„Tee Kristuse juurde“, 125 aastat

Kristlik klassika inspireerib jätkuvalt

Ellen White’i enimtrükitud ja -tõlgitud raamat, „Tee Kristuse juurde“, saab 2017. aastal 125 aastat vanaks. Kuidas see juhtus, et nii võimas väike köide avaldati, ja mida saame kõik järgmisel aastal teha, et jagada isegi suuremal määral selle vaimulikult meeliülendava raamatu õnnistusi?

„Tee Kristuse juurde“, mis avaldati esmakordselt 1892. aastal, oli üks mitmest Kristuse-kesksest raamatust, mille Ellen White 1890ndatel kirjutas.¹ Pärast 1888. aasta Peakonverentsi koosolekut, kus pandi taaskord põhirõhk õigusele usu kaudu, kõnelesid Ellen White ja teised vastaval teemal kirikutes ja laagrikoosolekutel.

Selle tulemusena palusid paljud jutlustajad Ellen White’il kirjutada väike Kristuse-keskne raamat, mida evangelistid oleksid müüa saanud ja mida oleks võinud saata raamatupoodidesse.² White oli kirjutanud mitu artiklit pöördumisest ja kristlikust elust ning neid oli avaldatud paljudes konfessionaalsetes väljaannetes. Nüüd esitati soovitus, et need materjalid koondataks raamatusse, mida saaks laiemalt levitada.

Ellen White’i kauaaegsele sekretärile Marian Davisele anti ülesanne otsida välja White’i mitmesugused kirjutised kristlikust kogemusest ja panna neist kokku raamatu käsikiri. Davis vaatas läbi Ellen White’i avaldatud artiklid väljaannetes Review and Herald (praegu Adventist Review) ja Signs of the Times ning lisaks peatükid tema varem avaldatud raamatutest, isiklikud kirjad ja avaldamata käsikirjad, et leida raamatu jaoks parimat materjali. Mõnel juhul kirjutas Ellen White ise uusi tekste, et lõpetada peatükke või teha ümber artikleid, mida ta oli varem kirjutanud, sobitamaks neid paremini raamatusse.

Käsikirja ettevalmistamistöö toimus 1890. ja 1891. aastal. Pealkirja „Tee Kristuse juurde“ päritolu on teadmata. Igatahes, 1891. aasta suvel, kui raamatu lõplikku käsikirja jagati Harbor Heightsi haridusmessil Michiganis, võeti see hästi vastu.

Vahetati mõtteid teemal, mis oleksid parimad viisid raamatu võimalikult laialdaseks levitamiseks. Raamat soovitati lasta trükkida mitteadventistist kirjastajal. George B. Starr, kes noore mehena, enne adventistiks saamist, töötas 1875. aastal Chicagos Dwight L. Moody alluvuses³, soovitas võtta ühendust Moody naisevenna, Fleming H. Revelliga, et uurida, kas ta oleks nõus raamatut avaldama.⁴

Kui „Tee Kristuse juurde“ 1892. aastal esmakordselt Fleming H. Revelli ettevõttes välja anti, koosnes see ainult 12 peatükist. Järgmisel aastal soovis Rahvusvaheline Traktaadiühing (International Tract Society) Londonis avaldada raamatut ka Ühendkuningriigis.⁵ Selleks, et kindlasti saada Suurbritannias raamatule autoriõigusi, lisas Ellen White raamatule uue tutvustava peatüki, „Jumala armastus inimese vastu“, mis on alles jäetud kõigisse koopiatesse, mida konfessioon on välja andnud. Kuigi Revell andis kuue nädala jooksul pärast raamatu esmatrüki avaldamist välja veel kolm trükki ning terve esimese aasta jooksul anti kokku välja seitse trükki, nõustus Revell 1896. aastal müüma autoriõigused Review ja Heraldi kirjastusühingule. Mõni aasta hiljem andis Review autoriõigused üle Ellen White’ile.⁶

Ei ole olemas täpset ülevaadet kõigist „Tee Kristuse juurde“ koopiatest, mis on viimase 125 aasta jooksul trükitud. Raamatust, mille trükkimist ei piira enam ammu autoriõigused, on avaldatud miljoneid koopiaid, nii konfessiooni kui ka eraorganisatsioonide ja üksikisikute tasandil. Samuti on teadmata täpne keelte arv, millesse raamat on tõlgitud. Siiski on Ellen White’i Pärandi Hooldusnõukogu teadlik, et see võimas väike elumuutev raamat on tõlgitud rohkem kui 165 keelde.

Lemmiktsitaadid

Kuigi raamatut „Tee Kristuse juurde“ on kasulik lugeda korduvalt, kuna iga kord avastatakse midagi uut, peitub selle populaarsus ka põhjuses, et raamatust võib leida suure valiku tsitaate. Siin on näited, mis iseloomustavad raamatu lihtsat, kuid siiski praktilist laadi. Loe raamatut ise, et avastada veel rohkem sarnaseid pilguheite kasvamisele Kristuses.

• „Palve on südame avamine Jumalale kui sõbrale. Mitte selleks, et endast Temale märku anda, vaid et see võimaldaks meil Teda vastu võtta. Palve ei too Jumalat meie juurde alla, vaid viib meid Tema juurde üles.“⁷
• „Miks küll peaksid Jumala pojad ja tütred tõrkuma palvetamast? Palve on võti usu käes taevase varakambri avamiseks, kus on varjul Kõigevägevama piiritud varandused.“⁸
• „Pühenda end Jumalale igal hommikul. Olgu see sinu kõige esimene töö.“⁹
• „Kui Kristus elab südames, siis kujuneb ümber kogu olemus.“¹⁰
• „Jumal ei käsi meid kunagi uskuda, andmata küllaldasi tõendeid, millele oma usku rajada.“¹¹
• „Kanna kõik oma vajadused, rõõm ja kurbus, mure ja kartused Jumala ette. See ei koorma ega väsita Teda.“¹²

2017 ja edasi

„Tee Kristuse juurde“ on juba rohkem kui sajandi jooksul olemas olnud. Mis oleks mõni lihtne samm, mida järgides saaksime kõik seda imelist raamatut sellel aastal tutvustada – või uuesti tutvustada? Siin on mõni soovitus:

Loe raamatut ise. Selles on ainult 13 peatükki, nii et igaühel on võimalik leida aasta jooksul pisut aega selle lugemiseks. Kujuta ette, mis mõju avaldaks see meie kirikutes, kui iga adventist üle kogu maailma loeks 2017. aastal palvemeeles ja mõttega raamatut „Tee Kristuse juurde“! Sa võid seda lugeda koos Piibli ja teiste teostega perekonnapalvuse ajal.

Raamatut saavad uurida väikesed grupid (nii kirikus kui ka igaühe kodus), pastorid võivad selles leiduvate teemade põhjal jutlusi pidada (kuidas oleks teemakohase teenistusega igal nädalal ühe kvartali jooksul?), õpetajatel on võimalik kasutada seda klassi palvehetkedeks ning kooli jumalateenistusteks ja nii edasi. Samamoodi võib raamatule keskenduda töötajate palvustel Liidu kontorites ja tervishoiuasutustes.

Jaga raamatut oma pere, sõprade, naabrite ja töökaaslastega või levita seda mõnel muul viisil.

„Tee Kristuse juurde“ on mitmes keeles tasuta kättesaadav aadressil www.egwwritings.org. See on mõnes keeles kättesaadav ka audioraamatuna.

Rohkem kui sajandi jooksul on „Tee Kristuse juurde“ olnud suureks õnnistuseks miljonitele inimestele, kes on seda lugenud. Nagu Tim Poirier võttis kokku oma artiklis, mis on kirjutatud „Tee Kristuse juurde“ sajanda aastapäeva puhul: „Me ei tea, kes andis esimesena Ellen White’ile idee kirjutada lihtne raamat kristlikust kogemusest. Aga üks on kindel: sellel inimesel ei olnud mingisugust ettekujutust miljonitest, kes on Kristusega esimest korda kokku puutunud tänu sellele väikesele väljaandele.“¹³

Võrdselt kindel on see, et me võime jälle saada õnnistatud ja jätkata teistele õnnistuse toomist, lugedes ja jagades raamatut „Tee Kristuse juurde“ 2017. aastal.

James R. Nix on Ellen White’i Pärandi Hooldusnõukogu direktor.

¹ „Tee Kristuse juurde“ (1892), „Mõtteid õndsakskiitmise mäelt“ (1896), „Ajastute igatsus“ (1898),  „Kristuse tähendamissõnad“ (1900)

² W. C. White ja D. E. Robinson, „Lugu populaarsest raamatust „Tee Kristuse juurde““ (St. Helena, California, „Elmshaven’i“ kontor, august 1933 [prinditud]), lk 1.

³ „Seitsmenda päeva adventistide entsüklopeedia“ (1996), kd 11, lk 702; Denis Fortin ja Jerry Moon, toimetajad, „Ellen White’i entsüklopeedia“, 2. väljaanne ( Hagerstown, Md.: Review and Herald Pub. Assn., 2013), lk 519, 520.

⁴ „Ellen White’i entsüklopeedia“, lk 1198.

⁵ Fleming H. Revelli kompanii on loobunud kõigist rahvusvahelistest kirjastusõigustest. Vaata Tim Poirier „Sajand samme“ („A Century of Steps“), Adventist Review, 14. mai 1992, lk 14.

⁶ „Ellen White’i entsüklopeedia“, lk 1198; White ja Robinson; Poirier, lk 14, 15.

⁷ Ellen G. White „Tee Kristuse juurde“ (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1956), lk 93.

⁸ Samas, lk 94, 95.

⁹ Samas, lk 70.

¹⁰ Samas, lk 73.

¹¹ Samas, lk 105.

¹² Samas, lk 100.

¹³ Poirier, lk 15.