Andres Ploompuu kirjutab oma 2016. aasta palverännaku kogemustest.
Miks? Miks läksin pikale palverännakule? See on üldjuhul esimene küsimus, mida minu käest küsitakse, kui minu hiljutisest palverännakust Hispaanias kuuldakse. Ma pole osanud sellele küsimusele hästi vastata. Eelkõige ilmselt sellepärast, et põhjuseid on mitu ja nii mõnigi isiklikku laadi. Aga seda artiklit kirjutades ja veidi järele mõeldes meenub küll üks üldine ja kõike ühendav põhjus: olen patune otsiv hing. Sellepärast ma rändangi. Sellepärast olin ka palverännakul. Sellepärast tunnen ennast teelisena.
Palverännaku mõiste kipub vahel vastuolulisi emotsioone tekitama. Palverännakul käimine on näiteks katoliikluses tavapärane. Selle sihtpunktideks on Jeesus Kristuse eluga seotud paigad, eriti aga Jeruusalemm, apostlite, märtrite ja pühakutega seotud kohad. Muslimitel on palverännak Mekasse, mille iga islamiusuline oma elu jooksul on kohustatud sooritama. Budistid külastavad oma palverännakute ajal õpetajate tegevuse ja nende säilmete asukohta (stuupa). Hinduistid sooritavad palverännakuid seitsmesse pühasse linna. Ja palverännakulaadseid ettevõtmisi on veel teisigi. Mis teebki selle teema vastuoluliseks, on see, et protestantlikel liikumistel palverännakute tava ei ole, kaasa arvatud adventkogudusel. Selle olulisimaks põhjuseks on asjaolu, et me usume meie Päästja ja Lunastaja üles tõusnud olevat ning me ei soovi omistada ühelegi kohale, asjale või isikule seda au, mis kuulub vaid Jumalale. Me ei kummarda kohti, me teenime Jumalat, kes elab igas vastuvõtlikus südames. Kuid kas see välistab palverännaku mõiste, selle vajalikkuse, selle olemuse? Kas palverännakul füüsiliselt käimine on sellepärast vastunäidustatud?
Mis on palverännak? Üldine definitsioon ütleb, et see on usulistel põhjustel kindlatesse pühapaikadesse sooritatav rännak. Ja Piibel kinnitab seda. 5Ms16:16 kirjutab kolmest suurest pühast: „Kolm korda aastas ilmugu kõik su meesterahvad Issanda, su Jumala palge ette paika, mille ta valib: hapnemata leibade pühal, nädalatepühal ja lehtmajadepühal.“ Ka Jeesus järgis seda üleskutset, kui Tema vanemad Jeruusalemma läksid: „Tema vanemad käisid igal aastal paasapühadel Jeruusalemmas. Kui Jeesus oli saanud kaheteistkümneaastaseks, läksid nad üheskoos pühadeaja kombe järgi üles Jeruusalemma.” (Lk 2:41) Niisiis juutide jaoks oli palverännaku sihtpunktiks Jeruusalemma tempel. Kuid on loogiline, et tempel ise polnud tegelik eesmärk. Sümboolselt ja sügavamalt on palverännaku olemuses püüelda Jumala poole, Jumala juurde. Füüsiline palverännak sümboliseerib inimese teekonda Jumala lähedusse, Tema tahte otsimist ja teostamist palveränduri elus. Ja selles laiemas ning sügavamas mõistes oli ka Jeesuse 40-päevane kõrbes viibimine palverännak, kus Jeesus kõneles Jumalaga ning oli ka Saatana poolt kiusatud. Selles laiemas mõistes oli ka Iisraeli rahva väljaränne Egiptuse orjusest tõotatud maale nende isiklik palverännak nende unistuste kodusse. Nad ei jõudnud maale, mis voolas piima ja mett, enne kui olid uuesti tundma õppinud oma Jumalat. Nende teekond oli vaevaline. Kuid sellelgi oli oma põhjus ja eesmärk.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Piiblis on palju lugusid, mis kirjeldavad rännakuid, mille tulemusena muutus inimeste ja rahvaste saatus ja mis kõige olulisem: muutus süda. Algristikoguduse jaoks oli teel olemise sümbol sedavõrd tähtis, et enne kui kristlasi hakati kristlasteks nimetama, kutsuti neid usuteel käijateks (Ap 9:2) ja kristlust kui sellist kutsuti usuteeks (Ap 19:23). Sellise sümboolika kasutamise põhjused olid ilmselged: kogu Vana Testament on täis teelise ja teel olemise sümboolset rikkust ning ka Jeesus kasutas tee sümboolikat ohtrasti oma jutlustes. Seega me kõik oleme teelised, kes on kutsutud seda mitte ainult käima, vaid ka lausa jooksma: „Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!“ (Hb 12:1)
Minu palverännak polnud ajendatud soovist jõuda Santiago de Compostela katedraali Hispaanias. Mul oli palju isiklikum, palju sügavam soov: võtta aega iseendale ja Jumalale, et selle võrratu ja vahel ka ränkraske teekonna vältel leida Jumalaga rääkides ja Jumalat kuulates vastused küsimustele, mis minu isiklikul eluteel mind saadavad. Aga ikkagi, miks Hispaania, miks Santiagosse?
See palverännak läbi Hispaania oli minu jaoks eriline mitmes mõttes. Esiteks polnud ma sellel teel üksinda. Seda käis tuhandeid teisigi teelisi, igaühel omad põhjused, omad küsimused, aga sama eesmärk. Meid ühendas üks suund. Vahel on meil kiusatus arvata, et oleme oma eluteel üksinda. Ja meile meeldibki üksinda käia (elada), sest niiviisi ei pea me kellegi teisega (ja teiste mõtetega) arvestama. Kuid see palverännak oli mulle heaks meeldetuletuseks, et me pole sellel teel üksinda ja et me vajame teiste abi.
Oma kõige esimesel rännaku päeval oli mul vaja ületada veidi üle 1400 m kõrgune mägi. Käia oli vaja 27 km ning suurem osa teekonnast oli ülesmäge. Õhtupoolikul, kui väsimus murdma hakkas ning kurnatus endast märku andis, astusin ikka veel ülesmäge koos ühe teel kohatud teise teelisega. Tee tundus lõputu ning ilm muutus halvemaks. Kui me ühel hetkel lumetormi kätte sattusime ning selle eest varju otsides ühte majakesse sisenesime, kohtusime seal Brasiiliast pärit noorpaariga. Nad olid meid nähes rõõmsad, sest olid raskete ilmastikuolude tõttu päris ära ehmatatud. Polnud saladus, et sellel mäel oli nii mõnigi palverändur oma elu kaotanud või on päästjad pidanud appi lendama. Me kinnitasime neile, et nad pole ära eksinud, et sihtpunkt pole enam kaugel ning neljakesi koos läksime edasi, kuni lõpuks oma esimesse ööbimiskohta jõudsime.
Ma ei kujuta ette, kuidas oleksin ma selle esimese päeva üksinda üle elanud. Mida oleksin tundnud? Kui neid brasiillasi hiljem taas teel olles kohtasin, ütlesid nad, et olime olnud nende päästeinglid. Seda oli soe kuulda. Kuid tõele au andes sain pikal teel olles ka mina teistelt käijatelt pidevalt erineval viisil abi, julgustust, tuge, head nõu, tarkust, juhatust. Erinevate vestluste tulemusena sellel teel sain olla aitaja ja ühtlasi sain ka ise aidatud. Teadsin üpris varsti, et teised teelised on vähemalt pool sellest rikkusest, mida palverännak endas kätkeb. Eriline rõõm oli kuulda, kui inimesed avalikult tunnistasid, et olid tulnud sellele rännakule Jumalaga lähedasemaks saama. Nende kogemus rikastas minu kogemust. Samuti kõrvaldas teiste teelistega kõnelemine eelarvamusi ja hirme, mis minul ja tegelikult kõigil inimestel kipuvad nende suhtes tekkima, keda me isiklikult ei tunne.
Teiseks põhjuseks, miks ma seda palverännakut Hispaanias oluliseks pidasin, oli asjaolu, et minu igapäevane teekond oli kollaste, õiget teed näitavate, noolte poolt lihtsamaks tehtud. See on minu jaoks vägagi sümboolne. Oma elus pean ise otsustama, kuhu keeran, millise tee valin. Hommikul kodust välja astudes pole kuskil ühtegi noolt, mis mulle näitaks, milliseid valikuid ma täna tegema peaksin. Vahel tahaks, et keegi õige suuna kätte näitaks, sest tuleb ette, et meie valikute tagajärjed meile ei meeldi. Teinekord oleme kimbatuses ega oska valida. Vahel oleme ka valikutega rappa läinud ning õige tee kaotanud. See palverännak oli suurepärane võimalus oma igapäevasest elust, toimetustest välja astuda ning ennast ja oma elu justkui kõrvalt vaadata. Seda teed käies polnud mul vaja rohkema pärast muretseda kui see, et kollaseid nooli järgida ning õhtuks järgmine magamisase leida. Mu elu oli selles suhtes muretu. Ma lihtsalt kõndisin, usaldasin. See andis unikaalse võimaluse ajas tagasi vaadata ning järele mõelda, milliseid valikuid ma ise oma elus teinud olen ning kas tahan sarnaselt jätkata või peaks midagi teistmoodi tegema?
Kui ma 32 päeva hiljem mäest alla Santiago de Compostela tänavatele laskusin ning viimaseid kilomeetreid astusin, ei äratanud see linn minus ühtegi erilist tunnet. Inimesed askeldasid ja toimetasid nagu igas teiseski linnas. Majad, tänavad, poed… kõik rääkis sellest, mida olin juba varemgi näinud. Kui oma ööbimispaika jõudsin ja seljakoti seljast võtsin, ohkasin kergendatult, kuid ka veidi nukralt. Mis edasi? mõtlesin.
Tõeline äratundmine tuli alles järgmisel päeval, kui läksin kätte saama oma palveränduri tunnistust. Koridoris, kus järjekorras seisin, ootasid koos minuga sajad teised teelised. Mitmed neist olid mulle tuttavad. Mõnega olin pikemalt rääkinud, teist olin tervitanud. Teadsin mõne võitlustest, teised teadsid jälle midagi minu kohta. Kui minu juurde astus järjekordne teekaaslane, kes küsis: „Noh, mida sa otsustasid?“ sain aru selle palverännaku sihtpunkti tõelisest väärtusest. See linn, Santiago, ei muutnud palverännaku sihtpunkti eriliseks, vaid hoopis need minu teekaaslased. Mõtlesin siis, et kristlastegi suurim igatsus pole ju seotud vaid taevastes avarustes seiklemisega, vaid kõige suurem rõõm on taaskohtumise rõõm, kui me kõik, teelised siin ilmas, kohtume lõpuks ometi nendega, kes meist enne kohale jõudsid, kes meist maha jäid. Taevas on seal, kus kohtume nendega, keda armastame, keda kalliks peame, kellest hoolime. Ja seal Santiago tänavatel jalutades tundsin igatsust koju jõuda, päris koju. Ühtäkki muutus ka oluliseks häid suhteid luua kõigi inimestega minu ümber. Sain aru, et see ongi Jumala plaan olnud algusest peale: õpetada meid armastama, hoolima, suhteid looma ja neid hoidma, et ühel päeval, kui meie teekond lõppeb, oleks kellega koos rõõmustada, oleks kellega koos tähistada.
Kui juba lennukis istusin ja kodumaa poole lendasin, mõtlesin veel selle peale, miks on kristlastel hea päriselt, füüsiliselt kuskil palverännakul käia. Hispaanias kõndides jalutasin tihti mööda tühjadest lukus ustega kirikutest, mis rääkisid mulle kõnekalt sellest, et Jumal pole kunagi mõelnud, et me paikseks jääksime, vaid et me elaksime/liiguksime, et meie kokkusaamiskohad ei saaks meie teenimisobjektideks, vaid need oleksid avatud peatuspaikadeks, teenides ja abistades kõiki neid, kes rändavad läbi elu. Nägin, kuidas kirikud olid „surnud“ ja sõna otseses mõttes muutunud surnuaedadeks. Minu jaoks omistas teel olemine, teel käimine, palverännakul viibimine, hoopis uue tähenduse. Tajusin seal koos teistega läbi linnade, külade ja põldude kõndides, et olime teel millegi parema suunas. Olime liikumises, olime muutumises, olime välja astunud oma mugavustsoonist, vastu võtnud väljakutse, olime palverändurid „taevase kutsumise võiduhinna poole“. Olime teelised kitsal teel, mis polnud kerge, kuid mis viis edasi.
Võib-olla mõnele see sõna „palverändur“ hästi ei istu. Aga see on kõigest sõna, mis püüab kohmakalt edasi anda sügavat sõnumit. Siinkohal tulevad mulle meelde ühed laulusõnad: „Rajaleidjad me kõik oleme, me Loojale kuulume.“ Ükskõik millist nime me enda kohta kasutame, on kristluse südames ja keskmes edasi liikuda ja seda üheskoos. Santiago polnud minu sihtpunkt, see oli vaid üks etapp, üks peatus sellel rännakul, sellel pikal eluteel, kus me kõik teeme valikuid, kus me kõik kohtame teisi teelisi ja loodetavasti jõuame kord sinna, kuhu meie süda tõeliselt igatseb: tõelisse rahusse üheskoos Jumala riigis.
In English