Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu 39. peakoosolekul pidas Mervi Kalmus jutluse (10. juunil 2016). Meie Aeg ja advent.ee toovad teieni jutluse täisteksti.
Räägitakse lugu ühest vanast juudi rabist, kes ühel õhtul koju minnes teel ära eksis. Ta eksles mööda tühermaad ja väljas hakkas juba pimedaks minema, kui ta sattus täiesti juhuslikult ühe Rooma sõjaväegarnisoni juurde. Garnisonis oli, nagu ikka, sõdurpoiss valves. Sõdur nägi pimeduses kedagi liikumas ja hõikas kõva häälega: „Hei, kes sa oled ja kuhu sa lähed? “ Esimese hooga ei saanud ta mingit vastust. Sõduril hakkas natuke kõhe ja ta hüüdis veel valjema häälega pimedusse: „Hei, sina seal, kes sa selline oled ja kuhu sa lähed? “ Selle peale kõndis vana rabi mõtlikult pimedusest välja ja tuli sõduri juurde. Ta vaatas sõdurile uurivalt otsa ja küsis siis lõpuks: „Kui palju sulle selle töö eest makstakse? “ Sõdur oli küsimusest üllatunud, aga kuna tundus, et sellest vanamehest talle mingit ohtu ei ole, siis ta vastas: „Ma saan tavalist sõduripalka, üks teenar päevas. “ Selle peale mõtles vana mees veel natuke ja ütles sõdurile: „Tead, ma maksan sulle kaks korda nii palju, kui sa minu juurde tööle tuled. Ma maksan sulle kaks teenarit päevas, kui sa tuled igal hommikul ja igal õhtul minu juurde koju ja küsid minu käest need kaks küsimust, mida sa just küsisid: Kes sa oled? Ja kuhu sa lähed? “
Kes sina oled? Ja kuhu sina oma elus lähed? Ma arvan, et elus ei ole eriti palju küsimusi, mis võiksid nendest küsimustest olulisemad olla. Me kõik otsime neile vastust, ja ühel või teisel moel me ka kõik vastame oma eluga neile küsimustele. Aga ma arvan, et need küsimused ei ole meie jaoks olulised mitte ainult isiklikust seisukohast, vaid kõik organisatsioonid ja kõik liikumised, mis inimesi mingil eesmärgil koondavad ja kokku toovad, peaksid neid samu küsimusi küsima. Meie adventkogudusena ka. Ma ei tea, võib-olla tuleks meilegi kasuks, kui meie koguduses oleks ka kaheteenarilise päevatasuga palgal üks selline tegelane, kes aeg-ajalt meie juurde tuleks, tuleks pastorite kogunemistele ja tuleks erinevate koguduste nõukogu koosolekutele, käiks palvegruppides või koputaks liidu juhtide uksele ja istuks teinekord liidu nõukogu koosviibimistel ja küsiks meie käest ikka ja jälle need kaks küsimust: „Kes te olete? Kuhu te lähete? “
Ma arvan, et nendele küsimustele – kes me oleme ja kuhu me kogudusena läheme – on võimalik välja mõelda terve hulk häid vastuseid. Kui meil oleks praegu aega teha ühist ajurünnakut, siis ma jagaksin hea meelega kõigile siinolijaile kätte väikesed värvilised paberilipikud ja me võiksime oma ideed kõik kirja panna ja siis seina peale kleepida ja hakata neid pabereid teemade järgi grupeerima. See oleks hea harjutus ja annaks meile endale palju kasulikku infot selle kohta, kuidas me ennast näeme ja millisena tajume seda suunda, kuhu me liigume. Tegelikult, liidu peakoosoleku mõte ja eesmärk, vähemalt osaliselt, ongi selles, et me arutaksime siin isekeskis neid küsimusi, vaataksime üksteisele otsa ja katsuksime palvemeeles ja Püha Vaimu abiga järgmiseks kolmeks aastaks jälle oma sihti seada ning oma identiteedis jälle natuke enam selgusele jõuda. Aga mina tahaksin täna õhtul nende küsimuste kontekstis teie tähelepanu juhtida ühele piiblitekstile, mis aitab ka meil vastust leida ning meil kogudusena jälle mingit tulevikusuunda sättida. Selleks tekstiks on apostel Peetruse sõnad erinevates paikades elavatele kristlastele. 1Pe 2:4–10
(Uue Maailma piiblitõlge):
„Kui te tulete tema, elava kivi juurde – kelle inimesed kõrvale heitsid, kuid kelle Jumal on valinud ja kes on talle kallis –, siis ehitatakse teistki kui elavatest kividest vaimne koda, et teist saaks püha preesterkond ja et te tooksite Jumalale meelepäraseid vaimseid ohvreid Jeesus Kristuse kaudu. Pühakirjas öeldakse: „Ma panen Siionisse valitud kivi, kalli nurgakivi, ja kes sellesse usub, ei pettu. “ Seega on ta kallis teile, kes usute, aga neile, kes ei usu, on see „kivi, mille ehitajad kõrvale heitsid “ – kuid mis on saanud „nurga tipmiseks kiviks “ –, „komistuskivi ja takistuskalju “. Nad komistavad, sest nad ei kuuletu Jumala sõnale. Selline lõpp neid ootabki. Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, eriline omand, et te kuulutaksite kõikjal selle vägevust “, kes teid on kutsunud pimedusest välja oma imelise valguse kätte. Oli aeg, kui te ei olnud Jumala rahvas, nüüd aga olete tema rahvas. Oli aeg, kui teile ei olnud halastatud, nüüd aga on teile halastatud. “
Peetrus on väga loominguline kõne- ja kirjamees, ta puistab ühte lühikesse lõiku nii palju erinevaid kujundeid ja metafoore, et nende rägastikus on esimese hooga natuke keeruline orienteeruda. See on väga sisutihe lõik, aga ma tahaksin nendest metafooridest, mida Peetrus siin kasutab, välja noppida kaks, millele täna keskenduda. Esimeseks nendest on see elavate kivide kujund. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu kõrvale kõlab see kujund esimese hooga küll kummaliselt. Mis asjad on elavad kivid? Millised kivid on kivid, mis elavad? Kuidas me teame, et üks kivi elab ja teine kivi sealsamas ei ela? See on koht, kus tasub vastuse samiseks tagasi pöörduda Vana Testamendi juurde, sest seal on üks koht, mis sellele kujundile veidi valgust heidab. See koht on Taanieli raamatu 2. peatükk – ja seal räägitakse ka ühest kivist, sellisest kivist, mis kasvab ehk siis kivist, mis tundub olevat kahtlaselt elav. Ma loen Taanieli 2. ptk salmid 34–35: „Sa vaatasid, kuni üks kivi käte abita lahti murdus ja lõi kujule vastu jalgu, mis olid rauast ja savist, ja purustas need. Siis purunesid üheskoos raud, savi, vask, hõbe ja kuld ja said aganate sarnaseks suviselt rehealuselt: tuul viis need ära ja neist ei leidunud jälgegi. Aga kivist, mis oli tabanud kuju, sai suur mägi ja see täitis kogu maa. “ Siin me näeme kivi, mis „liigub ja loob ja lehvitab “, see kasvab lausa nii palju, et ühel hetkel on see kivi muutunud mäeks ja siis ta kasvab veel suuremaks, nii et kogu maailm on seda täis. Mis asi see elav kivi on, mis niimoodi kasvab? Taaniel annab meile selle vastuse ka sealsamas 2. peatüki 44. salmis: „Aga nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti. “ Suur kivi, mis elab, ei ole mitte midagi muud kui Jumala kuningriik ehk taevariik. Taaniel räägib Jumala riigist, mis on elav ja dünaamiline ja kasvav ja mis ühel hetkel hävitab kogu inimkonna ajaloo ja võtab ise kogu maailma üle. See tuletab meelde Jeesuse tähendamissõnu taevariigi olemusest ja sellest, kuidas see alguses küll väikeselt ja vaikselt, aga siiski raudse järjekindlusega kasvab, nii et ühel hetkel on ta igal pool. Juuretis on kerkima pannud kogu taigna. Pisikesest sinepiseemnest on kasvanud hiiglaslik puu. Jumala riik on igal pool.
Kui me nüüd tuleme tagasi Peetruse teksti juurde, siis tema nimetab veel kedagi elavaks kiviks, 4. salmi alguses ütleb ta Kristuse kohta: „kui te tulete tema, elava kivi juurde “. Jeesus Kristus, kes kuulutas igal pool taevariiki, kuhu Ta iganes läks, ja kelle esimese tulekuga tuli taevariik lokaalsel ja nähtamatul kujul juba inimeste keskele, Tema oli ka elav kivi. Kui me loeme evangeeliumi lugusid Jeesusest, siis me peame tunnistama, et tõepoolest, igas paigas, kus Jeesus oli, oligi taevariik. Haigete oiged vaikisid, surnud said uue elu, murtud südamed said terveks, pisarad said palgelt pühitud ning patukoorma all ägavad inimesed said oma patud andeks. Ellen White ütleb nii ilusasti, et neis külades, kust Jeesus läbi läks, vaikisid kõigi haigete oiged, sest kõik olid terveks saanud. Igal pool, kus Jeesus oli, sündis Jumala tahtmine nagu taevas, nõnda ka maa peal. Ja nüüd, pidades meeles Jeesuse teenistust ja teisalt hoides silme ees seda suurt eesmärki ja seda päeva, kui Jumala riik täidab kogu universumi ja kui enam ei ole jäänud kuhugi ühtegi pimedat nurgatagust, kuhu Jumala riik ei ulatuks, nüüd ütleb vana Peetrus oma sõpradele need surematud sõnad: „Kui te tulete tema kui elava kivi juurde, siis ehitatakse teistki kui elavatest kividest vaimne koda ehk tempel. Kui te ühinete Jeesusega Tema kuningriigi missioonis, siis saavad teistki elavad kivid, mis täidavad maailma Jumala kuningriigi kohaloluga. “ Meid on kutsutud Jumala kuningriigi piiride laiendajateks ja väärtuste kandjaks, evangeeliumi kuulutajateks ja kasvavateks, arenevateks ja pidevalt täiuse poole püüdlevateks elavateks kivideks. Me ei ole surnud kivitükid, me ei ole monumendid, mis tähistavad möödunut või viitavad minevikule, ükskõik kui ilus ja nostalgiline see minevik võiks meile tunduda, meid ei ole kutsutud kivideks, mis seisaksid ühe koha peal ega kasvaks kunagi. Me oleme elavad kivid Jumala kuningriigi ülesehitamise töös templis, kus elab Jumal ise.
Minu meelest said meie koguduse rajajad sellest elamise ja arenemise põhimõttest väga selgelt aru. Kui vaadata adventkoguduse ajaloo kõige varasema perioodi kirjutisi, siis nende suurt õhinat ja Piibli tõdede avastamise rõõmu saatis ikka üks alandlik sõnapaar: present truth, 'praeguse aja või käesoleva aja tõde' võiks see eesti keeles olla. Nad said väga hästi aru, et see, mida nad avastasid ja mida Jumal neile ilmutas, ei olnud veel kõik, nad teadsid, et Jumal tahtis veel rohkem valgust anda ja neid veel suuremasse tõesse juhtida, neid veel enam kasvatada. Neil oli käesoleva aja tõde, rohkem tõde oli veel tulemas. Ma usun, et meie teeme ka hästi, kui selle sõnapaari taas kasutusele võtame ja tunnistame endale ja Jumalale, et ei, meil ei ole veel kogu teadmist ja kogu tõde, ei saagi olla, vaid et meilgi on veel kasvamis- ja arenemisruumi, et meil on veel muutumise ja täiustumise ruumi. Me kasvame elavate kividena, sest Jumala kuningriigi kivi kasvab veel.
Teine kujund, mida Peetrus oma kirjas kasutab ja mis vastab küsimusele, kes me oleme ja kuhu me läheme ja milliseks me peame saama, selleks kujundiks on „püha preesterkond “ või „kuninglik preesterkond “. Taas kord kasutab Peetrus siin väljendeid, mille algallikas võib meil olla meelest läinud, aga mis esimestele kristlastele olid vägagi tuttavad. Peetrus viitab selles kohas tekstile 2. Moosese raamatu 19. peatükis, kus on kirjas sõnad, mis on läbi ajaloo juutide jaoks erakordselt olulised olnud. 2. Ms 19:5–6: „Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks. Need on sõnad, mis sa pead Iisraeli lastele rääkima! “ Iisraeli rahvas pidi Jumala ees olema pühaks rahvaks ja preestrite kuningriigiks. Seda fraasi „te olete mulle preestrite kuningriigiks “ võib heebrea keelest tõlkida lihtsalt ka kui „te olete mulle preestriteks ja kuningateks “. Iisraeli rahvas oli kutsutud olema Jumala ees preestriteks ja kuningateks, nad pidid valitsema ja vahendama teistele Jumala armu ning andestust, nad pidid olema aktiivselt seotud Jumala teenimisega kogu aeg, pidevalt Tema peale lootma ja Tema tahtmises elama. Minu lemmikkirjanik Frederick Buechner mõtiskleb selle üle ja ütleb nii: „Jumal teab, et Iisrael ei olnud selles rollis kuigi edukas. See on see, millest suurem osa Vanast Testamendist räägib. Iisrael ei tahtnud olla püha rahvas. Iisrael tahtis olla rahvas nagu iga teinegi, rahvas nagu Egiptus, nagu Süüria. Ta tahtis võimu. Ta tahtis turvalisust. Ta tahtis head positsiooni. Ta tahtis oma teed, mitte Jumala teed, ja kui prohvetid teda selle eest nahutasid, siis ta heitis need prohvetid kõrvale, ja kui Jumala nõudmised tundusid liialt suured, Tema tõotused liiga kauged, pöördus ta teiste jumalate poole, kes siiani saavad meie hääle ja meie raha ja meie üheksast viieni energia, sest need on jumalad, keda üldse ei huvita, kas me oleme pühad või mitte, ning kes lubavad meile kõike, mida me tahame ja mitte seda, mida me tegelikult vajame. “ See ilus unistus, mis Jumalal Iisraeli rahva osas oli, ei saanud tõeks. Ja nüüd võtab Peetrus selle olulise teksti ja ütleb esimestele kristlastele, kes olid ka kõik juudid kandsid endas Iisraeli rahva mitte eriti säravat ajalugu: „Teie, teie olete tõeline Iisrael, teie olete vaimulik Iisrael, kes peab enda kanda võtma ka selle tõotuse ja vastutuse. Nüüd on teid kutsutud preestrite kuningriigiks, et te oleksite igal ajal valmis teenima, „et te kuulutaksite tema kiidetavust “, nagu Peetrus siin ütleb, nüüd on teid kutsutud olema vahendajaks Jumala ja nende vahel, kes Teda ei tunne või kes on Teda valesti mõistnud. Enam ei ole tarvis eraldi preestrite institutsiooni, teie kannate nüüd selle rolli kogu vastutust. “
Meile on see tekst väga tuttav. Me tihtipeale kasutame seda teksti ja viitame oma eesõigusele ning kohustusele olla inimesteks, kes mingil moel vahendavad Jumala armu ning jagavad teistele teadmist Tema olemusest ja tahtest. Kuid siinjuures on veel üks huvitav aspekt, mis meil preestritest rääkides teinekord meelest läheb. Preestriteks nimetati ainult neid inimesi, kes olid aktiivses pühamu- või templiteenistuses. Kui sa olid pensionil, siis sa olid pensionil, sa olid oma ametimärgi piltlikult öeldes tagasi andnud ning sa ei olnud enam preester. Preestrite kuningriigiks olemine tähendas, et iga inimene pidi olema kaasatud aktiivselt Jumala teenimisse ja ülistamisse. Preestrite kuningriik tähendab aktiivsete Jumala teenijate ja Tema kaastöötajate kuningriiki. Adventkoguduse teoloog Rex Edwards ütleb nii: „Kõigi usklike preesterkond tähendab seda, et igal inimesel on aktiivne osa teenimistöös. See, et meil ei ole enam tarvis inimlikku vahemeest, on vaid pool tõest. Leia üles oma annid, kasuta neid – see on see, kuidas sa saad preestrina toimida. “ Kas meie oleme tõeline preestrite kuningriik? Kas igal inimesel meie kogudustes ka siin Eestis on and ja roll ja töö, mida koguduse juures täita? Sest kui ei ole, siis me tegelikult ei funktsioneeri kuningliku preesterkonnana. Mõelgem sellele. Praegu, aasta pärast viimast peakonverentsi koosolekut Ameerikas on meie koguduse üheks olulisemaks initsiatiiviks kõigi koguduseliikmete kaasatuse initsiatiiv, total membership involvement. Ehk on see üheks nendeks suundadeks, kuhu me peame ühiselt liikuma, mille poole järgmistel aastatel püüdlema ja mida oma kogudustes inimestele õpetama. Peetrus ütleb: „Teid on kutsutud pühaks rahvaks, Jumalale eraldatud rahvaks, kes toimib kuningate ja preestritena selles maailmas, mis ei tea palju pühadusest ega preestriks olemisest. “
Mulle ikka meeldib idee sellest, et meil on keegi, kes küsib meie käest vahel olulisi identiteeti puudutavaid küsimusi. Aga ma usun, et me võime ka ise üksteisele selleks inimeseks olla. Tuletada üksteisele meelde seda, kust me tuleme, kuhu me läheme ja kelleks Jumal on meid kutsunud: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, eriline omand, et te kuulutaksite kõikjal selle vägevust “, kes teid on kutsunud pimedusest välja oma imelise valguse kätte. Oli aeg, kui te ei olnud Jumala rahvas, nüüd aga olete tema rahvas. Oli aeg, kui teile ei olnud halastatud, nüüd aga on teile halastatud. “ Aamen.
In English