Ühel reisil Helsingi lennujaamas jätkulendu oodates köitis terminalis reisijate tähelepanu väike varblane. Ei tea kuidas oli see lind sattunud terminali avarasse ootesaali ning otsis seal oma kohta. Ta keksis kivipõrandal ja lendas siia-sinna. Varblasest huvitavamgi oli jälgida kahe neiu reaktsiooni varblasele. Kõigepealt kui lind mööda põrandat nende jalgadele lähemale hüples, tõmbusid neiud eemale, otsekui oleks varblane pidalitõbine olnud. Ja siis kui lind veidi aja pärast lendu tõusis ning neidude poole suundus, hakkasid need kiljuma ning kargasid paanikas püsti.
Mind pani see olukord muigama ja mõtlesin selle peale, kuidas on võimalik lasta end hirmutada väikesel varblasel. Esiteks ei ole ju varblane agressiivne lind, pigem pelglik, ja teiseks – millist ohtu ta saab ennast üldse kujutada inimese vastu? Mida suudab üks varblane? Hirm varblase ees on irratsionaalne ja lausa naljakas.
Kuid samas, kuidas on meiega ja meie hirmudega, kui mõistlikud need on?
Mulle ei meeldi kõrgus. Niikaua kui ma mäletan, olen ma vaatetornides ja -platvormidel hoidnud end pigem keskele kui serva poole. Ma arvan, et mul pole paanilist kõrgusekartust ja seikluspargis kõrgel puudevahelistel radadel turnides olen ma tundnud end päris hästi, sest mõistus ütleb, et julgestustross hoiab mind. Samas kogesin Peruus Macchu Picchu mäele mööda kitsaid inkade rajatud kivitreppe ronides, kui tipust lahutas veel kümme minutit, et minu jaoks on piir käes. Kui vaade pani jalad tudisema, siis lõpuni minna ma ei suutnud – mis siis, et tipus käisid ära minust kehvemas füüsilises vormis inimesed – lapsed ja eakad naised. Oht oli küll olemas, aga ratsionaalselt võib öelda, et fataalsuse mõttes pole vahet, kas sa kukud alla paarikümne või paarisaja meetri kõrguselt kaljuseinalt ning miks peaks kõrgemal olles tasakaal muutuma kehvemaks kui madalamal? Kuid vaade sügavikku suutis mõistust piisavalt taandada, nii et kontroll keha üle nõrgenes.
Mida suudab varblane? Mida suudab kõrgus? Mida suudab pimedus? Mida suudab toaämblik? Mida suudab kaasinimese arvamus? Mida suudab ebamäärane tulevik? Mida suudab mõte üksijäämisest? Need on vaid mõned asjad, mis kartust sisendavad. Vastus sõltub sellest, millist ebamugavustunnet igaüks nendest suudab meis tekitada. Kindlasti on mõnedel hirmudel rohkem alust kui teistel ja paljudel juhtudel võib selleks olla ebameeldiv või lausa hirmus kogemus minevikust ning sellest üle saamine võib nõuda koolitatud spetsialisti abi.
Lisaks hirmudele enda suhtes on arvatavasti igaüks meist ka tundnud muret ja kartust oma lähedaste pärast. Kas ta jõuab reisilt koju, kui teed on jääst libedad? Kuidas tal seal välismaal üksinda läheb? Kas ta leiab viimaks töö või uue eluaseme? Kas tema laps sünnib terve? Kas ta võidab oma raske haiguse? Ka väikesest murest võib saada suur hirm, eriti kui seda toidab teadmatus.
Kui mulle mingi asi on ärevust tekitanud, olen ikka ja jälle mõelnud Johannese väljaöeldu üle: „Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses.“ (1Jh 4:18) Selle salmi otseseks kontekstiks on vaade tulevasele kohtupäevale ning eelnevas salmis ütleb Johannes, et kui Jumala armastus on saanud täielikuks, siis vaatame ka julgusega tulevasele kohtupäevale. Ta tahab öelda, et kohtupäev ei ole hirmupäev neile, kes Jumalat armastavad, vaid rõõmu ja lootuse päev. Ma arvan, et see on väga oluline teadmine igale kristlasele. Hirm Jumala ees on põhjendatud vaid neile, kes Teda ei armasta.
Teades selle teksti otsest konteksti, mõtlen ma siiski, et selles salmis on rohkem sügavust kui kohtupäeva ootus. Minu jaoks on selles salmis ka igapäevase elu mõtted ja hoiakud. On ju nii, et ma usaldan neid, keda ma armastan ja keda ma lähedalt tunnen. Ma võin oma abikaasale kõigest rääkida, teades, et seda, mida ma ütlen, ei kasutata minu vastu ja väljaöeldu ei tekita mulle tulevikus probleeme. Usaldus ja kartus on vastandlikud tunded. Kui ma usaldan puude otsas turnides turvaliini, siis ei karda ma alla kukkumist. Võib-olla on pisut kõhe, aga see on ka kõik.
Ma ei ütle, et hirm ja kartused on mõttetud. Hirmutunne on selles maailmas loomulik ja vajalik kaitsemehhanism. See võib aidata teha meil mõistlikke otsuseid. Aga kartus ei tohi saada meie valitsejaks, sest siis on tal samas potentsiaal meie valikuid suunata ka vales suunas ja teha meist täielikud egoistid, see võib panna meid käituma vastupidi oma põhimõtetele.
Ja see viib mind edasi minu suhteni Jumalaga. Kui ma kardan, siis tähendab, et minu usaldus ja armastus on puudulikud. Mida paremini ma Jumalat tundma õpin, seda rohkem hakkan ma Teda armastama. Mida rohkem ma Jumalat armastan, seda rohkem ma Teda usaldan. Mida rohkem ma Jumalat usaldan, seda vähem on mu elus kartust, sest ma tean, et ma olen hoitud ja mu elu on Tema kätes. Mitte ainult minu elu, vaid ka mu lähedaste elu. Ja et kõik tuleb kasuks neile, kes Teda armastavad.
Kui mu südamesse tõuseb kartus mõne olukorra suhtes, siis mõtlen ma selle teksti peale, et armastus ajab kartuse välja. See paneb mind otsima Jumalat, lugema Tema sõna, palvetama ja kasvama Tema armastuses, et mul oleks vähem nii irratsionaalseid kui põhjendatud hirme. Kahtlemata on maailm meie ümber ebakindel – aga millal ta on kindel olnud? Kindel saame olla vaid selles, et selle maailma ebakindlus kaob alles Jeesuse teise tulekuga.
Adventteoloog ja õppejõud Jon Paulien kirjutab oma kogemusest Jumalaga käimisest raamatus „Meet God again for the first time“ („Kohtu Jumalaga taas esimest korda“), kui ta arutab selle üle, mida kasvamine Jumalas on talle andnud ja üks nendest asjadest oli hirmu kadumine. Kord, kui ta oma tudengitega Iisraelis ringreisi tegi, otsustasid kaks õpilastest talle vingerpussi mängida ja teda ehmatada. Nad maskeerisid end araablasteks ning jooksid siis ähvardava kisaga nurga tagant välja tema poole. Nad olid väga pettunud, kui õppejõud ei võpatanudki, vaid säilitas enesekontrolli. Paulien kirjutab, et ehkki ta ei teadnud, et need ähvardavad kujud olid tema õpilased, ei tundnud ta hirmu. Elu koos Jumalaga oli kasvatanud temas armastust ja usaldust Jumala vastu.
Kui me tunneme ärevust ja hirmu, mõelgem oma Jumala peale. Kas me usaldame, et kõik on Tema kätes ja tema käes on kontroll? Kas me usaldame, et kõik tuleb kasuks neile, kes Teda armastavad? Kas me usume, et Tema on armastus? Palugem siis Jumalalt, et meie armastus võiks kasvada ja meie kartused kahaneda.
In English