla kaasategevad usuvabaduse kaitsel. Seda tööd peab nägema kui vajalikku osa evangeeliumi kuulutamisel ja selleks peab eraldama vastavad vahendid, kindlustamaks meie esindatus kõrgeimal tasemel.
Valitsuste ootused
Valitsused on rajatud oma valijate teenimiseks. Seega peavad nad tagama elementaarsed vajadused nagu inimõigused, kaasa arvatud usuvabaduse tegutseda oma südametunnistuse järgi. Riik peab püüdma üles ehitada ühiskonda, kus on tagatud avalik kord, kindlustatud tervishoid, puhas elukeskkond ja keskkond pere üleskasvatamiseks. Riigi kohus on elimineerida igasugune diskrimineerimine, olgu see rassilise, soolise, etnilise, sotsiaalse, klassilise kuuluvuse, usulise või poliitilise iseloomuga, tagades elanikele võrdne juurdepääs erapooletule õigusemõistmisele. Riikide ülesandeks ei ole mitte ainult kaitsta oma elanikke, vaid toetada inimõiguste kaitset rahvusvahelises mastaabis ja tagada kaitse neile, kes põgenevad tagakiusamise eest.
Valitsuse vahendite vastuvõtmine
Seitsmenda päeva adventistid on pikemaajaliselt arutanud, kas kirik ja selle institutsioonid peaksid valitsuselt vastu võtma rahastamist. Ühelt poolt, kirik õpetab, et Issand mõjutab võimulolijate südameid ja kirik ei peaks ehitama kuntslikke tõkkeid, mis piiravad abi juurdetulekut Issanda töös.
“Niikaua kui oleme selles maailmas ja Püha Vaim töötab selles maailmas, saame osa ka erapooletust heatahtlikkusest. Me oleme selleks, et edastada maailmale tõevalgust, nagu seda on esitatud Pühakirjas ja saame sellelt maailmalt seda, mida Jumal on pannud nende südametele. Toetamaks Tema tööd. Armu uks ei ole veel suletud. Issand puudutab kuningate ja valitsejate südameid oma rahva kasuks. Nende isikute panust, kes on huvitatud usuvabaduse küsimusest, ei tohiks ära põlata ega nendest eemalduda, sest Jumal on nende südameid mõjutanud aitama Jumala riigi tööd.” (Ellen G White, Testimonies to Ministers, lk 197–203)
Teisalt, kogudust on hoiatatud riigiga liidu sõlmimise eest. “Kiriku ühendus riigiga, vähimalgi kujul, võib näida toovat maailma lähemale kirikule, tegelikkuses aga viib see vaid kiriku lähemale maailmale.” (Ellen White, Suur võitlus, lk 297)
Seega, kui kehtivad seadused lubavad valitsusel abistada kirikut või selle institutsioone, on meie põhimõte sellise abi saamiseks selline: see abi ei ole seotud tingimustega, mis vähendavad meie võimalusi kuulutada vabalt oma usku, võtta tööle ainult koguduseliikmeid, säilitada juhtkonnas ainult adventistide osalus, juhinduda oma tegevuses piibellikest juhtnööridest ja Ellen G. White’i kirjadest. Lisaks sellele tuleb hoiduda riigi ja kiriku ühendusest, valitsuse toetusi ei tohi kasutada jumalateenistuste rahastamiseks, evangelismi rahastamiseks, usulise kirjanduse väljaandmiseks, juhtkonna palkadeks või nende palkadeks kes töötavad evangeeliumitöö heaks, välja arvatud selliste vaimulike teenistuste toetamine isikutele, kelle tegevus on riigi poolt täielikult reguleeritud, nii et nende tegevus on võimatu riigi osaluseta. Siia hulka kuuluvad kaplanid, kes on riigi palgal, et teenida vaimulikult sõjaväelasi, vange, haigeid riigi haiglates või isikutele kes alluvad riigi poolt kehtestatud piirangutele või kelle eluolu on sarnaselt riigi poolt reguleeritud.
Näiteks juhul kui valitsuse rahaline toetus ei ole vastuolus eelnevate põhimõtetega, peaks langetama hoolikalt kaalutletud otsuse, kas seda raha vastu võtta. Jätkuv valitsuse toetus erinevalt ühekordsest rahalisest toetusest kujutab endast erilist ohtu. Kui valitsus toetab rahaliselt pidevalt, on asutustel peaaegu võimatu olla sõltumatu finantsiliselt ja ka ideoloogiliselt. Selline rahaline toetus eeldab ka teatud valitsuse poolt kehtestatud reeglitele allumist. Isegi kui need reeglid ei ole vastuolus kristlike põhimõtetega, võidakse need tingimused peale raha laekumist üle vaadata ja muuta. Kui raha kasutamise reegleid muudetakse ja meie organisatsioonilt võidakse nõuda taganemist põhimõtetest, mida on kirjeldatud Piiblis ja Ellen G. White’i kirjades, peaks jätkuvast valitsuse rahalisest abist keelduma, isegi kui see viiks organisatsiooni tegevuse lõpetamise-sulgemiseni, müügi või ümberstruktureerimiseni.
Kui adventistid saavad valitsuse toetusi, peame käsitlema neid küsimusi ausalt ja otsekoheselt. See hõlmab täielikku kooskõla vahendite kasutamise reeglitega ja täpset raamatupidamise nõuete järgimist. Kui reeglid ei ole täpselt määratletud, peaks toetusest loobuma.
Teatud tingimustel võivad adventistid saavutada mõju mõnes riigis juhul, kui tegutseme koostööprogrammides, mis on valitsuse poolt kontrollitud ja seega on välistatud avatud evangeeliumitöö. Rohket palvet ja järelemõtlemist peaks olema enne, kui nende programmidega edasi minna. Peaksime hoolikalt kaaluma, kas nendes programmides osalemine mitte ei aita valitsusel oma kitsendusi ellu viia, kaasates adventkoguduse nime oma tegevusse. Samuti peaks kaaluma, kas selline koostöö annab võimaluse lühema- ja pikemajaliseks võimaluseks evangeeliumi ja kolme ingli sõnumi kuulutamiseks (Ilm 14:6– 12). Peame püsivalt hoiduma Kristuse nime seostamisest režiimidega, mis valitsevad rõhumise ning vägivallaga.
Kokkuvõte
Jumal on andnud igale üksikisikule võime langetada otsuseid hea ja kurja vahel – Püha Vaimu juhtimisel ja kooskõlas Tema Sõnaga. Käesolev seisukoht ei ole selles küsimuses seega koostatud kui ülimuslik autoriteetne lähenemine, mis oleks Jumala juhtimisest kõrgemal. See sisaldab Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse positsiooni antud ajahetkel.
See, millisel viisil seitsmenda päeva adventistid korraldavad kiriku ja riigi vahelisi suhteid, mõjutab meie pingutusi ülemaailmse misjonitöö korraldamisel. Peame lähenema sellele tähtsale valdkonnale palves. Töötades Püha Vaimu juhtimisel, jätkavad adventistid südametunnistuse vabaduse põhimõtte kuulutamist oma evangeeliumitöös.
Seisukoht võeti Peakonverentsis vastu 2002. aasta märtsis.
Seda dokumenti kasutab SPA avalike suhete ja usuvabaduse osakond.
Lisa 1. Mõned [Ameerika Ühendriikide] seadusaktid, mis kehtestavad isiku õigusi usuvabadusele: United Nations Universal Declaration of Human Rights, Art. 18; The American Convention on Human Rights, Art. 12; The African Charter on Human and People’s Rights, Art. 8; The European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms, Art. 9; Constitution of the Republic of South Africa, Art. 15; Constitution of the Federative Republic of Brazil, Art. 5; Constitution of the Republic of South Korea, Art. 20; Constitution of the Commonwealth of Australia, Art. 116; Constitution of India, Art. 25-28; Constitution of the United States of America, First Amendment.
Tõlkinud Riigo Hallang
In English