Mingi aeg hakkas tekkima mulje, et meie noortetöös püüame me ümber defineerida ka meie riiklikku arusaamist noorusest. Kristlastena usume ju küll kunagisse igavesse noorusse, kuid siin tabab meid ikka igaühte paratamatu vananemine.
Minu mulje tekkis noortelaagrite külastamisest. Aasta aasta järel kogunesid meie suvistesse noortelaagritesse ja muudelegi üritustele ikka need samad näod, kellega koos minagi kunagi noor olin. Noor siis noortetöö mõistes. Vanade sõpradega oli ju ikka tore kokku saada, kuid kurvaks tegi see, et uusi noori, tõelisi noori, justkui ei tule eriti lisaks.
Viimased aastad on aga ometi tõestanud, et mul ei ole olnud õigus. Tänu Jumalale! Viimasel kahel suvel noortelaagrisse minnes ei ole ma tundnud teed laagrikohta. Mõlemil korral on esimesed inimesed, kes laagriplatsi ääres meile on vastu sattunud, mulle täiesti võõrad ja ma pean üle küsima, kas see on siin ikka adventnoorte laager. Ning laagris ringi liikudes näeb aina enam ja enam uusi ja võõraid nägusid. See on äärmiselt rõõmustav.
Meie suhteliselt väikesearvulised ja hubased kogudused võivad tunda rõõmu selle üle, et mitte keegi ei ole koguduses teiste jaoks võõras. Kõik tunnevad üksteist ja võivad niimoodi üksteist toetada ja abiks olla. Kuid siin on oht, et me kaotamegi oskuse luua uusi suhteid ja tutvusi ning ka võime võtta oma mugavatesse “perekondadesse” uusi liikmeid. Või kui võtame siis suhtume neisse kui ämmad miniatesse. Kas see oht eksisteerib?
Kunagistest ammustest lugemiselamustest on mul meelde jäänud Ellen White mõte, et mida tugevam on ühe osadusgrupi omavaheline suhe, seda suurem on risk et sellesse osadusgruppi ei mahu enam keegi lisaks juurde. Lahendus ei ole kindlasti olemasoleva sõpruse leigenemine. Küll aga oleks vaja mõelda, et ehk oleme muutunud liiga kinniseks ja ainult üksteise sõprust nautivaks.
“Vanad” adventistid, sama tendentsi näen loomulikult ka teiste kristlaste seas, tunnevad ja teavad läbi ja lõhki üksteise perekondi. Mind tunti kõigepealt minu isa järgi ja ise märkan nii mõnegi noore puhul, et uurin kes tema ema ja isa on. Kui neid hästi ei tea, siis vanaisa ikka tunnen.
Kordan veelkord, et see on väga tore, et me üksteist nii hästi tunneme ja teame. Aga hästi meeldiv on ikka enam ja enam tutvuda ka uute inimestega ja nende vanemate ja vanavanematega, kellest ma senimaani mitte midagi pole kuulnud.
Ma usun, et ühe elujõulise koguduse tunnusmärgiks on fakt, et adventperekondade lapsed tulevad samuti kogudusse. See kinnitab, et kristlus, mida nad oma kodus lapsepõlvest alates on näinud, toimib. Teine ja sama oluline terve koguduse tunnuseks peab olema aga uute inimeste lisandumine. Vastasel juhul on klannistumine paratamatu. Ja siis on uutel inimestel juba väga raske meie sekka tulla.
Aga tegelikult, rõõm on mäletada, et Jumala jaoks ei ole keegi võõras. Olgem siis lihtsalt avatud, et Ta võiks meile oma sõpru, kelle vanemaid ja vanavanemaid ja nii edasi, tutvustada ja meie sekka saata.
Meie Aeg
In English