Ühel kristlikul seksuaalsuse-teemalisel seminaril rääkisin mina ja üks teine professor rühmale adventistidest noortele meestele pornograafia patust. Me teadsime, et see on nendele tudengiealistele noormeestele raske õppetund, aga me ei olnud valmis vastuseks, mille me neilt saime. Nad olid meie peale vihased ja arvasid, et igati õigustatult.
„Te olete meilt juba seksi ära võtnud,“ öeldi meile. „Nüüd tahate ka selle ära võtta? Mida te tahate, et me teeksime?”
See reaktsioon ilmestab ilmaliku kultuuri suhtumist seksuaalsusesse – ja see suhtumine on leidnud tee ka meie kogudusse. Nii hetero- kui homoseksuaalsetes kogukondades võetakse enesestmõistetavana asjaolu, et täiskasvanud inimestel peab õnneliku ja täieliku elu tarvis olema aktiivne sekselu. Karskus (ja eriti tsölibaat) on mõistusevastane ootus. Ent Piibel õpetab meile midagi muud. See annab teada, et kui allutame oma seksuaalsuse põhimõttele, et see on kui lojaalsuse kingitus Jumalale Tema armu ja au eest, annab see meile vabanemise ja autunde.
Joosepi lugu
„Joosep oli jumekas ja ilusa välimusega. ...ta isanda naine Joosepile silma heitis ja ütles: „Maga mu juures!“ Aga ta keeldus.“ (1Ms 39:6–8) Joosep oli oma isa Jaakobi lemmikpoeg; Jaakobi teised pojad olid sellepärast armukadedad. „Kirju kuub”, mille isa Joosepile andis, oli kui märk Jaakobi plaanist vanematest vendadest mööda minna ja anda sünniõigus Joosepile. Joosep rääkis oma ülevõimu-unenägudest, milles nii vanemad kui vennad tema ette kummardasid, ning vennad vihkasid teda veel rohkem (s 5). Nad pidasid plaani ta tappa, ent müüsid siis orjusesse, kuna Juuda astus vahele. Juuda ütles: „...ta on meie lihane vend!“ (s 27) Nii tegidki nad kaupa ismaeliitidega, oma vanaisa Iisaki rivaali järeltulijatega.
See on taust, kuidas Joosep sattus oma isanda naise suhtes keerulisse olukorda. Mõeldes sellele, mõistame, et Joosepi olukord andis talle palju õigustusi, mida ta oleks võinud seksuaalsele kiusatusele järele andes kasutada: 17-aastane, seksuaalse võimekuse harjal, hormoonid tema kehas möllamas. Ta oleks võinud öelda: „Loodus võttis oma.“ Perekond oli ta hüljanud ja ta oli täiesti üksinda võõral maal, ta oleks võinud end õigustada: „Jumal mõistab mind.“ Ta ei lähenenud naisele, naine lähenes temale. Ta oleks võinud süü tema kaela veeretada ja öelda: „Tema on minu ülemus.”
Lõppeks, see oli saladuse pettus. Joosep oleks võinud endale öelda: „Nagunii ei saa keegi teada. Keegi ei saa sellest kunagi teada.”
Joosepil oli patustamiseks häid põhjuseid ja kui ta oleks valinud selle tee, poleks tal olnud end raske veenda, et tal oli õigus järele anda. Aga ta keeldus kindlalt. Ta ei kaubelnud. Ta ei öelnud: „Võib-olla ma mängin temaga natuke ja see ei lähe arvesse, kuna see ei ole päris seks, ja ma olen tehniliselt ikka veel süütu.“ Joosep ei läinud tolli võrragi kompromissile. Joosep ütles ei!
Väärikus ja truudus
„Vaata, mu isand ise ei tea, mis kojas on, ja kõik, mis tal on, ta on andnud minu kätte. Ei ole ükski selles kojas suurem minust ja tema ei ole mulle keelanud midagi muud kui sind, sest sa oled tema naine. Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?“ (1Ms 39:8, 9)
Väärikust on sõnastatud kui koodist vankumatult kinnipidamist, mis viitab eriti moraaliväärtustele. Neid väärtusi kehastab ja kannab edasi kogukond. Kõige olulisem osa sellest määratlusest on „kehastab”. Just sel moel kanname oma väärtusi tõeliselt edasi: me kehastame neid. Kui soovime, et meie lapsed kasvaksid nii, et neis areneks seksuaalne väärikus, mis põhineb kristlikel väärtustel, peame seda näitama rohkem kui ühel moel. Neid ei veena see, mida me räägime, kui meie teod ei ole sõnadega kooskõlas. Kui meie sõnad ja teod ei kattu, on meie juhised kahjulikud, sest see annab neile mõista, et me ei pea oma sõnu oluliseks. Meie lapsed nimetavad meid silmakirjalikeks.
Kui ma käisin algkoolis, pidin pähe õppima Edgar Guesti luuletuse „Teenistused, mida me näeme”. Siin on üks katkend (vabatõlkes):
Meie ise peame saama õppetunniks, mida oma lastele õpetame. Siin maailmas ei ole midagi tasuvamat kui näha, kuidas meie väärtused kanduvad edukalt edasi järgmisele põlvkonnale.
Nii oli see Joosepi puhul, mis toob meid teise definitsioonini, mis sobib väga hästi tema elu kirjeldama. Väärikust võib kirjeldada kui jagamatust. Inglise keeles tuleb sõna integrity ladina tüvest integer, mis tähendab täisarvu. Joosep oli jagamatu. Tal oli väärikus.
Joosep ei saanud elada nii, et Pootifariga on ta ühtemoodi ja tema naisega teistmoodi. Tema jaoks ei olnud kahestumist; ei olnud lahknemist, mis oleks teda oma südametunnistusest eraldanud, nii et ta oleks mõnikord saanud tegutseda nii, nagu oleks ta keegi teine või usuks midagi muud. Ta ei olnud murd või kümnendik. Ta oli elav täisarv.
Seksuaalelu patt viib end varjatud tegevustesse: suletud uste taga, üksildases peidupaigas, põõsastes, pimedas. See on saladuse pettus – meie varjatud teod ei loe, sest keegi ei näe neid. Tõsi on see, et meie varjatud teod lähevad seda enam arvesse, sest nad on veel enam meie omad. Oma isiklikel hetkedel avalikustame oma tõelise iseloomu. Inimene, kes ei varasta kunagi päevavalgel, võib pimedas osutuda vargaks. „Ausus juhib õiglasi, aga valelikkus hävitab truudusemurdjad.“ (Õp 11:3)
Pootifari naine ei anna hõlpsasti alla. Ta teab, mida ta tahab. See ei ole arvatavasti esimene kord, kui ta võrgutab teenijat ja ta on harjunud oma majas saama seda, mida ta tahab.
Aga Joosep ei anna ka alla. Ta ei ütle enda kohta, et ta on Pootiari ori. Ta näeb end Jumala sulasena. Ta pidi ära jooksma ning jätma maha oma kuue, aga ta ei hülga oma veendumusi. Tema kindlus jääda oma veendumustele kindlaks jättis temast maha truuduse märgi, mida me võime näha pideva ja vankumatu ustavuse märgina – vaatamata oludele.
Usk on vägi, mis annab meile jõudu klammerduda Jumala ja Tema tõotuste külge, isegi kui me ei saa nende õigsust tõestada. See on Jumala ja meie päästva suhte alguspunkt. „...ilma usuta on võimatu olla meelepärane“ (Hb 1:6).
Ent usu and peab saama proovile pandud; mõnikord katsumustes, mõnikord viivitustes, sageli ootamatutes muutustes. Siis on meie ees valik: jääda ustavaks oma veendumustele ja mitte kõikuda. See on ustavus, usk oma täiuses. See ei tähenda ainult usu omamist, see tähendab olla usuga täidetud. Ustavus tõestab ja tugevdab meie pühendumist Jumalale, kui me hoiame kinni oma lubadusest Temale, isegi kui peame selle eest maksma. Ja see läheb maksma. Selles patuses maailmas Jumalale ustavaks jäämine kannab alati hinnasilti.
„Ustavuse eesmärk ei ole see, et me teeme Jumala tööd, vaid see, et Ta on vaba tegema oma tööd meie kaudu,“ kirjutab Oswald Chambers. „Jumal kutsub meid enda teenistusse ja paneb meile suure vastutuse. Ta ei oota, et me kaebleksime, ega kaeble ka ise. Jumal tahab meid kasutada, nagu Ta kasutas oma Poega.”
Missugune raske ülesanne on meie teel – jääda Jumalale ustavaks! Missugune suurepärane võimalus näidata oma armastust Tema vastu ja näidata Talle, et Ta tähendab meile enam kui keegi või miski muu, kaasa arvatud meie ise. Iga kiusatus, ka iga seksuaalne kiusatus paneb proovile meie armastuse ja ustavuse Jumalale. Ei ole vahet, kas kiusatus on seotud vastassugupoolega või sama sugupoolega – meie seksuaalne meeldivus ei ole tõde. See on meie loomuliku oleku kogemus, mille üle me saame Vaimu armus kontrolli omada – me oleme loodud Jumala näo järgi. Kui meie seksuaalsus kuulub Jumalale, saab meie eesmärgiks valmistada heameelt Talle ja selles ei ole mingit süüd. Me eelistame eneseõigustusele Tema naeratust.
Kui proua Pootifar Joosepile ettepaneku tegi, ei tõlkinud Joosep seda peas kui abstraktset kategooriat, mida ta saab õigustada. Tema jaoks oli see kohe sügavalt isiklik ja mitte ainud tema ja naise ja naise abikaasa vaheline asi. Esiteks ja üle kõige oli see tema ja Jumala vaheline asi: „Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?”
Meie seksuaalsus kuulub Jumalale. See on püha usaldus, mis meile on antud erilise eesmärgiga saada kasutatud õigel ajal ja õiges kohas. Abielus teenib seksuaalsus lähedust ja järglaste saamist – erilises suhtes naise ja mehe vahel, kes on pühendunud teineteisele eluks ajaks. Väljaspool abielu on seksuaalsuse eesmärk arendada distsipliini, enesekontrolli ja ustavust Jumalale. See on dünaamilise kristliku elu saladus. Taandame evangeeliumi liiga sageli reeglite kogumikule, seaduslikule korraldusele, mille järgi oma elu paika panna. Võttes arvesse seda, kuidas inimesed seaduslike argumentide korral mõtlevad ja ja mida nad neist arvavad, võib igaüks leida seaduselünga.
Seaduseaugud ja terviklikkus
Mõned Jeesuse jüngrid elavad oma elu seaduseaukudes ja püüavad läbi saada „kergete kristlastena”, vaevu eristuvad nad maailmast. Aga kui meis elab tõepoolest Jumal, ei rahuldu me vähemate hulkadega kristlusest, kui meisse mahub. Me soovime olla tervenisti ja üleni Jumala päralt ja mida kauem me elame, seda enam. Me ei muuda inimesi umbisikulisteks seksobjektideks, isegi kui nad on seda ise endaga teinud. Me peame ka neid Jumala omadeks ja väärt meie austust, isegi kui neil ei ole eneseaustust.
Need on väärtused, mida Jumal soovib, et me kehastaksime ja annaksime edasi oma lastele. Ja koos teiste Tema õptustega peaksime sellele elujuhisele kindlaks jääma nii kaua, kui meil on oma laste elus mõju. „Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!“ (5Ms 6:7) Terviklikkus Kristuses ja Kristuse kujus on parim pärand, mille saame oma lastele jätta.
In English