Keenia: Keskus kaitseb noori tüdrukuid varajaste abielude ja väärkohtlemise eest

Enamus inimesi nõustub, et 12-aastane tüdruk on ikka veel laps ja peaks elama lapsena. Kuid sageli sunnivad vaesus ja kohalikud traditsioonid isegi 12-aastaseid täiskasvanuks saama. Näiteks Selina (siin ja edaspidi on tüdrukute perekonnanimed nende privaatsuse kaitseks välja jäetud). Enne oma 12. sünnipäeva sai temast 80-aastase mehe neljas naine. Tema lugu kajastab paljusid juhtumeid Masai hõimus. Juba 10. eluaastaks oli Christine abielus 60-aastase mehega.

Masai hõimu liikmetena peavad tüdrukud järgima hõimu tavasid nagu naiste ümberlõikamine ja varajased abielud. Paljud tüdrukud abielluvad isegi 8-9 aastaselt ütles pr. Jecinta Loki, projekti administraator ja 85 Keenia tüdrukule peavarju pakkuva Kaijado Adventistide hariduse ja rehabilitatsiooni keskuse juhtivõpetaja.

On raske uskuda, kuid Christine ja Selina on õnnelikud. Neil oli eesõigus avastada see keskus, mis on kombinatsioon koolist ja kodust päästetud tüdrukutele. Keskus pakub toituja peavarju koos hariduse, nõustamise ja vaimuliku turgutamisega. Keskus pakub ka sotsiaal- ja ühiskondlike teenuseid lastega perekondadele ja ühiskonnale tervikuna.

Loki on keskuses töötanud viis aastat. "Mulle meeldib mu töö väga, kuigi seeon väga suur väljakutse... Jumal aitas mul saada selleks, kes ma olen täna. Töötamine siin on parim tänu Talle," ütles ta.

Kool rajati 14 tüdrukuga 2000. aastal Nairobis kooskäiva Uue Elu Adventkoguduse naisteteenistuse osakonna poolt. Naised alustasid kõigepealt tänavapoiste keskusega ja tahtsid siis kolida keskuse sellesse Masai külla, kus nad praegu asuvad, kuid kohalik ametnik ei tahtnud, et nad tooksid probleemsed poisid nende külla. Selle asemel palus ta neil rajada keskus tüdrukutele.

"Masai ühiskonnas on naistel madal koht. Nad usuvad, et tüdrukute harimine on perekonna ressursside raiskamine, kuna ühel päeval ta abiellub ja hakkab aitama teist peret," selgitas Loki. "Kui nende vanemad surevad, siis muutub nende elu põrguks, kuna sugulased, kes peaksid nende eest hoolitsema võtavad neilt kõik võimalused."

Loki räägib loo viiendas klassis käivast Teresiast: "Ta oli orb ja tema onu tahtis ta võimalikult ruttu mehele panna, et saada tagasi see raha, mille ta kulutas tüdruku haiglaarvele."

"Töö mida keskus teeb on ohtlik ja tundlik," ütleb Heather-Dawn Small, ülemaailmse Adventkoguduse naisteteenistuse juht. Peale keskuse külastamist sõnas ta: "Nad peavad tegelema vihaste isadega, kes tahavad oma tütart tagasi võtta, lapsi kuritarvitavate isadega ja isegi selliste isadega, kes keskuse töötajaid ähvardavad."

Kuna tüdrukud võidakse röövida, kui nad tavalises koolis käiksid, omandavad nad hariduse keskuses asuvas koolis. Täna on keskuses kool kuni kaheksanda klassini. Tüdrukud elavad aastaringselt kohapeal ega külasta oma perekondi, kuna kardavad, et neid ei võida tagasi lubada. Perekonnad - tavaliselt tüdrukute emad - saavad neid külastada ühel pühapäeval kuus.

2000. aasta märtsis rajatud keskus ei mõtle tüdrukutele mitte ainult täna vaid muretseb ka nende tuleviku pärast.

Mis saab tüdrukutest siis, kui nad keskusest lahkuvad? Sel aastal lõpetab kooli kaheksa tüdrukut ja nad peaksid minema keskkooli. Loki ja ülejäänud töötajad tahaksid neid saata adventkoolidesse, kuid see läheks maksma umbes 6000 Eesti krooni.

Nad proovivad ehitada ka ühiselamuid ja pesuruume ning osta õmblusmasinaid, et tüdrukud võiksid õppida kaubandust ning rajada veemahuteid, et nad ei peaks käima pikki vahemaid, et vett saada.

Loki ütleb, et keskus on varjupaigaks sellele külale ja ümbritsevatele asulatele, pakkudes tüdrukutele kohta kuhu põgeneda. Üks tüdruk põgenes kodust ja kõndis umbes 50 kilomeetrit koos oma lapsega, et põgeneda abielust 80-aastase mehega. Hoolimata sellest, et ta 10-aastaselt vägistati ja sai lapse otsustas ta isa tüdruku ikkagi mehele panna.

"Ta oli ka ümber lõigatud ning tahtis nüüd midagi paremat," ütles Loki. "Ta oli kuulnud meie keskusest ja tuli siia koos oma lapsega... . Nüüd on ta 16-aastane kena noor tütarlaps.

Projektist huvitatud inimesed võivad saata e-maili Heather-Dawn Small'ile smallh@gc.adventist.org.