Aarne Kriisk: Valgus on hea!

Taavet, kes väljendas end sageli kujundlikus keeles, räägib oma 57. psalmis koidu äratamisest laulu ja pillimänguga.

Kujutlegem nüüd ette: kőikjal valitseb pimedus, sest idamaine öö on kőige pimedam just enne koitu. Selles pimeduses hakkab kőlama laul. Meie ei tea, millest kőneles see laul? Vőib-olla väljendus selles inimese palve kohata peale pikaks veninud ööd säravat hommikuvalgust. Aga vőib-olla oli kogu laul otsekui valuline ohe, mille tői huulile valguse järele janunev süda?

Siis aga, otsekui vastusena hingeigatsusele, lööb hommikutaevas kaunilt särama ning mőne hetke möödudes lahvatab koit.

Usun, et iga juut oli korduvalt imetlenud päikesetőusu. Lähisida maades on see väga kaunis. Tőusev päike uputab kogu ümbruse oma hiilgusesse. Lilled-lehed on kastepärleis ja otsekui imeväel hakkab kőlama üle vaikusesse tardunud looduse mitmehäälne lindudekoor.

Rahvas oli seda korduvalt näinud-kuulnud. Emotsioonid, mis taolisest vaatepildist tekkisid, olid igal hommikul sarnased kuni tolle hetkeni, mil Jeesus ütles: Teie olete maailma valgus! See ütlus pani koiduaegset ilu uue nurga alt nägema. Säravas koidus nähti peegelpilti heast ja ilusast, mis saab Jeesuse Kristuse vastuvőtmisega inimhinges alguse. Paljudele tuntud kirikulaulus on öeldud: Et lőppenud mu hingeöö, on Sinu armutöö.

Kallid sőbrad, tőeline valgus on midagi palju enamat kui erinevate lainepikkustega elektromagnetiline kiirgus.

Me vajamegi täna enamat.

Inimesed Eestimaal vajavad tähte, mis tőuseb Jakobist, koidutähte - Jeesust Kristust, kes üksi vaid on suuteline kaotama pimedust hinges.

Ja ma usun, et just sellelt kodulehelt leiate valgust ja soojust päevadesse, ilu ja armastust südamesse, usku ja lootust hingesse.

Aarne Kriisk, Tallinna I adventkoguduse pastor