Viktor Nõmmik sai Narva ja Sillamäe venekeelsete koguduste pastoriks!

Varem pastori ametis kuni 10 aastat teeninud kolme lapse isa Viktor Nõmmik sai AKELi nõukogu otsusega 1. märtsist Narva ja Sillamäe adventkoguduste pastoriks.

Oma pastoriametit alustas ta 1985 aastal, mil töötas veel Kohtla-Järve Piimakombinaadi Narva tsehhis ehitajana. Viktor meenutab: „Oma esimesed töökogemused pastorina sain üsnagi raskel kommunismi ja ateismi ajastul. Esimese 5 Narva-aasta vältel töötasin iga päev 8 tundi ehitusel, „keisri heaks“, peale selle oli vaja ehitada kirikut, külastada koguduse liikmeid ja nädalavahetustel viia läbi jumalateenistusi. Pean tunnistama, et see ei olnud kerge aeg ei mulle ega minu väikeste lastega kodus olevale abikaasale ja kodus sai vahel käidud ainult magamas. Tihti oli nii, et minu jutlused sündisid mitte pastori kantselei vaikuses, vaid ehitustellingutel, segulabidas käes. Arvatavasti just sellest ajast on minusse juurdunud ka harjumus ärgata hingamispäeva hommikuti väga vara ja Piibel käes, olla osaduses Jumalaga. See harjumus ei kadunud kuhugi ka viimase kümne aasta vältel, kui töötasin põhiliselt õppemeistrina ehituse erialal.”

Varem 1975-1982.a. lõpetas Viktor Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi, mille vahemikku mahtus ka karm kaheaastane sõjaväeteenistus Arhangelskis. Edasi töötas ta peamiselt ehitajana, kuni aastani 1990, mil Viktor Nõmmik võeti ametlikult pastori ametikohale. Aastatel 1992-1995 õppis Viktor ka kaugõppes Zaokski vaimulikus seminaris teoloogia ja psühholoogia erialal.

Kuigi Viktor töötas viimased kümme aastat ehitajana ja hiljem õppemeistrina ehituse erialal ning ehituse eriala õpetajana, peab ta oma kõige hingelähedasemaks tegevuseks siiski evangeeliumitööd. „Evangeelses teenistuses möödus minu elus rohkem kui 10 aastat. Oma hinges peangi seda mitte niivõrd tööks, kuivõrd kutsumuseks, teenistuseks,” räägib Nõmmik.

Ta jätkab: „Kõigis elu väljakutsetes on ainult üks asi olnud minus üsnagi stabiilne ja püsiv kogu minu teadliku elu vältel - see on usk Jumalasse, Jeesusesse Kristusesse, kes kahtlemata tuleb varsti oma teisel tulekul taas sellele planeedile. Usku Jumalasse mõjutavad erinevad faktorid. Minu elus on nendeks olnud kahtlemata isiklik veendumus; omandatud uurimise ja kogemuste kaudu; ning lähedaste inimeste kogemused, kes on usu pärast Jumalasse kannatanud, mõned isegi oma elu andnud. Sellepärast elab ka minus üsnagi rahutu, kompromissitu isiksus, kes on valmis tõe eest võitlema.”

Ennast peab ta väga õnnelikuks inimeseks. Oma osa on sellel ka tema huvitaval päritolul. „Geneetiliselt ei saa ma ennast lõplikult arvata mitte ühegi rahvuse hulka. Minus voolab tänu minu esivanematele eestlase, venelase, ukrainlase, sakslase, prantslase ja ei teagi veel millise inimrassi veri. Just see tekitab minus vahetevahel vastuolulisi tundeid – kes ma siis rahvuselt tegelikult olen? Teisalt kutsub see esile soovi olla - nagu Paulus kirjutas - kõik kõigi jaoks.”

Oma esmaseks ülesandeks uues pastoriametis peab ta seda, et olla kõigile kättesaadav ja inimeste vajadustele avatud. „Olla neid teenides nende sõber ja nende jaoks kasulik. Tunnen suurt sisemist soovi kaotada piirid, mis on tekkinud koguduse liikmete ja vaimulikkonna vahele. Teisest küljest tahaks tagasi ausse tõsta üleliia madaldatud koguduse teenri autoriteedi,” tõdeb Viktor.

Lähimaks eesmärgiks peab ta ürituste, koosolekute ja suhtlemisvõimaluste loomist (ka kodukirikud ja väikesed grupid). „Olen pannud tähele,” leiab Viktor, „et kui inimene kulutab 30-60 minutit selleks, et jõuda jumalateenistusele ja seal toimub teenistus, mis ei vasta tema vajadustele või kui seal viibivad vaid mõned üksikud tusaste ja igavate nägudega isikud, siis ta rohkem sellisele kohtumisele ei tule.”

Samuti unistab ta, et vene noored ei sõidaks ainult noorte kogunemistele Elvasse, Põlvasse või Tallinna, vaid et sarnased huvitavad kohtumised - erinevatel tasanditel - toimuksid ka nende kandis ja et nemad oleksid need, kes külalisi vastu võtavad.