Seda nimetatakse pilkaseks pimeduseks – need pikad aeglased kesköö-järgsed ja koidueelsed tunnid, mil me istume ja ootame ja kardame ja peame plaani. Neil tundidel on öö kaotanud oma romantika ja sarmi.
Kell kolm öösel näib, et isegi tähed on väsinud säramast ja kuu on muutunud läände vajudes kahvatuks. Aeg on peatatud sajaminutilisteks tundideks, kui istume oma palavikus vaevleva lapse juures ja maadleme hirmuga; kui lamame unetult voodis, loeme lambaid ja häbi; kui oleme öövalves ja võtame kõnesid vastu patsientidelt, kes ei saa magada; kui me jõllitame öösõidul oleva teenindusauto mööduvaid esitulesid.
Need koidueelsed tunnid panevad valusalt proovile maailma kannatlikkuse. Me komistame pimedate majade esikutes, otsides ööpäevaringsest televisioonist kaaslast ja raamatuid, mis annaksid meile une, kataksid kinni valu ja leina, mis ei lase meie silmadel kinni vajuda.
Miks koit viibib? Miks peab päeva lootus ja valgus meie haardeulatusest nii kaugel olema? Kui me saaksime, sirutaksime käe välja ning haaraksime hommiku esimese valguskiire järele, tõmbaksime seda enda poole ning mähiksime end selle lootuse ja rõõmu sisse. Aga koit on väljaspool meie haardeulatust. Lootus ei ole käeulatuses. Valgus on tundide kaugusel.
Pimeduse tungivus ootab vabastamist. See võiks olla viimane öö Egiptuses. See võiks olla viimane öö enne seda, kui ängistatud isa ohverdab oma poja sel üksikul mäel. See võib olla Jaakobi võitluse öö ingliga. See võib olla öö, mil jüngrid aias oma lünklikku und magasid.
See võib olla öö, mil näeme noort naist neil pimedail tundidel mõõtmas magusaid vürtse, et võida nendega oma Issanda külma elutut keha. See naine, keda me näeme, võib olla Maarja Magdaleena, kelle pisarad langevad lõhnapudelisse, mille sisu ta taas kord Temale raiskab.
Mu sõbrad, tema lugu on paljus meie lugu. Selle naise töö neil pimedail tundidel on sarnane nii paljude meie hävinud lootuste ja murtud südametega. Me tunneme valu, mida tema tundis, kui oleme kaotanud lähedase, kellegi, kes oli meie elu valgus ja rõõm, kellegi, kes on nüüd kadunud ja lõplikult läinud.
Meie käed teevad edasikandmise tööd, detailide kokkupakkimise tööd rutiinselt ja tundetult. Me pakime riideid, me pakime talle kuulunud asju, me ütleme endale sadu kordi, et elu peab edasi minema, et koit saabub. Ja siis ootame unetult päeva esimest halli valguskiirt, mis aitab meil leina seljataha jätta.
Tema lugu on meie lugu. Nagu tema, vajame meiegi võimsaid häid sõnumeid. Nagu Maarja, vajame ka meie päikesevalgusest midagi enamat, mis tõstaks meie südame ja paneks selle taas laulma. Me vajame ülestõusmist. Me vajame ülestõusmist.
Kohustus ja lein
Johannese evangeelium ütleb meile, et selle saatusliku pühapäeva hommiku varajastel tundidel, pilkases pimeduses, läks Maarja Magdaleena Joosepi uue haua juurde aias läbi linna läänevärava. Teised evangeeliumid annavad mõista, et temaga koos oli veel teisigi naisi, kaasa arvatud Jaakobuse ja Johannese ema Maarja, Saloome ja teisi. Tegelikult ei ole ühegi evangeeliumi kirjeldus teisega identne, välja arvatud see, et igaühes on juttu, et kohal oli ka Maarja Magdaleena.
Vaid tema tuli hauale kaks korda, tõmmatuna kiindumusemagnetist Jeesuse suhtes, mitte mingisugune külmast kivist tehtud takistus ei suutnud seda peatada. Vaid see naine, keda me nimetame Magdaleenaks, tuli kaks korda haua juurde, et seista pimedas aias ja vaadata surma pimedasse auku. Ta ei suutnud eemale jääda.
Me näeme teda pimeduses, ronimas üles aia kruusateid pidi ning hoidmas käes hinnalist lõhnaainete pudelit; ta komistab kivide ja puhmaste otsa. Seal üleval, kivirahnu taga lamab Selle keha, kellele ta võlgneb oma elu. Seal üleval, Joosepi haua külmas hinguses, olid liikumatud käed, mis olid nii sageli sirutunud välja, et jagada õnnistusi. Silmad olid paistes ja suletud. Huuled, mis olid seitse korda sõidelnud tema elu deemoneid, olid nüüd külmad ja kahvatud. Ta oli olnud tunnistajaks kõigele sellele, mis oli toimunud reede pärastlõunal – Jeesuse külm ja elutu keha, mis ikka veel veritses piitsahoopidest, oli kaetud kärbestega, kui lahked käed Ta ristilt alla tõstsid ning õrnalt ja kiiresti hauda asetasid.
Reede pärastlõuna pea hüsteerilise kurbuse sees oli ta selgelt mõistnud, mis on tema kohustus: tema ülesanne on tagada Issandale korralik matusetalitus, et Tema ihu saaks võitud väärtuslike õlidega, viiruki ja mürriga.
Aga nagu iga leinav inimene, avastas ta sel aiateel kõndides ja komistades, et tema mõistus ei toimi normaalselt, et üksikasjad kaovad ülevoolava kurbuse sees ära. Millest ta üldse mõtles? Kuidas peaks ta veenma valvureid, kes olid haua kõrvale pandud, et need ta hauda laseksid?
Ja isegi kui nad annavad talle vastumeelselt selle loa, kes liigutaks hauasuu eest ära selle raske kivi? Selle töö tarvis olnuks vaja kolme-nelja Jeesuse lihaselist kalameest.
Läbikukkumise frustratsioon aeglustas tema sammu, kui ta hauale lähenes. Ülesanne, mille ta endale oli võtnud, oli rumal – see peegeldas pigem tema südant kui pead. Olles terve öö vaeva näinud, terve öö oma kohustuseks valmistunud, oli ta mööda vaadanud kõige ilmsematest detailidest.
Tühjuse õudus
Me võime vaid oletada, kuidas tema pulss tõusis ja ihukarvad seisid püsti, kui ta puudutas seda suurt kivi pimeduses ning sai aru, et kivi pole enam. Ta kobas kindla liikumatu kivi järele, kuid käed puudutasid vaid tühjust. Pimedusest tulvas õudus ja hirm, mis sundisid teda seal Joosepi haua ees kangestuma.
Kus on valvurid? Kus on pitsat, Sanhedrini märk, mille nii tseremoniaalset kinnitamist ta pealt oli näinud? Ja kus, oh kus on kivi? Hetk tagasi näis see olevat takistus, mis jättis ta väljapoole, mis ei lubanud tal Jeesuseni jõuda. Nüüd tundis ta, nagu oleks see olnud tema parim sõber, kaitsevärav, mis, kuigi see oli hoidnud teda väljas, oli hoidnud Tema keha väljaspool vaenlaste haaret.
Ta tõmbus selle hirmsa paiga eest tagasi ja peas keerlesid kohtavad võimalused. Kas Tema vaenlased olid Tema keha varastanud, et seda jälle pilgata? Kas Tema pooleldi hullunud järgijad varastasid surnukeha, et kaitsta seda vaenlaste eest? Kas sellest ei piisanud, et Ta oli surnud? Kas Issanda suhtes, keda ta armastas, ei võinud näidata üles väärikustunnet? Kas Ta pidi alati, alati olema väljatõrjutu, isegi surnuna?
Mööda järske teeradu tormas ta tagasi linna, jooksis hooletult, vaid mõne hetke eest oli ta teel pimedusse. Majatrepil suutis ta Peetrusele ja Johannesele öelda paar sidusat sõna: „Just praegu – aias – kivi on eemale lükatud – ma arvan, et Ta surnukeha on varastatud – valvureid pole!”
Kaks jüngrit ei hakanud teisi otsima, vaid jooksid meeletult tagasi haua juurde, tema oli jooksnud sealt ära. Sellest, et tema oli seda näinud, ei piisa: nad pidid ise nägema – pidid ise tundma hirmu ja abitust.
Maarjal kulus paar hetke, et jõuda järeldusele: Jeruusalemmas ei ole tema jaoks mitte midagi. Tühi või mitte – see hirmus koobas kalju sees oli viimane paik, kus ta oli näinud Jeesust. Tema surnukeha võib olla kadunud, aga Joosepi hauakoopasse maetud mälestused olid viimane kindel asi, mille külge tema koormatud meeled klammerdusid. Ta keeras ümber ja kiirustas tagasi sinna, kust oli just tulnud.
Kuskil selle pilkase pimeduse kohal vaatas teatud jumaliku lõbususega kogu seda jooksmist üks silmapaar. Sööstmised siia-sinna, meeletud otsimised, sama meeletud lahkumised ja tagasitulemised. Kui Issand vajanuks illustratsiooni sellest, kui väga need vaesed stressis hinged Teda tõeliselt armastasid, siis mõõtnuks Ta seda nende lendavate sammude järgi sel pimedal pühapäeva hommikul.
Jäädes ustavaks samale liinile, jõuab Maarja haua juurde tagasi siis, kui Peetrus ja Johannes on juba ära läinud. Johannes räägib meile, et nad olid vähemalt hauda sisenenud, olid näinud kenasti kokkuvolditud riideid ja hoolikalt rulli keeratud sidemeid. Nad olid vastamisi planeeritud ja kiirustamata lahkumisega. Kes kulutaks aega haualinade kokkuvoltimisele, kui parasjagu varastatakse surnukeha? Kes vaevuks olema korralik, kui püütakse pimeduse varjus surnukeha varastada?
Pisarate udu
Ent Maarja ei leidnud lohutust, mille jüngrid olid leidnud. Johannes kirjutab, et kui ta pimedale mäele tagasi jõudis, olid ta silmis pisarad. See oli täieliku pettumuse valang. Mitte keegi – mitte keegi – ei jäänud tema juurde, et toimuvat selgitada. Peetrus ei jäänud. Johannes ei jäänud. Ta seisis seal kontrollimatult tihkudes, raputatud enda ümber toimuva mõttetusest ja irratsionaalsusest. Kuna see üks haud oli tühi, oli tema jaoks tühi kogu maailm. Selle ühe äraveeretatud kiviga veeres ära kogu korrapära ja mõistlikkus.
Tema meeltesegadus oli nii suur, tema pisarad nii udused, et teda ei suutnud imestama panna isegi tema vaateväljas olevad inglid, kes istusid hauas. Tema süda oli nii pilgeni täis pettumust, et seal ei olnud enam ruumi imele. Kui nad küsisid, miks ta nutab, oli tal ainult üks mõte – nad on mu Issanda ära viinud. Mitte Peetruse Issanda, mitte Johannese Issanda, mitte Andrease Issanda või Filippuse Issanda või isegi „meie Issanda“ – vaid „minu Issanda”, nagu poleks keegi teine tundnud samavõrra kaotusvalu.
Ent Maarjal olid veel kellegi silmad peale inglite. Maarjat kuulasid veel kellegi kõrvad peale inglite. Sel kastemärjal hommikul kõndis sealsamas aias armastus, kelle jalgades olid naelahaavad ja kätes naelaaugud. Maarja palgeilt langenud kibedad pisarad leidsid oma kaaslase Jeesuse rõõmupisarais, kui Ta nägi, mil määral Maarja Teda armastab.
Oma teenistuse jooksul oli Jeesus lubanud: „Aga kes armastab mind, seda armastab mu Isa, ja mina armastan teda ning näitan talle ennast.“ Seda tõotust ei saanud Ta murda. Ta ei saanud sel hetkel minna lasta. Jeesus oli täiesti võimetu jätma üksi kedagi, kes Teda sel määral armastas. Ta ei saanud jahedalt pealt vaadata, kui see naine Teda nii innukalt otsis.
Ja kuskil üleval taevamüüridel hoidis ingel Gabriel oma kätt üleval ja ütles kuldse koori miljonitele: „Siin läheb veel paar minutit. Hoidke seda nooti, mu sõbrad. Seal on keegi, kellega Ta peab kohtuma.”
Suurejooneline protsessioon Linnuteel oli ootel. Tuhandetele ja kümnetele tuhandetele, kes ootasid, et saata Issand tagasi oma Isa trooni ette, öeldi, et nad peavad seisma oma koha peal. Enne pidi Jeesus teenima, isegi selle suurejoonelise hetke eel. Maa peal oli murtud süda, mida pidi tervistama, ja taevas pidi ootama. Üksik ja leinav naine tähendas Jeesusele rohkem kui kogu taeva rõõmurohke juubeldus Tema kojutuleku auks.
Ta ei andnud endast kohe teada ja ta ei läinud esimesena jüngrite juurde. Ta ei otsinud üles Peetrust, kuigi Peetrusest pidi saama koguduse juht ja usumärter. Ta ei otsinud üles Johannest, jüngrit, keda Ta eriliselt armastas – jüngrit, kes oli seisnud Tema kõrval nii kohtus kui risti juures, teda, kes oli ustavalt lubanud hoolt kanda Jeesuse ema eest. Ta ei käinud mööda Jeruusalemma tänavaid, et leida üles, kus peidavad end hirmunud Andreas või Filippus või Toomas. Ta läks sinna, kus teda vajati enim. Ta läks selle juurde, kes armastas Teda enim.
Idataevas olid hallid ja roosad triibud, Maarja kuulis oma selja taga kedagi astumas. Ta nägi kiirelt läheneva hommiku märke ning jõudis loogilisele järeldusele: see inimene aias peab olema aednik.
Ta nägi läbi oma pisarate vaid ähmaselt üht mehekuju ja pööras talle veelgi vähem tähelepanu kui inglitele. Ka sii, kui Ta küsis, miks ta nutab ja keda otsib, välistas Maarja keskendumine Jeesusele kõik teised võimalused: „Isand, kui sina oled ta ära kandnud, siis ütle mulle, kuhu sa ta panid, ja ma ise toon ta ära.“ Ta teadis, mis on tema kohus; ta teadis oma osa selles tragöödias. Tema osa oli võida külma ja elutut keha. Tema osa oli mälestada surnud Issandat.
Ent Jeesusel olid selle naise jaoks teised plaanid ja kõik, mida Ta pidi ütlema, oli vaid naise nimi: „Maarja!“ „Maarja!”
Vaid oma nime kõla kuulmisest piisas, et Maarja sai aru: see keegi tundis teda väga hästi; tema südames oli vastamise rõõm ja vanade mälestuste tulv, mis andsid talle teada, kelle hääl see pidi olema. See hääl oli kord ajanud välja kurjad vaimud, kes olid tema elu kontrollinud, ja nüüd tõi seesama hääl ta välja pimedusest imelise valguse kätte. Maailma kõige õnnetum inimene muutus Jeesuse häälekõlas kõige õnnelikumaks elusolendiks.
Maarjal ei olnud aega mõtlemiseks või kahtlemiseks. Kiiresti ja rõõmuhõisetega hüppas ta Jeesuse poole ja langes Tema jalgade ette. „Õpetaja,“ nuttis ta. „Õpetaja.“ „Oh mu armas kallis imeline elus olev õpetaja.”
Kallistav Issand
Sõbrad, mida Jeesus Maarjale ütles? Kas Ta lausus need noomivad sõnad, mis Piiblis on kirjas: „Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud“ range tooniga? Kas kontaktis selle naisega, kellele Ta oli seitse korda andestanud, oli midagi, mis oleks teinud Jeesuse Isa ees kõlbmatuks?
Kas Ta oli Issand, keda ei saanud puudutada, Issand, kes käis pärast ülestõusmist imelisel moel läbi seinte, aimus sellest, kes Ta oli olnud enne surma? Või näeme enda ees lugu, milles kõigi nende aastate järel paistab meie hägusele pilgule poolvalgustatud müstiline Jeesuse-kuju?
Pühakirja uuem tõlge annab tolleaegset keelekasutust paremini edasi. Selle kohaselt võis Jeesus sellele ülevoolavalt rõõmsale naisele tegelikult öelda: „Maarja, sa ei saa mind siin kinni hoida.“ „Maarja, sa pead nüüd minu kallistamise lõpetama.“ „Maarja, kodus ootab miljon inglit, et mind Isa juures tervitada. Seal üleval on hiiglaslik koor, nad ootavad Gabrieli käeviibet ja ma ei saa lasta neil kauem oodata.”
Maarjas kui patuses ei olnud midagi ebakohast, mis oleks Jeesust muretsema pannud. Maarja oli Jeesuse silmis hinnaline, ent oli Üks, kellele kuulus Tema kõrgeim lojaalsus. Enne kui Ta saab anda end kallistada surelikele meestele ja naistele, kes Teda nii sügavalt armastasid, soovis Ta – vajas Ta – oma Isa kallistust, kes oli armastanud Teda terve igaviku. Jeesuse pehme veenmine ei lükanud Maarjat kõrvale. Ta teadis oma hinges, et järelejäänud 40 päeva jooksul on tervitamisteks ja kallistamisteks veel küllalt aega.
Pühakirja Issand, ülestõusmise Issand, selle ajalugu lõhestava pimestava hommiku Issand ei ole steriilne, ta ei ole ära-puuduta-mind-jumalus, kes püüab enda ja patuste vahele distantsi luua.
Meie patusus ei saa määrida Tema puhtust. Ühendus meiega ei kompromiteeri Tema pühadust. Tema võit surma üle muutis meid täielikumaks, sest Tema käed on alati avali – võtmas vastu patuseid, tervitades patuseid, emmates patuseid, armastades patuseid.
Olgu sinu nimi Maarja või Matteus või Johanna või Saloome või Sam, sa teenid kallistavat Issandat. Ta igatseb võtta sind oma kätesse ja öelda, et vaatamata kõigile sinu mineviku pattudele ja hirmudele ja pimedusele ja ööle ja ahelatele ja sidemetele armastatakse sind igavese armastusega.
Sa oled Tema hinnaline omand ja õnn. Sina oled see, kes paneb Tema südame kiiremini põksuma. Sina oled see, keda Ta igatseb lohutada, kellega rääkida. Sina oled see, kelle pärast Ta sündis, sina oled see, kelle pärast Ta suri, sina oled see, kelle pärast Ta surnuist üles tõusis. Ja Ta ütleb sulle, et Ta elab selleks, et sinu eest kosta. Kui mingi uudise üle rõõmustada, siis siin see on!
Mitte keegi kogu ajaloost ei ole võimeline tooma pimedusse valgust nagu see Inimene. Ei Confucius, Buddha ega Marx ega Muhammad ega Mooses ega Freud. Mitte ükski neist ei saa tuua valgust, sest ükski neist ei olnud Valgus.
Vaid Jeesus saab õiguspäraselt öelda: „Mina olen maailma valgus.“ Vaid Tema saab lõhkuda vangla, mille patuahelates me oleme – Temal on imeline vabastamise, andeksandmise, väe ja rahu uudis. Vaid Tema võidab surma ja põrgu, sest vaid Tema on saanud tunda nende võimu.
See meie valust tuikav ja lootusetu maailm vajab meeleheitlikult Tema ülestõsmise lugu. See pimedusse mattunud leinav planeet, mis on piinatud sõdadest, näljast, enesehävitusest, halab selliste heade uudiste järele, nagu kõlasid sel imelisel pühapäeva hommikul.
Igal pool meie ümber sirutuvad inimesed nende heade uudiste järele, mis meil on Jeesuses Kristuses, mitte kauges ja külmas, galaktilises Jumalas, vaid elavas ja armastavas Issandas – Issandas, kes seisab avali kätega ja embab igaüht meist.
Tänu Jeesuse ülestõusmisele on kristlastel laulda üks laul.
Tänu Jeesuse ülestõusmisele, tänu sellele, et Tema murdis pilkase pimeduse, tänu sellele, et Ta tõi elu ja lootust meile kõigile, on meil, usklikel, surma hambusse visata pilge: „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?“
In English