Mäletan seda kevadet, kui ma Tartus ülikooli lõpetasin. Ülikooli lõpetamise ja magistritöö kirjutamisega on nii, et ükskõik kui tubli sa oled ja kui vara sa töö kirjutamisega pihta hakkad, siis ühel hiliskevadisel päeval jõuab ikkagi kätte see hetk, kui on tunne, et lained on pea kohal kokku löönud ja töö lõpetamiseks tuleb kirjutada nii, et iga päev ja isegi iga tund on arvel. See on väga pingeline aeg. Ja ma mäletan selgelt üht reede pärastlõunat tol kevadel, kui olin koos hea sõbrannaga loengust tulnud ning kui me seisime tänavanurgal ja rääkisime oma töö kirjutamisest. Olime mõlemad töö valmimise pärast pabinas ja sellest kirjutamismaratonist parajalt väsinud. Ja ühel hetkel küsis ta mu käest selles kontekstis: „Mida sa homme teed? “ „Homme “ oli laupäev. Ja siis ma lugesingi talle ausalt üles kõik need asjad, mis mul selleks päevaks plaanis olid. „Ma lähen hommikul kirikusse, “ rääkisin talle, „ja pärast kirikut on mind kutsutud ühe sõbra sünnipäevale, nii et me sõidame pärast teenistuse lõppu üheskoos tema juurde, sööme koos ja lobiseme niisama, siis läheme kuhugi loodusesse kõndima. Alles hilisõhtul plaanin tagasi koju Tartusse sõita. “ Selle peale vaatas mu sõbranna mulle otsa sellise pilguga, millest oli selgelt näha väikest kadedust, ja ütles: „Ah, õigus jah, mul läks meelest ära, sul on ju hingamispäev, mina istun homme kodus ja kirjutan terve päev oma magistritööd. “ See on üks neist väikestest kogemustest, mis mulle ikka aeg-ajalt meelde tuleb, kui ma hingamispäeva peale mõtlen, ja mis tuletab mulle meelde selle päeva otsatut väärtust. Siis, kui suurem osa maailmast minu ümber hingetuna ja väsinuna nädala rattas jookseb, saan mina igal reede õhtul sellelt rattalt maha astuda ja puhkamist nautida.
Hingamispäevast rääkides peame minema Vanasse Testamenti, kuhu on kirja pandud kõige olulisemad tekstid ja põhjendused selle päeva pühaks pidamise kohta. Esimene, võib-olla kõige kaalukam neist tekstidest on 2. Moosese 20:8–11: „Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on! Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle. “ Missugune on selles tekstis antud põhjendus, miks me peaksime hingamispäeva pühaks pidama? See tekst ütleb, et me peaksime hingamispäeva sellepärast pühitsema, et Jumal lõi meie maailma kuue päevaga ja Ta ise puhkas loomisnädala lõpus. Nii et esimene hingamisepäeva pidamise põhjendus viib meid otse Jumala enda tegutsemise juurde ja maailma loomise juurde. Esimene nädal, mida see maailm kunagi nägi, siis, kui ei olnud isegi veel inimest, kes töötaks või kes puhkaks, keskendus Jumala tegutsemisele. Kuus päeva tegi Jumal oma tööd ja toimetas kõiki oma talitusi, Ta lõi, Ta käskis oma eluandva sõnaga elul ärgata, Ta kujundas ja disainis, Ta lasi loodul esile tulla. Pool nädalat lõi Ta elukeskkonda, Ta lõi vee, maa, õhu, valguse ja pimeduse, ning seejärel nädala teisel poolel Ta täitis seda keskkonda, mille Ta oli just valmis saanud. Vesi sai täidetud kaladega, õhk pandi elama lindudega, päike täitis päeva ja kuu öö ning kõige lõpuks täitis Jumal maa loomade ning inimesega. Ja siis Jumal peatus üheks päevaks. See oli päev, mil Ta ei loonud mitte midagi, või kui Ta üldse midagi seitsmendal päeval lõi, nagu mõned teoloogid ütlevad, siis ainult nädala tsükli, aja pideva rütmilise ringkäigu. Moosese esimese raamatu alguses on kirjas, et Ta eraldas selle päeva, pani selle muudest päevadest, muudest toimetustest ja tegemistest kõrvale. Ja nüüd ütleb meile neljas käsk Moosese kivilaudadel, et me peaksime sellel päeval samamoodi toimima nagu Jumal toimis esimese nädala, loomisnädala lõpul. Meiegi peaksime peatuma samamoodi, nagu Jumal peatus.
Kui juudi rabid ajaloo jooksul selle mõtte ja käsu üle juurdlesid, siis nad loetlesid lõpuks kokku 39 loova tegevuse liiki, mida hingamispäeval ei tohiks teha. Teinekord me muigame, kui me selle loetelu peale mõtleme – miks ei võiks hingamispäeval lifti nupule vajutada või miks ei võiks kääre kätte võtta või pliiatsiga kirjutada (nagu juudid tänase päevani ütlevad ja teevad)? Tegelikult oli selle käsu tõlgedamine väga tõsine asi ja need olid läbimõeldud keelud, millega nad lagedale tulid. Kõik hingamispäeva keelud, mille juudid täpselt kirja panid, kandsid endas üht keskset mõtet: hingamispäeval ära loo midagi. Jumal ei loonud sellel päeval midagi, sellepärast ära sina ka sellel päeval midagi loo. Ja ma usun, et see on üks neist põhimõtetest, millele ka see 2. Mooses raamatu tekst viitab. See on põhimõte, mida meiegi peame tõsiselt võtma ja mille tõlgendamisega peame omaenda elus pidevalt tegelema. Me ei pea tingimata õpetama, et hingamispäeval on vale pastakat kätte võtta, aga me peaksime endalt ikka ja jälle küsima – mis on minu jaoks loov töö? Mis on see, mida mina võin luua ja mille loomisest ma võin laupäeval hoiduda? See on see koht, kus ma tuletan endale ikka meelde loomisnädala lõppu ja seda, et kõik vajalik, kõik hea oli selleks päevaks juba loodud, nii et ka Jumal lõpetas hingamispäevaks oma loova töö. Ja samamoodi on meid kutsutud sellel päeval peatuma ja oma väikest inimlikku loomistööd lõpetama. Meid on kutsutud ülejäänul kuuel päeval looma ja tegutsema, hingamispäev peaks olema päev, kus see tegevus katkeb. Rabi Abraham Joshua Heschel kirjutab hingamispäeva tähendusest loomisnädala kontekstis ja ta ütleb niimoodi: „Maailma kui ruumi üle valitsemine on tingimata üks inimesele antud ülesannetest. Kuid me satume tõsisesse ohtu, kui ruumi üle valitsedes kaotame silmist oma eesmärgi aja valdkonnas. On olemas aeg, mil meie eesmärgiks ei ole mitte saamine, vaid olemine, mitte omamine, vaid andmine, mitte kontrollimine, vaid jagamine, mitte alistamine, vaid ühenduses olemine. Elu läheb rööpast välja, kui ruumi ja aja omamisest saab meie põhiline eesmärk. “
Aga selline peatumine ja loomisest hoidumine tähendab veel midagi. Alles siis kui me tõeliselt seisatume, alles siis kui me tõepoolest lõpetame igasuguse toimetamise ja talitamise ja kiirustamise ja loomise, alles siis on meil mahti näha, et tegelikult ei sõltugi maailm meie tööst ja toimetamisest. Tegelikult on see Jumala maailm, Tema on see, kes hoiab seda ülal ja kes hoiab seda töös ning kes suudab seda teha ka ilma meie panuseta. Ja see on see koht, kus hingamispäev on meile kõigile vajalikuks alandlikkuse õppetunniks. Elu läheb edasi ja maailm tiirleb endiselt ka siis, kui mina hetkeks oma rabelemise lõpetan, kui mina oma käed küljest võtan ja lihtsalt olen, lihtsalt hingan. Ja nii viib see hingamispäeva käsk meid ka selles mõttes tagasi Jumala juurde, et see on päev, kui ma tunnistan iseendale ja ümbritsevatele inimestele, et ei, mina ei ole maailma naba, ma ei ole see, kelle rahmeldamisest tegelikult olulised asjad sõltuvad. See on päev, kus ma peatumise ja tööst eemaletõmbumisega pööran oma silmad Jumala poole ja võtan jälle vastu Jumala armu ja ärateenimatut headust, kus ma hingan Tema tõotustes selle kohta, et Tema käes on kontroll ja et Tema toimetab kõik hästi. Eugene Peterson ütleb hingamispäeva kohta nõnda: „Kui sa hingamispäeva ei pühitse, on midagi väga valesti. Sa teed liiga palju, sa vastutad liiga palju eest. Sa pead ühel päeval nädalas peatuma ja lihtsalt vaatama, mida Jumal teeb, siis kui sina ei tee midagi. “ Üks teine kristlik kirjanik, Rob Bell (kes, muide, ei ole adventist), kirjeldab ühes raamatus oma hingamispäeva kogemust niimoodi: „Ma mõistsin, et kogu mu elu oli üks lõputu adrenaliinivool ja et ma olin õnnelik vaid siis, kui ma pidevalt tegutsesin. Kui ma aga peatusin, et veeta üks päev teadmises, et mind armastatakse puhtalt sellepärast, et ma olen olemas, siis ma mõistsin, kui paljud minu pingutused olid suunatud sellele, et ära teenida midagi, mis mul tegelikult juba olemas oli. Hingamispäev tähendab nädalas ühte päeva, kui ma tuletan endale meelde, et mina ei loonud seda maailma ja et see kestab edasi ka ilma minu pingutusteta. Hingamispäev on päev, kui ma meenutan seda, et Jumal tegi selle maailma, ja et Ta nägi, et see kõik oli väga hea. Hingamispäev on päev, mil ma ei tooda mitte midagi. Hingamispäev on päev, mil ma tuletan endale meelde, et ma ei ole masin. Jeesus tahab tervendada meie hinge, tahab meile anda Jumala rahu. Ja selleks, et me saaksime seda vastu võtta, peame me peatuma. Me peame oma käiku aeglustama. Me peame istuma tasakesi ja laskma oma mootoril välja surra. “ Ma ei tea, kui paljud teist oma hingamispäeva kogemust selliste sõnadega kirjeldaksid, aga need sõnad meeldivad mulle. Me saame olla kuulekad Jumalale ja Tema tahtele, lõpetades hingamispäevaks oma töö ja tunnistades selle kaudu Jumala ülimuslikkust ja Tema headust meie vastu ning Tema hoolitsust meie ja kogu maailma suhtes.
Need Rob Belli sõnad selle kohta, et hingamispäev tuletab talle igal nädalal meelde, et ta ei ole masin, viivad meid teise piibliteksti juurde, mis räägib hingamispäevast, ja mis ühest küljest on eelmise tekstiga väga sarnane, ent lisab sellele siiski uue nüansi. See tekst on kirjas 5. Moosese 5:12–15: „Pea meeles, et sa pead pühitsema hingamispäeva, nõnda nagu Issand, su Jumal, sind on käskinud! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev! Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ei su sulane ega teenija, ei su härg ega eesel või mõni muu su loomadest, ka mitte võõras, kes on su väravais, et su sulane ja teenija saaksid hingata nagu sina. Ja pea meeles, et sa olid ori Egiptusemaal ja et Issand, su Jumal, tõi sind sealt välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega; sellepärast on Issand, su Jumal, käskinud sind pidada hingamispäeva. “ Moosese raamatutes antakse hingamispäeva käsule kaks erinevat põhjendust. Tuletame meelde, 2. Moosese raamatus antud käsus oli hingamispäeva pühitsemise põhjuseks loomine ja see, et Jumal peatas oma loova tegevuse sellel päeval, et Ta eraldas selle päeva muudest päevadest ja kõigist tavapärastest tegevustest. Aga mis on selles teises tekstis meile hingamispäeva põhjenduseks antud? Miks pidi Iisraeli rahvas selle teksti põhjal igal nädalal reedeõhtusest päikeseloojangust kuni laupäevaõhtuse päikeseloojanguni oma tööd peatama? Sellepärast, et see tuletaks neile meelde, et nad olid olnud orjad Egiptusemaal ja et Jumal oli nad sellest orjusest vabastanud. Missugune on orja elu? Milline on orjade tööleping – 40 töötundi nädalas, pluss kaks vaba päeva nädalavahetusel ja riigipühadel? Ei. Ori on see, kes on iga päev ja iga tund pidevalt oma isanda käsutada. Orjal ei ole selles mõttes oma vaba voli puhata ja tööd teha oma tahtmise või ajaarvamise järgi. Tema peab tööd tegema ja puhkama kellegi teise tahtmise, oma isanda tahtmise järgi. Ja kui lugeda Moosese raamatu kirjeldusi sellest, kui kibe oli iisraellaste vangipõli Egiptuses, siis võime arvata, et mingeid erilisi puhkepäevi nad küll nautida ei saanud. Aga nüüd, Egiptusest välja tulnuna annab Jumal neile oma käsud ja ütleb: „Pühitsege hingamispäeva, et teil oleks meeles, et te ei ole enam orjad, vaid te olete vabad inimesed. “ Hingamispäev oli nende jaoks vabaduse märk ja meeldetuletus Jumala võimsast päästest Egiptuse orjusekojast. Ja see ei ole mingis mõttes siiani ju muutunud. Meile on ka antud hingamispäev hingetõmbehetkeks ja märgiks sellest, et me ei ole töö orjad. Ja ma mõtlen, et kui me adventistidena hoiame hingamispäeva põhimõtet eriliselt au sees ja kui me selle head sõnumit jagame teiste inimestega, siis võib-olla on just see vabaduse sümbol üks neist asjadest, mida me võime eriliselt rõhutada ja mis võiks tänapäevasele inimesele kõige arusaadavam ja aktuaalsem tunduda. Sest kui ma vaatan tänases Eesti ühiskonnas enda ümber, siis mulle tundub järjest enam, et inimestest on jälle orjad saanud. Inimesed on panga orjad, laenu orjad, võla orjad, töö orjad, teinekord ka edukuse ja ühiskondliku surve orjad. Ja siin on meie võimalus – kuulutada hingamispäeva kaudu vabadust ja hingetõmmet neile, kes 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas selles orjuse rattas tiirutavad. Mäletan, et sõitsin alles mõned kuud tagasi autos ühe toreda luteri koguduse õpetajaga ja muude teemade hulgas tuli meil juttu ka hingamispäeva pühitsemisest. Ja mulle meeldis see, et kuigi ta suhtus adventkoguduse hingamispäeva õpetusse mõningase skepsisega, nii nagu paljud seda teevad, siis oli ta ometi rõõmuga nõus, kui ma ütlesin, et hingamispäev oli antud juutidele pärast orjusest vabanemist ja et tänapäeval on nii paljudest inimestest jälle orjad saanud, et me peame hakkama jälle ja järjest valjema häälega hingamispäevast rääkima. Selles osas olime kindlalt ühte meelt. Palju on meie ümber neid inimesi, kes ei jaksa enam selles otsatus rattas tiirutada. Sõnum hingamispäevast on neile tegelikult rõõmusõnum, sõnum vabadusest ja sellest, et Jumal hoolitseb meie ja meie vajaduste eest ka siis (ja eriti siis), kui me ühel päeval nädalas peatume ja tuletame endale meelde, et me ei pea olema pidevalt produktiivsed.
Jumal on olnud meie vastu hea. Ta on andnud meile igal nädalal kakskümmend neli tundi selleks, et meil oleks meeles, et Tema on Jumal, et Tema on Looja, kelle käes on kogu võim, Tema on see, kes hoiab meie maailma ja meie elu oma kätes ja oma hoole all. Ja Ta on andnud selle päeva meile ka selleks, et me ei laseks mitte millelgi siin maailmas end orjastada ega tõmmata end ühte lõputusse rahmeldamise rattasse. Oleme selle erilise kingituse eest Jumalale tänulikud ja kasutame seda kingitust vääriliselt. Õnnistagu Jumal meid ja meie hingamist igal nädalal.
In English