Sõnad, mis annavad elule eesmärgi

Jeesuse juhtnöörid investeeringuteks

Soov heakskiidu järele voolab sügaval inimese veenides. See ootab meid oleviku ja tuleviku ristteedel. See on kütus, mis aitab põgeneda pideva enda väärtuses kahtlemise külgetõmbejõust. See lennutab meid üles taeva poole. See tugevdab meie entusiasmilihast teiste õnnestumiste korral ja tekitab meis sügavama veendumuse sellest, et me oleme väärtuslikud. Olles kogu aeg näljased selle värskendava energia järele, imame seda endasse, nagu maakera tõmbab endasse välgusähvatusi. Meie süda, mis tunneb pidevat janu heakskiidu elustava värskuse järele, on täidetud rõõmuga, õhk muutub kergemaks ning süda tõuseb kõrgemale ja kõrgemale...

Hästi tehtud – sõnad, mille nimel elada.

„Aga“ võib probleemiks osutuda

„Hästi tehtud“ – sõnad, mille nimel elada, sõnad Jeesuse huulilt tuletavad meelde loo, mis on täidetud sümbolitega: isand annab igale teenijale talendid, et nad neid tema äraolekul investeeriksid. Naastes saab ta oma vara pealt intresse. Loo sümmeetriasse lööb kaks korda mõra sõna „aga“. Selle kummaline silmatorkavus kutsub mind sellele keskenduma.

„Aga“ on kolmanda teenija probleem. Me saame sellest teada siis, kui ta oma talendi ära peidab (Mt 25:18) ja jälle siis, kui isand talle pärast tagasitulemist vastab (s 26). Kolmanda sulase hääl toob selle loo muusikasse ebakõla. Mis on valesti?

Kogu loost peaaegu poole moodustab isanda ja kolmanda sulase vestlus – see on oluline loo sügavama probleemi mõistmisel. Sulase suhtumine isanda suhtes annab mõista, et nende vahel on pinge. Kui on tema kord aru anda, ei anna ta erinevalt teistest sulastest teada, mitu talenti ta alguses sai.¹ Avalikult ja peaaegu väljakutsuvalt nimetab ta oma isandat „valjuks meheks“. Seejärel kirjeldab ta isandat, süüdistades teda ebaõigluses, kahe pildi abil:² 1. „lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud“ ja 2. „kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud“ (s 24).

Ühest näitest on sulase jaoks vähe. Tema ettehide isandale on: „Sa oled karm ja ebaõiglane ja ma ma ei pea sinu heaks töötama. Sinu asjade üle vaatamine ei ole minu töö.“

Sulane toob sisse ka hirmuelemendi, sarjates isandat moel, millest ta loodab endale kasu: isanda karm ebaõiglus on nii hirmuäratav, et sulane on justkui halvatud ega suuda tegutseda. Ta on talle usaldatud talendi maha matnud, et seda kaitsta. Tema süüdistuste taga karmusest, ebaõiglusest ja hirmuvalitsemisest on vihjed sellest, et 1. teda ei peaks karistatama, sest see ei olnud tema süü, et ta midagi ei teeninud; 2. isand peaks oma iseloomu parandama. Ehk peaks ta kahetsema, et on nii karm ja ebaõiglane; temast saaks siis parem isand.

Isand süüdistuste ees

Selle sulase stiil kannab Lutsiferi enda märki. Tema isand on karm, ebaõiglane ja kardetav, seega on Lutsiferi Jumal kuri, olemata seega väärt teenimist ja kuulekust. Kolmanda sulase vaimsus on esimese mässu vaimsus. Ja nagu Lutsiferi puhul, seisab isand ka nüüd süüdistuste ees. Kuidas Ta neile vastab?

Vastu hurjutava sulase ootusi ei tee isand mingeid katseid end kaitsta. Selle asemel laseb ta süüdistaja sõnadel tema enda vastu pöörduda – nagu bumerangi: sulase sõnad ei vabasta teda, vastupidi, need mõistavad hukka tema tegevusetuse, nimetades teda halvaks ja laisaks (s 26). Kuigi sulane suunas oma süüdistava sõrme isanda poole, ilmnevad tema motiivid tema teadmiste ja tegevuse mittevastavuse tõttu.

Tema valik talent maha matta oli teadlik ja tahtlik. Ta ei kavatsenudki seda investeerida. Tema laiskus ei olnud kinni naiivsuses, see oli mässava vaimsuse ilming, mis on vaenulik isanda mis tahes huvide suhtes. „See sulane oli omakasupüüdlik, ta lahutas enda huvid isanda huvidest ja arvas seega, et ka tema isand on omakasupüüdlik.“³ Halbus ja laiskus, milles ta oma isandat süüdistas, oli tema enda iseloomu projektsioon. Seal, kus kaks teist sulast nägid võimalust, nägi tema üleolekut.

Iroonilisel kombel ilmutab sulane peremehe viletsat tundmist, kuigi väidab end peremeest hästi tundvat (s 24). Tema isekuse juured on tunginud tema südame sisemusest silmamunadesse. Tema nägemine ja terve olemus on Saatana isekusevaimust rikutud, Saatangi süüdistas Jumalat iseloomus, mida ta ise evis.

Ustavad saavad tasu

Pärast laisa sulase noomimist usaldab isand kasutamata jäänud talendid sellele sulasele, kel oli kümme talenti. See annab mõista, et isand andis kümme talenti sulasele tagasi, ja toob esile jüngriks olemise põhimõtte, mis on sõnastatud hea sulase kiitmises: „„Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole! /---/ “ (s 21, 23) Teenitud talendid anti sulastele tagasi, et nad saaksid neid edaspidi investeerida, ja „nende võimaluste ärakasutamine oli suurim tasu“.⁴

Kasutamata jäänud talendi andmine sellele, kel oli kümme talenti, sätestab jüngriks olemise peamise põhimõtte: „Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.“ (s 29) Talendi äravõtmine ei ole kättemaksuhimuline tegu. See on üldise põhimõtte jõustamine, millest lähtub isanda ja sulase suhe. Selle suhte aluseks on usaldus ja ustavus.

Neile, kes tõestavad oma usaldusväärsust, neile, kes investeerivad oma talente tulevikku silmas pidades, antakse rohkem. Need, kes ei ole usaldusväärsed, mitte ainult ei saa rohkem, vaid neilt võetakse seegi, mis neile enne anti. See näitab ka, et isand ei jäta kasumit endale. Tema eesmärk ei ole sulaste teenitu pealt isiklikku kasu lõigata. Ta soovib õnnistada neid, kes on tema alluvuses oma andeid ja võimalusi teiste teenimisel ära kasutanud.

Ustavad sulased näevad ja kasutavad võimalusi

Lõpuks heidetakse õel sulane pimedasse kohta, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine. Matteus kasutab seda metafoori kirjeldamaks õelate lõplikku karistamist.⁵ Kuri sulane kaotab oma valiku tõttu elu. Tema traagiline saatus ärgitab küsima: kuidas saab igavik sõltuda sellest, kas keegi kasutab oma talenti või mitte? Kas pääste ei ole siis armu küsimus?

Meie vastus, lähtudes isanda ja sulaste suhtumistest, on, et selle loo sügavam tasand ei tegele mitte raha, vaid ustavusega – ustavust näitab see, kas sulane on oma isandale kuulekas. Talendid annavad sulastele võimaluse manifesteerida oma ustavust ja kuulekust isandale. Kaks neist haaravad sellest võimalusest. Kolmas sulane on ustavusetu ja sõnakuulmatu. Nende kahe vastuse erinevus seisneb suhtumises isandasse.

Loo alguses lugesime, et taevariik on nagu mees, „kes enne võõrsile minemist kutsus oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte“ (s 14). Varandus, nagu ka sulased, kuulub isandale. Sulased sõltuvad isandast, neil ei ole endal midagi. Nad on vaesed ja neil ei ole midagi – selles olukorras annab isand neile suuri võimalusi teha tööd, teenida ja areneda.

Talendid, mis neile antakse, näitavad isanda usalduse ulatust nende suhtes. Ühe talendi väärtus võrdus sulase terve eluaja poole palgaga!⁶ Tavalisele töölisele maksti deenarites (sent) ühe päeva töö eest. Ühe talendi teenimiseks kulus 6000 päeva. Seega, igale sulasele usaldati märkimisväärne summa, alates poole eluea palgast kuni mitme eluea töötasuni. Isand nimetab neid müstilisi summasid imelisel kombel „piskuks“ (s 21, 23).

Ilmselt ei olnud oma isandale kuulumine ja tema varade üle majandamine midagi, mida kõik sulased hindasid. Lutsiferi loost ei ole meil piisavalt üksikasju, mis aitaksid meil mõista selle sulase valikuid. Ja mis puudutab esimest mässu, siis ei annaks rohkemate üksikasjade teadmine meile siiski selget või rahuldavat selgitust selle kohta, miks ilmnes ühes sulases Saatana vaim.

Aga me teame seda, et kaks sulast olid ustavad ja usaldusväärsed, nad kauplesid neile usaldatud talentidega. Isanda varade majandamine on midagi enamat kui abstraktne kontseptsioon, mis hõljub meie kohal hingamispäevast hingamispäeva, tuletades meile meelde maksta kümnist ja annetada. See on elustiil. See on sellise inimese elustiil, kes võtab Jumala vastu armastava Isanda ja Lunastajana. See on sellise inimese elustiil, kes võtab Jumala vastu kui omaniku – loomise ja lunastuse kaudu.

Meie Jumala-taju mõjutab meie elu igal tasandil. Kui me tajume Teda heana, kanname hoolt kõige selle eest, mille Ta on meile usaldanud: meie keha, meie kiindumused, meie suhted, meie materiaalne vara, meie aeg, meie raha – kõik. Vastandina sellele kannab hoolimatu või isekas suhtumine meie kingitustesse meelsust, mis on seotud Jumala kui kõige hea, kaasa arvatud meie ise ja meie ligimesed, Looja eemalelükkamisega. Nagu tähendamissõnast loeme, võib selline äratõukamine kasvada välja Jumala iseloomu mittemõistmisest. Nagu üks kirjanik on tabavalt öelnud: „Ustavusetus vaimuandide kasutamisel näitab, et pealispinna all on vimm Kristuse vastu.“⁷

Jeesus soovib öelda: „Tubli!“

Heaks jüngriks olemine ei tähenda igavese elu ärateenimist. See tähendab, et me mõistame, missugune igavene elu on, ja valime elada selle rõõmus ja heaolus juba täna. See tähendab, et me oleme sügavuti mõistnud, kes Kristus tegelikult on, ning igatseme olla Tema sarnased ja saada muudetud Tema kuju järgi, kuni Ta tuleb, kõige ilusama tasuga huulil: tubli töö, sa hea ja ustav sulane.

See on heakskiit, mis on väärt omamist. Rõõm Talle heameelt valmistada peaks juhtima iga meie päeva praeguse ja tulevase vahel.

Adelina Alexe on päritolult rumeenlane, ta õpib Berrien Springsi teologilises seminaris doktoriõppes.

1. Donald A. Hagner, Matthew, Word Bible Commentary (Dallas: Word Books, 1995), lk 735.
2. John Peter Lange, A Commentary on the Holy Scriptures (New York: Charles Scribner’s Sons, 1915),  444.
3. Philip A. Micklem, Saint Matthew (London: Methuen & Co., 1917), lk 240.
4. Vt Matteuse 8:12; 13:42, 50; 22:13; 24:51, ja Hagner, lk 736.
5. Leander E. Keck, The Gospel of Matthew, New Interpreter’s Bible Commentary (Nashville: Abingdon Press, 1995), vol. 8, lk 453.
6. Hagner, lk 734.
7. Lange, lk 441.