Prohvet ja and

Kui te satute Tartusse, siis vahetevahel võib raekoja platsi juures näha kaht noormeest, kellest üks räägib mööduvate inimestega juttu ja teine seisab pingiserva peal püsti ning loeb valju häälega mõnest Vana Testamendi prohvetiraamatust peatükke selle kohta, kuidas Jumal kutsub oma rahvast üles meelt parandama, ja hoiatab tulevaste hädade eest. Ta hõikab  kõigile möödujatele, et maailmalõpp on lähedal ja on vaja oma elu muuta. Inimeste reaktsioon on tavaliselt ühene – nad tõstavad mantlikrae üles ja kiirendavad sammu. Ükskord juhtusin ühe sõbraga vanalinnas jalutama just siis, kui need noormehed seal olid,  me jäime neist natuke eemale seisma, kuulasime mõnda aega ja lõpuks läksime päris nende juurde ja ajasime natuke juttu. Lõpuks me palvetasime nendega koos ja nende pärast. Me ei olnud kumbki oma sõbraga päris kindlad, kuivõrd mõttekas nende noormeeste tegevus on ja kas möödakäivatel inimestel võiks nende kuulutusest praktilist kasu olla. Aga kui ma olen neid noormehi teinekord näinud, siis on mu vaimusilma ette kerkinud stseenid „Exoduse“ filmist Moosesest suure kepiga ja kunstnike maalitud pildid pika valge habemega vanameestest, kes seisavad hästi dramaatilise näoga kusagil turuplatsil või kuningapalees ning kuulutavad tulevikuks häda ja viletsust.

Kes üldse prohvetid on? Kas need noormehed ka kvalifitseeruvad prohvetiteks, kes seal tänavanurgal kuulutavad? Mida prohvetid teevad? Mis teeb prohvetist prohveti?

Sõna prohvet tuleb kreekakeelsest sõnast προφήτης (profeetees), mis on algselt tähendanud kellegi advokaadiks või eestkõnelejaks olemist. Nii et see sõna ise juba annab meile infot selle kohta, mis on prohveti ülesanne – prohvet ei ole ennekõike või ainuüksi tuleviku  ennustaja, prohvet ei ole mingi selgeltnägija, prohvet on mees või naine, kes on Jumala enese eestkõneleja. Teinekord on inimestel prohveti tegevusest võrdlemisi kitsas arusaamine, tema rolli piiratakse vaid tuleviku ettenägemise või häda kuulutamisega, aga Piibli järgi on prohvet keegi, kellele Jumal on andnud ülesande olla Tema kõneisikuks, Tema pressiesindajaks, kellele on antud korraldus oma sõnade ning eluga anda edasi teistele inimestele Jumala tahet. See on niimoodi olnud päris Piibli algusest peale. Kes oli esimene inimene, keda on Piiblis prohvetiks nimetatud? See oli Iisraeli rahva esiisa ja usuisa Aabraham. See võib meile mõneti üllatav tunduda. Sest kui me mõtleme sellele, kes Aabraham oli ja kuidas Piibel tema elu kirjeldab, siis mitte kusagil ei ole Aabraham tuleviku kuulutaja või häda ennustaja, pigem vastupidi, kui Jumal oli talle midagi lubanud ja ette kuulutanud, siis Aarahamil endalgi oli raske tulevikku ja tõotust uskuda. Aga Aabraham oli mees,  kellele Jumal oli end eriliselt ilmutanud ja kellele oli väga otsesel viisil antud teada Jumala tahe. Aabraham pidi nii oma sõnade kui ka tegudega tunnistama elavast Jumalast ja näitama Tema iseloomu ning nii mõnelgi hetkel pidi ta olema ka sõna otseses mõttes vahemeheks ja ohverdama kellegi teise eest, kui see inimene oli Jumala vastu eksinud. Mäletame hästi Aabrahami vahenduslikku palvet Abimeleki eest tema hädas, kuhu too oli  Aabrahami valetamise tõttu sattunud (1Ms 20:17). Nii et ühest küljest oli ta Jumala kõneisik ja esindaja, ta oli vahemees ja prohvet, teisest küljest oli ta inimene, kes ise pidas oma nõrkuste ja hirmudega lõputut võitlust. Ja võib-olla on see üks neist asjadest, mida prohvetitest rääkides meeles pidada – Jumal ei kuule neid mitte niivõrd nende erakordselt püha elu pärast, vaid sellepärast, et Ta on nad oma suveräänse tahtega valinud ja endale eraldanud. Aabrahamil oli maadlemist valetamise ja usaldamatuse probleemiga, Joona kõndis Jumala poolt näidatud suunale risti vastupidises suunas, Jeremija maadles arvatavasti tõsise depressiooniga. Täiuslik ei olnud neist keegi. Aga kõigele vaatamata kasutas Jumal neid oma heade eesmärkide elluviimiseks ning oma sõnumi edastamiseks teistele inimestele.

Nii et Aabrahami päevist alates on Jumal pidevalt kutsunud ja valinud inimesi, kes on olnud Tema eestkõnelejaks ja kes on pidanud esindama Tema olemust ning Tema tahet inimkonna jaoks, inimesi, kes on teisi tagasi Jumala juurde kutsunud, ärgitanud neid meelt parandama ja kes teinekord, tõsi, on pidanud rääkima ka tulevikust. On olemas olnud nö sõnaprohveteid, samas on olnud ka selliseid prohveteid, kes ei ole Jumala sõnumit pidanud edasi andma mitte niivõrd sõnade kaudu, kuivõrd tegude ja kujundlike tähendamissõnade kaudu. Teinekord on inimesed sellistest näitlikest õppetundidest paremini aru saanud kui lihtsalt sõnadest. Vana Testamendi teine pool on täis pikemaid ja lühemaid raamatuid, mis on kas siis prohveti enda või tema jüngrite poolt üles kirjutatud ja kus kirjeldatakse prohveti sõnu ja tegusid, millest osa võib meie jaoks tänapäeval üsna kummalised ja arusaamatud tunduda. Nende prohvetite enda elu kohta teame väga vähe, mõnel juhul peagu mitte midagi. Tundub, et ei olnud mingit seaduspärasust selles osas, kes need inimesed olid, keda Jumal kutsus –  nad olid mitmelt erinevalt elualalt ja erinevas vanuses, ainus asi, mis nende poolt oli vajalik, oli valmisolek Jumala sõnumit inimestele edastada. Ning ikka ja jälle näeme, et üks teema kordub nende kuulutuses pidevalt – prohvet kutsub inimesi jätkuvalt tagasi Jumala juurde. Pöörduge tagasi! Ärge tehke kurja! Tõstke õiglus jälle esikohale! Kuulake Jumala häält! Pange kõrvale silmakirjalikkus ja religioosne kest ning lubage Jumalal oma südant muuta! Jeesuse sõnade kohaselt on kõigi aegade kõige suuremaks prohvetiks olnud Ristija Johannes. Johannes elas väga erilisel ajal, sest tema teenistus eelnes vahetult Jeesuse teenistusele ja nii sai temast teerajaja, see, kes osutas Jeesusele kui Jumalast saadetud maailma Päästjale, aga tema sõnum oli ikka sarnane teiste prohvetite sõnumiga – parandage meelt! Nii et see on ikka ja alati olnud prohvetite esmane ülesanne, pöörata inimeste südamed Jumala poole ja teha teatavaks Jumala tahe.

Prohveteid on eriliselt olnud tarvis kriitilistel aegadel ja Jumala rahva ajaloo sõlmpunktides. Aabrahamiga algab Iisraeli rahva lugu. Kui see lugu edasi läheb ja Iisraeli rahvas on ohus, kui nad kaugenevad Jumalast, kui nad jäävad suurte maailmariikide vallutuste jalgu, kui on mingi eluliselt tähtis hetk, kui inimesed peavad otsuse tegema, siis ikka ja jälle saadab Jumal mõne inimese oma eestkõnelejaks. Nii et prohvetid on selles mõttes palju vähem müstilised tegelased kui me teinekord seda arvame. Igaüks, kellele Jumal annab oma rahva tarvis mingi sõnumi, mis peab nende tähelepanu taas koondama Tema iseloomule ja armastusele, funktsioneerib sellel hetkel prohvetina. Ristija Johannes prohveteeris ja kuulutas maailma ajaloo olulisimas sõlmpunktis. Uue Testamendi aegadel ehk kristluse plahvatusliku levimise ajal tegutsesid samuti prohvetid. Neid on Apostlite tegude raamatus mainitud. Näiteks Apt 13:1 nimetatakse viit prohvetit ja õpetajat: Barnabas, Siimeon, Luukius, Manaeen ja Saulus. Need olid jällegi inimesed, kellel oli sellel konkreetsel ajal ja selles kontekstis inimestele eriline sõnum edasi anda. Nende sõnumi sisu on meie jaoks suuresti kaotsi läinud, kõige paremini teame tänu Pauluse kirjadele tema kuulutust. Paulus oli see, kes oli kutsutud paganate apostliks, ta oli mees, tänu kellele sai kõigile selgeks, et nii juutidel kui ka neil, kes ei olnud sünni poolest juudid, oli õigus võrdsetel alustel kristlikku kogudusse kuuluda. Kui Paulus loetleb Vaimu ande 1. Korintose 12. peatükis, siis 28. salmis ütleb ta selgelt, et prohvetid on sellised inimesed, kes käivad kristliku kiriku juurde samamoodi, nagu nad käisid Vana Testamendi ja Iisraeli rahva juurde. Jumalal on kogu kiriku ajaloo jooksul ikka olnud oma kõneisikud – kuigi kõiki neid ei ole me alati prohveti tiitliga nimetanud. Ja me usume, et prohveti kuulutamise and on Jumala kogudusega kuni maailma lõpuni, sest vajadus Jumala juhtimise ja Tema sõnumi järele ei ole kadunud. Ilmutuse 19:10 räägib ajast, mil Jeesus on tagasi tulnud ja kõik inimesed, kes on Teda tunnistanud ja Temaga koos elanud, on päästetud ja neile on antud uus elu, ja see ingel, kes Johannesele neid tulevikupilte näitab, ütleb talle et „kummarda Jumalat, sest Jeesuse tunnistajaks on prohvetluse vaim“. Prohvetikuulutamine või prohvetikuulutamise vaim on see, mis osutab Jeesusele ja mis tunnistab Jeesuse tegevusest oma koguduses kuni aegade lõpuni.

See on kõige laiemas mõttes see raamistik, milles me peame prohvetlikku tegevust käsitlema. Ka Ellen White’i tegevust tuleb vaadelda neist põhimõtetest lähtuvalt, mis iseenesest ei ole üldse keeruline, sest ta sobitub oma ülesande ja töö poolest sinna väga hästi. Esiteks sattus tema elu ja tegevus kokku erakordselt suure usulise ärkamisaja laine ning teatava kristliku kiriku sõlmpunktiga. See oli aeg, kui mingid unustuse hõlma vajunud Pühakirja tõed ning prohvetikuulutused jälle päevavalgele toodi, aeg, kui kõik kümme käsku said taas inimeste silme ette seatud, aeg, mil Kristuse tagasituleku ootus oli laiem ja intensiivsem kui ehk kunagi varem. See oli tõepoolest periood, mis tähistas kristlikus õpetuses ning arengus uut ajajärku. Ja nii oli see ka aeg, kui Jumal valis neid teoloogiliste tõdede avastusi prohveti kaudu eriliselt kinnitada. Ellen White ei olnud kunagi adventkoguduse esiteoloog, teoloogiat tehti ning doktriinideni jõuti tollal grupiviisilise erakordselt intensiivse piibliuurimise ja palvetamise kaudu, aga talle oli Jumala poolt antud kinnitav roll. Kui inimesed olid Piiblit nii süvenenult uurinud, et nad olid veendunud mingi doktriini piibellikkuses ning selle sobivuses teiste piibellike põhimõtetega, siis saatis Jumal Ellen White’i kaudu selle kohta kinnitava sõnumi. Nii et ta ei olnud vedur, pigem see  vagun, kes hoolitses selle eest, et kogu rong kenasti rööbastel püsiks ega ühtegi kraavi kalduks.

Teiseks võib tema suure elutöö võtta kokku mõne kõikehõlmava põhimõttega – tema fookuseks ja sõnumi sisuks oli järjepidevalt Jeesuse Kristuse isiku ning Pühakirja kõrgeks tõstmine. Ta näitas inimestele teed armastava ja päästva Jumala juurde, rõhutas Jeesuse Kristuse ohvrit ning Tema kaudu saadavat päästet ja kutsus inimesi üles Teda oma elu keskpunktiks ja tugisambaks tegema. Keegi on tabavalt öelnud: „Ellen White ei saanud isegi tervisest kirjutada ilma, et selle raamatu keskmeks ei oleks Jeesus Kristus.“ Selle suure, kogu tema elu läbinud teema kõrval oli üheks tema kõrvalteemaks, tõsi, ka tulevik ning eriliselt lõpuajaga seonduv. Tema päris esimene nägemus 1844. aastal pidi karmilt pettunud adventusklikke julgustama ning pöörama nende silmad taevasele Jeruusalemmale ja ees ootavale taevariigile. Sellele pettunud ja löödud seltskonnale oli sellist kinnitust ning tulevikku suunatud pilku hädasti tarvis. Nii et ka tulevikust rääkivad sõnumid ja hoiatused pidid teenima ikka vaid üht eesmärki – et inimesed astuksid koos Jumalaga julgelt lõpuajale vastu ning hoiaksid silmad kindlalt oma usu alustajal ja täidesaatjal. Kõik, mis on maailma lõpuga seotud, on kindlalt Jumala kontrolli all ning mitte miski ei pea Talle ustavaid inimesi heidutama – see oli see, millest Ellen White’i kirjutised ja nägemused rääkisid.

Ning kolmandaks seisab ta kõigi aegade Jumala sõnumitoojate ning eestkõnelejate rivis selle poolest, et ta oli täiesti tavaline inimene. Paulus ütleb Rooma kirja 9. peatükis, et Jumala valik ei sõltu inimese tahtest ega pingutusest, vaid ainuüksi Jumalast (vt Rm 9:10-16) Jumal on see, kellel on suveräänne õigus inimest kutsuda ja oma tööks eraldada, inimeselt oodatav vastus on vaid tema nõusolek. Ellen White, nagu paljud teisedki Jumala sõnumitoojad, olid selle erilise kutsega nõus ning seda tihtipeale iseenese mugavuse ja isikliku õnne arvelt. Lihtne tema elu kindlasti ei olnud, mured, millega ta kokku puutus, olid paljuski sarnased kõigi teiste inimeste murede ja hoolega, neile lisandus ka otseselt Jumala poolt antud sõnumite edastamise mured – nii nagu prohvetitel ikka. Ent tema erakordselt tugev kutsumuse tunnetus ning kindel teadmine sellest, et Jumal on igal hetkel tema kõrval, aitas tal üle saada nii isiklikest, perekondlikest kui ka tööalastest raskustest. Taas kord oli Jumal saanud kasutada inimlikku tööriista selleks, et oma iseloomu ning tahet inimkonnale ilmutada ning selle kaudu inimesi endale lähemale tõmmata.