Mäletan üht kevadist hingamispäeva mõned aastad tagasi. Olin hommikul käinud õppetükitunnis ja mõlemal Newboldi koguduse jumalateenistusel, nüüd oli päev õhtusse veerenud ja ma istusin kahe lähedase sõbraga õues muru peal, selg vastu raamatukogu seina. Nautisime õhtupäikese viimast soojust, jõime teed, rääkisime teoloogiast ja jagasime üksteisega oma elu. Ja ma mõtlesin – see siin ongi kirik, see on meie jumalateenistus. Ma ei osanud sellel hetkel välja mõelda ühtegi põhjust, miks ei võiks sõpradega murul istumine olla samamoodi kirikuks kui oreli, üldlaulude ja kenade hingamispäeva riietega teenistus kirikusaalis. Mis teeb üldse kirikust kiriku ja kogudusest koguduse?
Esimene kristlik osaduskond kogunes ümber Jeesuse veel enne, kui neil inimestel oli üldse aimugi, milleks neid oli kutsutud. Esialgu oli tegemist lihtsalt seltskonna meestega (kellest osa võis sellel hetkel alles hilisteismelised olla), keda üks noor rabi endale järgnema kutsus. Nad elasid tollase rabiinliku kombe järgi koos oma õpetajaga ning jagasid üksteisega oma igapäevast elu. Kui me arvame, et tegemist oli ühetaolise või läbinisti üksmeelse grupiga, siis me eksime. Kui me loeme evangeeliumites antud jüngrite loetelu ja paneme tähele kommentaare, mida tekstis on nende kohta öeldud, siis avastame, et tegemist oli ütlemata kirju seltskonnaga. Osa neist olid tavalised töömehed, mõned kaldusid koostöö poole Rooma okupantidega, samas kui Siimon kuulus selootide liikumisse, mida tänapäevases mõttes võiks võrrelda põrandaaluse vabadusvõitluse või lausa riigikorravastase terrorismiga (sõltuvalt mättast, mille otsast vaadata). Ilma Jeesuseta oleksid üks maksukoguja ja seloot teineteisesse suure umbusu, kui mitte avaliku põlguse ja vaenuga suhtunud. Nii et see, et sellel värvikal seltskonnal aeg-ajalt hõõrumisi ja lahkarvamusi ette tuli, ei ole üldse üllatav (mõned neist eriarvamustest on evangeeliumite kaudu ka meieni jõudnud). Üllatav on pigem asjaolu, et see meestegrupp suutis kolm aastat koos püsisa, ilma et maailmavaatelised erinevused oleksid neid lahku ajanud. Ja see võikski olla päris esimene asi, mida kogudusest rääkides meeles pidada – kui Jeesus ise, pärast tõsist palvet ja kaalumist, valis oma lähiringkonda kardinaalselt erineva tausta ja maailmavaatega inimesed, siis ei tohiks me üldse imestada, et Ta kutsub ka täna oma kogudusse inimesi, kes maailma asjadest erinevalt aru saavad. Ma usun, et meil on jüngritelt üks oluline õppetund omandada, õppetund selle kohta, et Jeesuse kutse on alati esmane ja et see on suurem kui erinevad arvamised ühes või teises küsimuses. Jeesusele järgnemine ja koguduse osaduses olemine ei pea tähendama seda, et me kõikidest asjadest viimse üksikasjani sarnaselt aru saame, aga kogudusse kuulumine tähendab seda, et nii „maksukogujal“ kui ka „seloodil“ on väga selge arusaamine eesmärgist ja jumalikust kutsumusest, mis ületab kaugelt nende omavahelised eriarvamused ja mis paneb koguduse missiooni ettepoole nende isiklikest eelistustest. Ja lõppeks läks Jeesusel tarvis nii seda selooti kui ka maksukogujat, et Tema sõnum ja liikumine võiks plahvatusliku kiirusega levida. Usun, et meiegi peame õppima sellist koguduslikku või kogukondlikku alandlikkust, mida Matteus ja Siimon pidid tingimata õppima, alandlikkust, mis laseb erinevatel inimtüüpidel ja erinevatel arusaamistel meie keskel olla ega näe erinevates rõhuasetustes kohe ohtu kogudusele ja selle identiteedile. Tänagi veel on Jeesusel vaja mõlemat, et oma kuulutus ja töö siin maailmas lõpule viia.
Jeesuse ülestõusmise ja taevasse mineku järgselt sai selgeks, et Jeesus ei olnud oma jüngreid kutsunud lihtsalt omale seltsiks, sest üksinda on teed käia igavam kui sõpradega, vaid sellel koguduse algrakul oli kanda globaalne ja väga oluline ülesanne. Aga see ülesanne oli nii suur, et inimesed üksinda ei oleks suutnud seda kunagi täita. Nii pidi Jumal neile appi tulema ja sel korral tegi Ta seda Püha Vaimu isikus. Nelipüha päev oli oluliseks pöördepunktiks jüngrite elus, lausa nii oluliseks, et paljud arvestavad seda päeva kristliku koguduse sünnipäevana. Püha Vaim oli see, kelle tegutsemise tulemusena sai rõõmusõnum Kristuse elust ja surmast ning ülestõusmisest vägevalt Jeruusalemma elanike ja külaliste ette toodud ning tänu kellele hakkas kogudus erakordselt kiiresti kasvama. Nii et üheks kogudust iseloomustavaks tunnusjooneks, üheks asjaks, mille poolest on kogudus erinev kõikidest teistest olemasolevatest seltsidest ja kooskäimistest, on Püha Vaimu kohalolu ja tegutsemine. See tähendab, et kogudus ei saa mitte kunagi olla vaid inimlik üritus, see peab ja saab olla vaid kahe komponendi, jumaliku ja inimliku, koostöö ja sümbioos. Iga lastetund, iga kord, kui üks koguduseliige teist Jeesuse nimel külastab, iga palvekoosolek ja iga jutlus, mida hingamispäeva hommikuks ette valmistatakse – igal sellisel korral saab nähtamatu kokku nähtavaga ja üleloomulik loomulikuga. Kõigevägevama kohalolu teeb kokku tulnud inimeste hulgast kristliku koguduse. Kui ei ole Jumalat, ei ole ka kogudust. Nii et me teeme hästi, kui seda nähatamatut ja üleloomulikku koguduse elementi pidevalt meeles peame ja tähele paneme.
Kuidas Püha Vaim meie keskel tegutseb? Milline on see n-ö puulatvade liikumine, millest me selle Tuule ära tunneme? Paulus räägib meile järjepidevalt kahest asjast, millest Püha Vaimu kohalolu ära tunda. Üheks nendest asjadest on Vaimu annid või Vaimu avaldused, mida antakse igaühele ühiseks kasuks (1Kr 12:7). Kogudus on see koht, kus inimesed avastavad enda juures asju, mida pole enne tähelegi pannud, ning võimeid, mida enne olemas ei olnud. Keegi laulab, keegi teeb eestpalvet, keegi keedab kiriku köögis suppi (kui ma näen kellegi juures seda andi avaldumas, on mul alati hea meel – kui minu peale jääks koguduse toitmine, läheksid kõik, tunnistan ausalt, alati tühja kõhuga koju), keegi on külalislahke, keegi oskab eriliselt julgustada, keegi oskab kogudust juhtida ja kellelegi on antud jutlused, mis südant puudutavad. Loomulikest annetest saavad Vaimu annid, kui need on antud kollektiivseks kasuks ja kui neid rakendatakse koguduse ülesehitamiseks. Ja samamoodi on tõsi ka vastupidine – kui üks imelise lauluhäälega inimene, suu kinni, kirikupingis istub või kui tugeva juhianniga inimene end koguduse juhtimisega kuidagi siduda ei taha, siis ei ole tegemist Vaimu andidega, vaid pelgalt endale hoitud loomulike annetega. Ühine kasu on siin see, mida tuleks meeles pidada ja mille kaudu ka oma panust hinnata. „Kes saab koguduses minu elust ja panusest kasu?“ on päris hea kontrollküsimus, mida endalt teinekord küsida.
Ning teiseks Vaimu kohalolu ja liikumise avalduseks on Püha Vaimu vili (Gl 5:22-23). Vilja valmimiseks ja küpsemiseks on meil ka alati kogukonda vaja. Üksi kodus olles ei ole võimalik kannatlikkust kasvatada, ennast teistest isoleerides ei saa armastuses areneda. Kõik Vaimu viljad on mõeldud küpsema just teiste inimeste seltskonnas ning teiste kaasabil. Jumal on meid loonud sotsiaalseks, kogukondlikuks, mis tähendab seda, et me ei saa üksinda kasvada ega iseloomu kujundada. See on üks neist asjadest, mis meil teinekord meelest läheb, kuna elame maailma ajaloo kõige individualistlikumal ajal. Indiviidi väärtustamine on hea ja õige, ent Jumal on oma tarkuses meid loonud just koguduses elama, et me õpiksime väärtustama oma õdede-vendade kogemusi, et võiksime üksteisele kaasa elada ja üksteist toetada. Teinekord tuleb meie sekka inimesi, kes soovivad saada ristitud, st kes tahavad teha lepingut Jumalaga, kuid kes ei soovi liituda kogudusega, selle võrrandi inimliku elemendiga. Siis tuleb neile ikka armastavalt selgeks teha, et see ei ole paraku võimalik – kogudusse tulemine tähendab nii oma elu andmist Jumalale kui ka elamist kristlikus kogukonnas. Sest kus mujal saakski vili kasvada, kui mitte koguduse mullas?
Teistega koos elamine ning oma elu jagamine võikski olla veel üheks elemendiks, mis kogudust iseloomustab ja seda teistest inimesi koondavatest ettevõtmistest eristab. Tõsi on see, et terve hulga erinevate inimestega oma elu jagamine on ikka vahel keerukas ja messy, seda teame oma kogemusest kõik. Siinjuures tulevad meelde Eugene Petersoni sõnad, kes on ühes intervjuus kirjeldanud pastoritööd, öeldes, et see ei ole üldsegi glamuurne, pigem selline vii-prügi-välja-töö ja vaheta-mähkmeid-töö. Kogudus on koht, kus inimesed sünnivad ja surevad, armuvad ja lahutavad (paraku ka nii), nutavad ja naeravad. Ühest küljest võiks see olla midagi, mis paneks inimesi kogudusest eemale hoidma või tekitaks tahtmise väikest distantsi luua, aga tõsi on see, et esimesel sajandil kasvas kristlik kogudus nii jõudsalt osalt just sellepärast, et kogudus oli koht, kus murti maha kõik sotsiaalsed ja emotsionaalsed barjäärid. Rooma antiikühiskond oli ühiskond, kus tõmmati väga selgeid piire isikliku ja kollektiivse vahele, kus staatus oli inimesele juba sünniga määratud ning kus ühiskondlike klassipiiride eiramine või ületamine oli suureks häbiasjaks. Ja siis tekkis selle ühiskonna keskele järsku üks liikumine, kus kõik inimestevahelised vaheseinad kisuti maha ja kus erinevatest klassidest inimesi tervitati kui võrdseid. Järsku ei olnud Jumala rahva religioosseks keskpaigaks enam Jeruusalemma tempel, kus paganatele oli oma õu ja kus naised pidid omaette nurgas olema, kus isegi juudi mees ei tohtinud ühest piirist üle astuda ning kus kõige pühamas paigas tohtis Jumala auhiilgust näha vaid ülempreester, ja sedagi kord aastas. Tekkinud oli täiesti uus reaalsus (uus loodu, nagu Paulus ütleb), kus kõik olid tõstetud preestriseisusesse, kus ühe majapidamise ori ja isand võisid võrdsete meestena pühaõhtusöömaaja leivast ja karikast osa võtta ning kus naised rassisid kogudusetööd teha võrdselt meestega (Rooma kirja 16. peatükk heidab teoloogide sõnul sellele teemale ootamatut valgust). Sellist asja ei oldud Rooma impeeriumis varem nähtud! Ja nii ütlevadki kirikuloolased, et kogudus tõmbas inimesi oma uudsuse ja emotsionaalse lähedusega, mis usklike vahel oli. Inimesed jooksid tuhandete kaupa kohale, et näha seda uutmoodi ühiskonda ning et osa saada sellest kogukonna tundest, mida väljapoole jääv ühiskond ei pakkunud. Apostlite tegude raamatus on seda mitut puhku kirjeldatud, kuidas kristlased olid pidevalt koos, sõid ja tänasid, nutsid ja naersid. Nii et see ilma vaheseinadeta kogukond ja elu jagamine, mis meile võib hetkiti tüütuna tunduda, on tegelikult üks koguduse suurimaid rikkusi. Mõtelge sellele, kui te järgmisel korral kiriku uksest sisse astute või kui oma väikegrupiga kohtute – me oleme osaks kogukonnast, mille sarnast maailm tegelikult ei tunne.
Kui ma asjadele sellest vaatepunktist mõtlen, olen järjest kindlam, et see, mis tollel hingamispäeva õhtul Newboldi raamatukogu seina ääres toimus, oligi kristliku koguduse osadus. Me ei lasknud selles pisikeses seltskonnas soolistel, rassilistel ning kultuurilistel erinevustel (mis kõik tegelikult olemas olid) endi vahele vaheseinu ehitada, vaid me jagasime Jumala kohalolu tunnetades üksteisega oma mõtteid ja tundeid ning lõime toetava õhkkonna, kus me kõik saime Vaimu vilja taga nõudes kasvada. See oligi kogudus. See oligi meie hingamispäevaõhtune jumalateenistus.
In English