K: Üks mu parimaid sõpru tegi enesetapu. Sellest alates olen mõelnud, mida Piibel selle teema kohta räägib?
V: Suitsiid (enesetapp) tähendab enda elu võtmist. Lähedastele ja sõpradele jäävad sügavad haavad toovad endaga kaasa lisaks üksindustundele ka süütunnet ja segadust. Püüdes sinu küsimusele vastates mõningaid juhiseid anda, pean oma kommentaarides piirduma järgnevate tähelepanekutega.
Eristame kõigepealt enesetapu märtrisurmast, mis on valmidus anda oma elu põhimõtteliste veendumuste ja kõikumatute väärtuste eest ning ka kangelaslik eneseohverdus teiste elude säästmiseks (sõdur viskub granaadile, et teisi päästa). Kui enesetapp on põhimõtteliselt meie praeguse elu väärtuse eitamine, viimane lahendus talumatuna näivas elus, kõnelevad need eelpool mainitud juhtumid elu armastamisest ja austamisest.
Ma toon välja Piiblis kirjeldatud enesetapu või enesetapukatse juhtumid, teen mõned järeldused ja lisan mõned üldised kommentaarid.
1. Enesetapujuhtumid Piiblis
Abimelek, keda haavas surmavalt ühe naise poolt visatud veskikivi, palus oma relvakandjal teda häbist pääsemiseks tappa, (Kohtumõistjate 9:54). Saul tappis enese peale lahingus raskelt haavata saamist (1. Saamueli 31:4). Kui tema relvakandja seda nägi, „siis kukutas ka tema ennast oma mõõga otsa ja suri koos temaga” (salm 5). See tegu oli ajendatud hirmust selle ees, mida vaenlased nendega teha võivad. Ahitofel, üks kuningas Absalomi nõuandjaid poos enese, kui sai teada, et kuningas ei olnud tema nõu kuulda võtnud (2. Saamueli 17:23). Simri sai kuningaks peale riigipööret, kuid mõistis, et rahvas teda ei toeta, läks ta „kuningakoja torni ja põletas tulega selle enese pealt ja suri” (1. Kuningate 16:18). Juudas oli peale Jeesuse reetmist emotsionaalselt sellises segaduses, et poos enese (Matteuse 27:5). Simson võttis oma elu vaenlastega võideldes (Kohtumõistjate 16:29,30). Kui Filipi vangivalvur arvas peale maavärinat, et vangid on põgenenud, tahtis ta hirmust end tappa, kuid Paulus veenis ta ümber (Apostlite teod 16:26-28).
2. Piibelliku materjali kommetaarid
Eelpool kirjeldatud juhtumeist täheldame mitut asja.
Esiteks leidsid enamus enesetappe aset sõja kontekstis, kus enesetapp oli häbi või hirmu tulemus.
Teiseks, muud juhtumid on isiklikumad ja peegeldavad lisaks hirmule ka madalat enesehinnangut. Kõik need leidsid aset väga emotsionaalses meeleolus.
Kolmandaks, enesetapust räägitakse ilma selle teo moraalsust hindamata. See ei tähenda, et see oleks moraalselt õige; Piibli autorid lihtsalt kirjeldavad, mis toimus.
Enesetapu moraalne mõõde saab selgeks Piibli arusaamas inimelust: Jumal lõi elu ja meie ei ole selle omanikud, et elu oma soovide järgi kasutada ja kõrvale heita. Ka kuues käsk räägib sellest teemast. Seega ei peaks kristlased vaatama enesetapule kui moraalselt sobivale lahendusele füüsilisest ja emotsionaalsest valust pääsemiseks.
3. Kommentaarid ja soovitused
Kuidas peaksime siis suhtuma kalli inimese enesetappu?
Kõigepealt, psühholoogia ja psühhiaatria on leidnud, et väga sageli on enesetapp seotud sügava depressiooni ja hirmuga, mis on suure emotsionaalse murrangu või tasakaalust väljas oleva biokeemia tulemus. Me ei tohiks mõista kohut inimese üle, kes sellises olukorras valis enesetapu.
Teiseks, Jumala õiglus võtab arvesse meie vaevatud meelte olukorra. Tema mõistab meid paremini kui keegi teine. Me peame andma oma kallite tuleviku Tema armastavatesse kätesse.
Kolmandaks, Jumala abiga võime süütundega toime tulla ja edasi liikuda. Pea meeles, et väga sageli vajasid enesetapu sooritajad professionaalset abi, mida enamik meist ei suuda pakkuda.
Viimaks, kui Sul on eales kiusatus end tappa, siis tea, et on olemas ravimeid, mis aitavad depressiooniga toime tulla. Tea, et on sõbrad, kes Sind armastavad ja teevad kõik, et Sind aidata. Ning tea, et on Jumal, kes on valmis Sind aitama ja teiste abil Sind toetama, kui Sa läbi surmavarju oru kõnnid. Ära kaota lootust!
Angel Manuel Rodriguez oli artikli kirjutamise ajal Peakonverentsi Piibliuurimise Instituudi direktor.
Originaal: http://archives.adventistreview.org/2004-1511/story4.html
In English