Kui kord Apollo raamatupoes ringi vaatasin, hakkas mulle silma hiljuti välja antud ajalooraamat, mis kandis pealkirja „Kadestada pole midagi: inimeste elu Põhja-Koreas“. Ostsin raamatu ning hakkasin lugema. Selle lehekülgedel kirjeldab auhinnatud ajakirjanik Barbara Demick põhjakorealaste elu viieteistkümne aasta jooksul, mille kontekstiks on ka näljahäda, mille ohvriteks langes viiendik riigi umbes 20-miljonilisest elanikkonnast. Demicki raamatut lugedes joonistus minu silme ette pilt enneolematust ja lausa uskumatust vaesusest ning sellest tulenevatest kohutavatest kannatustest. Ja see kõik endiselt jätkub. Kas tõesti peavad inimesed veel 21. sajandil taluma sellist vaesust?
Lõpuks ohates raamatut käest pannes jäid mind vaevama kaks küsimust. Esiteks, kui mõtleme Põhja-Koreas ja mitmel pool mujalgi maailmas veel tänapäevalgi nälga kannatavatele miljonitele inimestele, siis millises ulatuses saame rääkida vaesusest Eestis ja Euroopas? Kas need on võrreldavad? ÜRO hinnangul kannatas aastatel 2014 ja 2015 kroonilise alatoitumise all umbes 795 miljonit inimest, seda maailma 7,3-miljardilisest rahvaarvust. See on üks inimene üheksast. Enamus neist elab aga väljaspool arenenud riike, kusjuures Aasias elab nendest nälgivatest inimestest lausa 2/3.
Ja siit tuleb loogiliselt ka teine küsimus: kui meil tõesti esineb vaesust, siis mis on üldse vaesus? Kes on vaene? Kuidas peaksime meie mõistma vaesust oma heaoluühiskonnas? Erinevad vaesuse definitsioonid võivad nn vaeste inimeste hulka ühiskonnas varieerida. Seega võib juhtuda, et kõrgema elustandardiga riigis saadakse teaduslikes uuringutes ühest definitsioonist lähtudes rohkem vaeseid kui mõnes palju vaesemas riigis.
Kolm vaesuse kontseptsiooni
Klassikaliselt eristatakse kolme vaesuse kontseptsiooni: absoluutne vaesus, relatiivne vaesus ja deprivatsioon. Absoluutne vaesus lähtub inimese minimaalsetest eksistentsiaalsetest vajadustest. Selleks arvestatakse minimaalsete kaupade ja teenuste korvi maksumust, mida inimene või pere peaks oma sissetulekute tasemest lähtudes suutma endale lubada. Relatiivne ehk suhteline vaesus tuleneb ühiskondlikest normidest ja väärtustest, millele lisanduvad ka kõrgemad vajadused nagu sotsiaalne suhtlemine ja kultuuritarbimine. See tähendab, et kui inimene ei saa lubada endale kulutusi, mis on ühiskonna normidele vastavad, võib teda lugeda vaeseks. Ehk kui auto, nutitelefoni, külmkapi või muu taolise olemasolu perekonnas on ühiskonnas aktsepteeritud normiks, siis nende puudumisel võib perekonda pidada suhteliselt vaeseks.
Kuid taoline vaesuse väljaarvutamine ja inimeste paigutamine sellest kas üles- või allapoole võib olla eksitav. Meie baasvajadused võivad olla, ja tihti ongi, suhtelised. Mitmete uurimuste käigus ei ole suudetud välja selgitada vajaduste kriteeriumit, mis oleks sõltumatu isiku enda hinnangust või kulutustest teatud hüvedele. Seega vajadused ja harjumused on ajas muutuvad ning inimeste vajadused ja toit on tingitud ühiskonnast, kus nad elavad. Seepärast on vajadused erinevates ühiskondades erinevad ja erinevad ka teatud perioodidel ühiskonna arengus.
Selle kirjeldamiseks ongi kasutusele võetud deprivatsiooni (millestki ilmajäämise) mõiste. Tegemist on deprivatsiooniga, kui, esiteks, inimesed tunnetavad vajadust kaupade või teenuste järele, võrreldes end teistega; teiseks, nad ei saa neid kaupu või teenuseid endale lubada majanduslikel põhjustel.
Mida me sellest järeldame? Usun, et eelkirjeldatu põhjal ei saa me eitada seda, kui inimesed ennast vaeseks peavad või vaesena tunnevad. Kuigi põhjakorealastega võrreldes oleme me rahvana ääretult paremas olukorras ning võiksime ja peaksimegi ennast lausa rikasteks pidama, esineb siiski ka meie seas mitmesugust vaesust, mis takistab elamast täisväärtuslikku elu. Piiblit lugedes mulle tundub, et Pühakiri olekski justkui kirjutatud paljuski vaeseid silmas pidades. Nii Vanas kui Uues Testamendis on kokku üle kolmesaja kirjakoha, kus käsitletakse vaesust ja vaeseid. Uus Testament käsib meil vaeste eest hoolitseda ning algristikogudusel oli vabatahtlik varade jaotamise süsteem, et vaeste eest hoolt kanda (Ap 2:44,35). Ka Jeesus ütles jüngritele, et „vaeseid on ju alati teie juures“ (Jh 12:8).
Jeesus ja vaesed
Kui tõlkida ära kreekakeelne sõna ptochos, mille eestikeelne vaste Uues Testamendis on „vaesus“, siis tuleb selle sõna olemus paremini esile. Algkeeles tähistab see mitte lihtsalt vaesust, vaid sügavat vaesust, neid, kellel on tõsine vajadus, mure, puudus. Just selliseid vaeseid märkas ka Jeesus ning Piiblit lugedes on ilmselge, et Ta püüdis neid igakülgselt aidata. Kuid mis on huvitav, on see, et Jeesus ei tundu nägevat vaesust ainult negatiivse nähtusena, vaid esitab seda ka kui õnnistust. Lk 6:20,21 ütleb Jeesus: „Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik! Õndsad olete teie, kes te nüüd nälgite, sest teie saate küllaga!“ Mida Ta sellega silmas pidas? Meie oleme seadnud eranditult eesmärgiks vaesuse väljajuurimise. Kuidas saab see olla õndsuseks?
Sellega veel Jeesus ei piirdu. Ta ei näe vaesust ainult selle materiaalses mõõtmes. Jah, Tema ümber oli palju tõeliselt vaeseid inimesi, kes pidid tegema enneolematuid jõupingutusi oma igapäevase leiva kättesaamiseks, kuid sellest hoolimata rääkis Jeesus ka teistsugusest vaesusest. Mt 5:1–3 loeme: „Aga kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud, avas ta oma suu ja õpetas neid: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.“
Lk 6:20,21 ja Mt 5:3 on paralleelkirjakohad, õndsakskiitmised, mille Jeesus rahva poole pöördudes nende julgustuseks ütles. Kuid ometi on need kaks salmi ka põhimõtteliselt erinevad. Luuka evangeeliumis on sõnum mõeldud materiaalselt vaestele, kuid Matteuse evangeeliumi mäejutluses pöördub Jeesus vaimus vaeste poole. Kes on need vaimus vaesed ja miks on nad õnnistatud? Usun, et selle vastus on üpris lihtne.
Vaesus ja selle võimalik positiivne vägi
Jeesus ütles õndsakskiitmistega, et tõeline õnn on leitav ühenduse kaudu inimese ja Jumala vahel. Kui Ta pidas õndsaks vaimus vaeseid, siis Ta ütles sellega, et inimeseks olemine on rohkem kui vaid üks indiviid. Tõeline inimeseks olemine ilmneb ja väljendub suhtes ja suhetes olemises. Need, kes olid Jeesust kuulama tulnud, olid need, kes mõistsid oma jõuetust, oma vaesust, oma vajadusi ja Jeesus andis neile mõista, et see arusaamine oli vajalik nende endi pääsemiseks. Kui küsida, mis sünnitab individualismi (ehk ise hakkama saamist), siis ütleksin, et selleks on jõukus ja rikkus. Mida paremini me elame, seda vähem me vajame teiste (kaasa arvatud Jumala) abi. Individualism tähendab ka seda, et kui meil pole vaja teisi inimesi, siis meil pole kindlasti vaja ka Jumalat. Kui me saame hakkama ilma teisteta, saame hakkama ka ilma Jumalata.
Ja siit jõuame järgmise küsimuseni. Kas siis Jumal/Jeesus soovib meile materiaalset või vaimulikku vaesust? Ma ei usu seda. Jumal ei soovi meile vaesust. Vaesus pole kunagi eesmärk, kuid oma vaesuse tunnetamisel selleks kohasel viisil võib olla ka positiivne vägi, mille toimet ja mõju on meil raske eitada. Jah, fakt on ka see, et vaesus sunnib paljusid kuritegelikule teele, kuid samamoodi võib vaesus avada meie silmad; vaesus võib olla teenäitajaks, vaesus võib õpetada meile alandlikkust, tuletada meile meelde, et me ei saa päris ise kõigega hakkama, luua eeldused suhtlemiseks, muutusteks, koostööks, mis võib meid aidata üheskoos avastada palju suuremaid rikkusi.
Jah, õnnelikud on vaimus vaesed, sest nende päralt on Taevariik. Jeesus tunnustas teda kuulama tulnud rahvast, öeldes neile, et enne, kui keegi saab siseneda Taeva kuningriiki, tuleb tal mõista ja tunnetada omaenese jõuetust, oma vaimset vaesust Jumala vaimsusega võrreldes. Enne kui me saame vastu võtta selle, mida Jumal soovib meile anda, tuleb meil lahti lasta omaenese õigusest. Ja selliselt võib vaesus saada meile hoopis õnnistuseks. Vahel on vaja vaesusest väljatulemiseks esmalt tunnistada oma vaesust.
Tahtlikud õppima, kasvama, edasi liikuma
Piibellik õppetund seisneb selles, et me oleme harjunud nägema ja ette kujutama oma materiaalset vaesust. Tegemist on sellesama deprivatsiooniga ehk sellega, millest arvame, et oleme ilma jäänud. Kuid Jeesus ütles, et meil tuleks tunnistada ka oma vaimset või vaimulikku vaesust. Alles siis, kui me seda tunnistame, on võimalik selle parandamiseks midagi ette võtta. Vaimus vaene olla tähendab minu jaoks valmidust õppida. See tähendab avatust.
Mäejutluse sissejuhatuses ütles Jeesus oma paljudele kokkutulnud kuulajatele sisuliselt järgmist: „Te olete hästi teinud, et te siin olete. Teie õnn seisneb teie avatuses, teie tahtlikkuses kuulata ja õppida. Teie õnn seisneb selle tunnistamises, et teie enda vaimulik olukord pole piisav. Sellepärast te oletegi siin ja ma ütlen teile, et see on teie õnn. Olge avatud, olge tahtlikud õppima, uurima, mõistma ja vastu võtma.“
Vaesus ja meie
Milline on siis vaesuse pale meie kaasaegses Eestis? Loodan, et enamus meie koguduse liikmetest ei pea ennast materiaalses mõttes päris vaeseks, vaid veidigi järele mõeldes leiab, et elu on tegelikult üpris hea. 21. sajandil, mil me elame, pole meil enamasti puudust sellest, mida söögilauale panna. Me oleme rohkem mures selle pärast, kuidas me välja näeme, kui et kas meil on midagi selga panna? Muretseme rohkem selle pärast, mis on söömisel tervislikum ja sisaldab vähem kaloreid (või mis on maitsvam), kui et kas meil on sööki, mis sisaldaks kaloreid. Muretseme pigem, et millal saame parema elamise, kui et kas meil on koht elamiseks.
Ma usun, et 21. sajandi suurem probleem meie jaoks siin Eestis ja koguduses pole niivõrd materiaalse vaesuse probleem (samas seda sugugi mitte eitades), vaid seesama vaimuliku vaesuse probleem. Ja tegelikult: mida paremini me elame, seda vaesemaks kipub jääma meie vaim ehk asi on selles, et me oleme vaimulikult ja vaimselt palju vaesemad, kui me arvame, ja füüsiliselt ja materiaalselt palju rikkamad, kui me tunnistada tahame. Igal juhul võime järeldada, et vaesus pole vaid kolmanda maailma probleem või majandusliku heaolu puudumine, vaid see mõjutab ühel või teisel viisil meid kõiki ning mis veelgi kummalisem, võib isegi tulla meile õnnistuseks, kui me seda ära tundes õpime kokku hoidma, teistega arvestama, Jumalat otsima. Vaesus pole meie keskelt kuskile kadunud, vaid lihtsalt kannab moekamaid riideid ja suhtleb nutitelefoniga.
In English