Käisime abikaasaga hiljuti Itaalias, tema lapsepõlvesõbra pulmas. Läksime reisile kolmeks päevaks, aga arusaadavatel põhjustel oli sõbral endal kiire pulmade ettevalmistusega ja nii veetsime aega peamiselt tema perekonnaga ning ööbisime nii tema ema kui venna korteris.
Kuna see oli meie mõlema jaoks esimene Itaalia-külastus, siis püüdsime selle lühikese aja jooksul, mis me seal olime, võimalikult palju näha ja kogeda – arhitektuuri, kultuuri, olustikku, toitu, aga ka loodust. Meie lahked võõrustajad sõidutasid meid võimalusel ringi ja andsid nõuandeid, kuhu minna ja mida omapäi vaadata, katsid ja toitsid meid ning väljendasid suisa pahameelt, kui püüdsime ise välja teha. Aga üllataval kombel ei olnud me ainult saajad, vaid ka jagajad.
Vestlus sõbra ema pool hommikusöögilauas viis selleni, et rääkisime Jumala juhtimisest. Meie perenaine jagas oma kogemusi sellest, kuidas ta oli kunagi üksinda Itaaliasse tulnud paremaid võimalusi otsima ja kuidas tänu erilistele juhustele (või pigem juhtimisele) täiesti võõraste inimestega kohtudes oli ta leidnud soodsa eluaseme, töö ja hiljem võimaluse oma pere Itaaliasse järele tuua. Ta ütles, et selliste kogemuste pealt on võimatu öelda, et Jumalat pole olemas. Meie (või tegelikult Raquel) kinnitasime seda. Ehkki kuulume erinevatesse kogudustesse, oli meil meeldiv üksteise mõistmine. Ja järgmisel päeval ootas meid üllatus. Mingil põhjusel oli meie perenaisele jäänud mulje, et mina tegin ettepaneku koos palvetada. Ma ei oska seda kuidagi seletada, sest oma meelest ei olnud me sellest midagi rääkinud. Aga siis me olimegi raudteejaamas, meie oma väljasõitu ootamas ja tema kindlaks tegemas, et meiega on kõik hästi, ning me palvetasime kolmekesi sealsamas raudteejaamas väikeses ringis, mina paludes endale harjumatus palvekeeles õnnistust päevale ja perekonnale, kes meid oli vastu võtnud. See oli eriline hetk.
Laupäeva hommikul laulatusele sõites istusime sõbra venna autos ning jälle läks jutt kuidagi vaimulikele teemadele. Meie teine võõrustaja tunnistas, et ta on segaduses Piibli suhtes. Ta oli kuulanud internetist erinevaid loenguid, sealhulgas adventistide omi, ja ta ütles, et adventistide filosoofia on talle sümpaatne. Samas oli ta kuulnud üht professorit 1. Moosese raamatu kohta pidavat loengut, mis tekitas temas segadust, kas Piibli tõlked ja seal olevad lood, seahulgas veeuputuse lugu, on ikka usaldusväärsed, sest need sarnanevad sumerite müütidega. Püüdsin oma keskpärase hispaania keelega ka sekka lüüa ja jagasin seda, mida olen lugenud, kuidas veeuputuselugusid võib leida maailma iga nurga kultuuridest, Aasiast Lõuna-Ameerikani ja paljud nendest jagavad detaile Piibli looga, mis viitab sellele, et neil kõigil oli ühine allikas – päris veeuputus. Rääkisime nii mõnestki muust asjast, sealhulgas ka Ellen White'ist. Kui olime kohale jõudmas, siis ta ütles, et tal on hea meel, et sai meiega rääkida, sest me saime mõnele tema küsimusele vastata ja oli näha, et me oleme teadlikud. Ootamatult olime saanud saajatest andjateks.
Inglise keeles on väljend sharing is caring, mis eesti keeles tähendab, et jagamine on hoolimine või ka hoolitsemine. See väljendab mõtet, et jagamise kaudu väljendame oma hoolt kaasinimese suhtes. Kui meil on midagi, mida meie kaaslasel pole, siis jagamine aitab kaaslase elu parandada. Meil on võimalus jagada oma vahendeid, oma oskusi, oma aega, oma sõnu ja mõtteid. Tahaksin siinjuures lisada, et jagamine on lisaks sellele ka kasvamine.
Pastor ja evangelist Alejandro Bullon on kirjeldanud jagamise tähtsust huvitava võrdumiga. Kui meie käed on täis, siis on meil keeruline midagi täiendavat vastu võtta, selleks pole lihtsalt ruumi. Kui me aga oma täis kätest midagi välja anname, siis on meil võimalik ka rohkem saada. Ainult siis, kui me jagame, saame täiendavalt õnnistatud. Ainult siis, kui me jagame, võime kasvada.
Aastaid tagasi leidsin kogemata adventistist kirjasõbra Rwandast, Aafrikast. (Rwanda on Aafrika mõttes suhteliselt väike riik, kus on aga üle poole miljoni adventisti.) Tegelikult otsisin endale hispaaniakeelset kirjasõpra, aga kui minuga võttis ühendust noormees Rwandast, siis mõtlesin, et oleks huvitav ka sealsest eluolust teada.
Vahetades kirju ja vahel Google Chati vahendusel vesteldes sain teada tema keerulisest elust. Michel oli üliõpilane, kes võis tavaliselt endale lubada toitumist ainult korra päevas, sest muud kulud pealinnas elamiseks olid kõrged. Tema lesest ema kasvatas maapiirkonnas veel paari nooremat venda-õde, vanemad vennad olid juba iseseisva elu peal. Hetke ajendil pakkusin välja, et võin teda veidi rahaliselt toetada, teadmata, et sellest saab regulaarne abi kuni tema lõpetamiseni. Nii saatsin talle mõne aasta jooksul iga paari kuu tagant abi tema õpingute toetamiseks ja lisaks korra natuke suurema summa kodu renoveerimiseks. Michel saatis mulle pärast seda ka päris paberile trükitud fotosid oma parandatud kodust – meie mõistes savionnist.
Enne ülikooli lõpetamist saatis ta mulle tutvumiseks oma diplomitöö. Tänusõnade lehel, kus kõige suurem tänu oli välja toodud Jumalale, oli ta ära trükkinud ka minu nime. Hiljem sain teada, et ta oli esimene oma kursuselt, kes leidis erialast tööd ja täna on tal perekond ning kaks last. Jumal õnnistas teda ja tegelikult ka mind. Selle aja jooksul, kui ma abi jagasin – mõnikord kergelt kaheldes –, ei olnud mul tegelikult kunagi rahast puudus ja ma suutsin säästa muude kulutustegi jaoks. See õpetas mulle, et jagamine rikastab. Ühtlasi kasvatas see mind olema valmis rohkem andma, seal, kus see on vajalik.
Sama on vaimuliku jagamisega. Nii nagu kristlase elu ei saa olla iseendale elatud materiaalses mõttes, ei saa see seda olla ka vaimulikus mõttes. Oma vaimuliku vara jagamine on üheks vaimuliku kasvamise eelduseks. Lihtne on seda jagada inimestega, kel on sama usk ja samad põhimõtted, veidi keerulisem nendega, kes on otsijad, aga võib-olla pisut skeptilised. Ja raske nendega, kel on oma kujunenud arvamused või eelarvamused. Samas ilmselt need keerulisemad juhtumid mõjutavad meie enda kasvu kõige rohkem. Need panevad meid endid proovile, rohkem mõtlema ja ise Jumalalt vastuseid otsima. Need kasvatavad meie soovi rohkem jagada.
Me mõtleme nüüd oma uutele Itaalia sõpradele, kuidas saaksime nendega veelgi rohkem jagada. Võib-olla on selleks mõned head raamatud või kõnede lingid, mis võiksid neile kasu tuua. Ilmselt palved, et nad oleksid avatud Jumala juhtimisele. Ning palved meie enda pärast, et Jumal õpetaks meid paremini evangeeliumi ja usku jagama. Et me võiksime koos kasvada.
In English