Piiblis on igasuguseid lugusid ja tekste. Mõned neist on sellised, mis panevad südame hõiskama ja kinnitavad nõrku käsi, aga on ka selliseid, mis panevad – vastupidi – südame hoopis värisema. Üks neist tekstidest, mis minu jaoks kuulub just viimasesse kategooriasse ja mida ma ikka südamevärinaga loen, on Jeesuse jutustus kohtumõistmisest Tema teisel tulekul. Ta räägib selles loos inimeste eraldamisest ja sellest, millisel alusel Ta ühel päeval inimesi kahte leeri jagab. Päästetutele ütleb Ta nii: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.“ (Mt 25:34–36) See on lugu, mille sügavate tõdede üle võibki mõtisklema jääda, aga misjonitöö kontekstis räägib see meile ennekõike kahest olulisest asjast.
Esiteks tuletab see ootamatu lugu meile meelde, et Jumal on otsustanud selles maailmas end väiksesse peita. Ta ilmutab end järjekindlalt inimestes ja kohtades, mis on väikesed, alandlikud ning tihtipeale selle ilma vägevate tallata. Jah, Jeesust võib leida ka Westminster Abbey võimsate võlvide alt, aga suurem on tõenäosus, et Teda kohtab mõne vangla trellitatud akende taga. Jeesus võib ilmutada end megakirikute megasaalides, aga päris kindlasti ilmub Ta meie keskele pagulaslaagrite lootusetuses. Ta on ikka olemas suure reede viimseni lihvitud jumalateenistustes, aga ennekõike siiski kodutute varjupaiga läppunud õhuga toakestes. Miks on Kõikvõimas otsustanud end ilmutada just vaeste ja õnnetute kaudu, seda me vist inimestena lõpuni lahti seletada ei oskagi. See on olnud Tema otsus ja Tema viis inimkonna hulgas olla ning tegutseda. Ja see on Tema riik, taevariik, mis meie keskel silmale märkamatult kasvab ning laieneb – nagu juuretis taigna sees, nagu metsik sinep, mis muudkui vohab ning mida ei ole lihtne välja juurida. Meie jaoks on seega kõige olulisem teadmine, et Jumal on pidevalt meie keskel, et Tema riik laieneb siinsamas meie ümber ja meie sees. Seega on meie misjonitöö ennekõike märkamise töö, taevariigi ja Jumala kohalolu märkamise töö. Näljasele toidupalukese andmiseks ei ole palju vaja – aga on vaja märgata. Külmetajale mõne sooja riideeseme andmiseks on kõigepealt vaja teda ning tema vajadust tähele panna. Haiglas saab külastada vaid inimest, kellest me teame, et ta on sinna sattunud. Ma usun, et selle jutustuse kaudu kutsub Jeesus (kes, tuletame meelde, oli ise lapsena pagulane ning täiskasvanuna korraliku koduta) meid ennekõike just inimesi ja nende muret märkama. Õige misjonitöö just sellest algabki, taevariigi tunnetusest, lahtistest silmadest, tundlikust südamest...
Ja teiseks tuletab Jeesus meile meelde, et Ta ootab nende vaeste inimeste kaudu meid enda juurde. Me oleme Jeesuse tulekut ootav rahvas, aga teinekord on hea endale taas üle korrata, et Jeesus ka igatseb meie tulekut. Jeesus ootab meie tulekut vanglas, Jeesus ootab meie tulekut lastekodudes, Jeesus ootab meie tulekut sotsiaalabi- ja pagulaskeskustes. Meie Jumal on ootav Jumal. Kumma aeg oodates aeglasemalt kulgeb, ma ei tea, küll aga olen päris kindel selles, et meie ootamise aeg tundub seda lühem, mida aktiivsemalt me teiste inimeste heaks tegutseme. Mida enam me teistele head tehes siin taevariigi kasvust osa saame, seda kiiremini tundub kätte jõudvat see päev, mil Jeesus ka meie elu hinnates võib tunnustavalt öelda: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! /.../ Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!“ (Mt 25:34, 40)
In English