Kord kuus viin ühes Tartu laste hingamispäevakooli grupis läbi tundi. Selle grupi lapsed ei ole koolipõlgurid ja minu jaoks oli isegi üllatav see, et kui juhtusin tundi läbi viima koolivaheajale järgnenud hingamispäeval, siis küsimuse peale, kuidas neil möödunud nädalal läks, sain vastuse, et igavavõitu oli, sest kooli polnud.
Aga ühes tunnis, kui teema läks õppimise peale ja ma küsisin, mis kasu on koolis õppimisest, siis nad ei osanud seda paugupealt öelda. Eks koolis võib käia erinevate asjade pärast ja minulgi oli lapsena üks põhjus koolis käimiseks oma koolisõpradega kohtumine, aga kui kooli peamine eesmärk on õppida ja sellest pole mingit kasu, milleks siis kool? Mis kasu on koolis erinevatest õppeainetest, kui paistab, et need pole igapäevaeluga väga seotud?
Kui hakkasime asju arutama ja harutama, siis saime mõned asjad ikka kätte. Keelte omandamine on kasulik selleks, et suhelda välismaalastega. Matemaatika erinevatest tahkudest suurt kasu pole, aga jõudsime järeldusele, et võib-olla on hea poes käies ka ise osata arvutada, et arvet kontrollida. Milleks ajalugu? Võib-olla selleks, et paremini aru saada mõnedest inimestest ja rahvastest... Sellest tunnist jäi mulle meelde mõte, et teinekord ei oska lapsed ja täiskasvanudki kokku viia teadmisi ja seda, millist praktilist kasu need võiksid anda. Pikemalt me selle üle tunnis ei juurelnud, aga loodan, et lastele jäi siiski mingi aimdus, et õppimisel on ka praktilised kasud.
Kui nüüd aus olla, siis tõepoolest on palju seda, mida ka mina põhikoolis ja keskkoolis õpitust argielus ei kasuta. Ilmselt on seda lausa enamus teadmistest, mis kunagi on olnud. Ja teisalt on nii mõnestki asjast kasu olnud. Algebra ja trigonomeetria on mulle väga abiks olnud eluaseme ehitus- ja remonditöödes, et vajaliku materjali mahtu ja pinda välja arvutada. Kogemus kinnitab füüsikaseadust, et pikema varrega kirvega on lihtsam puupakku lõhkuda, ning on aidanud raskuste hiivamisel, arusaamine optikast on aidanud teha paremaid fotosid. Keemiateadmised on aidanud puhastada tarbeasju katlakivist ning rajaleidjatelele laagris efektseid katseid näidata. Terviseõpetus andis esimese aimu sellest, kuidas keha toimib ja kuidas selle eest õigesti hoolt kanda...
Suures plaanis siiski ei oska ma öelda, mida ma hakkan igapäevaelus peale Avogadro arvuga, difereentsiaalarvutustega, tuumafüüsika, Vana-Kreeka jumalatega, mudakuke anatoomia, kettaheitega ja tuhande muu asjaga, mida koolis õpitud.
Sama tunne võib ehk meil vahel tekkida Piibli ja hingamispäevakooliga. Piibel on väga mahukas lugemine, lugedes tundub see olevat isegi mahukam kui see rohkem kui tuhat lehekülge, sest tekst on väga tihe ja kompaktne. Piibel pole romaan, mis voolab sujuvalt ja mida lugedes ei saa isegi aru, et sada lehekülge on juba möödas. Seal on kohti, mida lugedes tabad end mõttelt, et kui vajalik see osa nüüd vaimulikus elus on – Moosese raamatute mõned põhjalikud tsiviil- ja tseremoniaalseaduste kogud, Ajaraamatute lõputud geneoloogiad, Esra raamatu pikad heade ja pahade nimekirjad, Iiobi sõprade lõputud heietused, Ülemlaulude kentsakas armastuspoeesia, Sakarja segased nägemused ja võib-olla veel mõni koht.
Seoses Ülemlauluga tuleb meelde, et palju aastaid tagasi tähistasime Tartu noortega meeste- ja naistepäevi (korraldatud vastavalt neidude ja noormeeste poolt). Üheks naistepäeva teemaks oli Iisrael – püüdsime toitude, muusika, riietuse ja muu säärasega tabada vana juudi pidustuse õhkkonda. Sellel naistepäeval oli meil korraldatud ka väärikuse võistlus tütarlastele. Noormehed lugesid neile ette kordamööda komplimente Ülemlaulust ning võitjaks tuli see, kes naerma ei hakanud. Nii et praktiliselt oli nendest tekstidest kasu vaid neiude naerutamiseks.
Ma ei oska öelda, mitu korda olen Piibli läbi lugenud, sest kindlasti on mõningaid osi, mida olen lugenud sadu kordi, sest need on tundunud mulle olulised, ja teisi, mida tunduvalt vähem, sest ei ole osanud neid eriti kuidagi vaimulikku ega argiellu rakendada. Kas see tähendab, et need osad Piiblist on kasutud?
Ma arvan, et mitte. Pigem on küsimus selles, et ei olnud parajat aega nende rakendamiseks. Ja võimalik, et minu jaoks ei saagi üks tekst kunagi nii kõnekaks kui mõne teise jaoks, aga see tähendab, et kellegi jaoks on sellest ikkagi kasu. Lisaks mulle tundub, et ka teada-tuntud tekst võib saad erilise ja sügavama tähenduse mingis kindlas olukorras.
Pärast autoõnnetust oli minu jaoks selleks tekstiks Laul 23. See oli tekst, mis aitas mind magama jääda keset füüsilist valu ja hinges olevat segadust. Ma lugesin seda mõttes siis, kui ma haigevoodis öösel üles ärkasin ja süda peksles. „Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust. “ Need sõnad tundusid olevat korraga vastuolulised ja samas lohutavad. „Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind. “ See oli minu igatsus, saada rahu ihule ja vaimule. „Ka kui ma kõnniksin surmavarjuorus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga. “ Kuna ma tundsin end olevat justkui surmavarjuorus, siis andis see mulle kinnitust, et Jumal on kõige kiuste minuga. „Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad. “ Jällegi korraga vastuolulised ja lohutavad sõnad. Ma lugesin neid sõnu mõttes, ma mõtisklesin nende üle, ma uinusin selles rahus, mida need sõnad mulle andsid. Need kasvatasid minu usaldust ja kinnitasid minu lootust Jumalale.
See psalm poleks mulle saanud olla selliseks abiks, kui see poleks olnud mul peas. See oli mul peas seetõttu, et ma olin selle õppinud pähe, kui ma tegin läbi rajaleidjate programmi. Tol hetkel oli minu jaoks see lihtsalt üks osa programmist koos matkatarkuste, loodusteadmiste, koguduse ajaloo ja muuga rajaleidjate teadmiste rikkast varasalvest.
Me ei tea kunagi, millal mingi osa Jumala Sõnast meile aktuaalseks saab, seetõttu on oluline, et me jätkaksime teadmiste kogumist Piiblist, uurimist ja õppimist, vajadusel ka pähe õppimist. Kui koolis õppimine on oluline lapse mõttemaailma kasvamiseks ja arenemiseks ka siis, kui ta ei oska selles esialgu praktilist väärtust nähta, siis veelgi olulisem on see, et Jumala Sõna iga osa õppimine võiks olla abiks meie vaimulikul kasvamisel. Küll Jumal hoolitseb selle eest, et sellel tekib praktiline väärtus sinu elu kogemustes.
In English