Kolmapäeva õhtul, 13. mail 1992 sündis eriline ime Southern Adventülikooli (SAU) linnakus. Muidugi, iga ime on eriline, kuid see oli kõige tähelepanuväärsem kõigest, mida ma kunagi olin näinud! Noor naine, keda saatan oli rõhunud 18 aastat, oli parajasti teel koju, kui ta tundis sisemist sundi peatuda ülikooli parkimisplatsil ja osaleda palvekoosolekul Piersoni kirikus. Kuulates nende tunnistusi, kes olid Jumala väe läbi tervenemise leidnud, nägi ta lootusekiirt paistmas. Kui ta sellel õhtul palveks kummardus, andis Issand talle elumuutva sõnumi: „Väike türduk, ma ütlen sulle, tõuse“. Ja ta vastas sellele usus. Koheselt haihtus tume vari, mis oli tema hinge ümbritsenud, ja ta sai terveks. Tema ilme muutus; ta nägu säras pühas valguses ja ta tõstis oma häält, et kiita Jumalat. Need, kes tema tunnistust kuulsid, olid täidetud aukartusega. Ta abikaasa nuttis rõõmust – ta oli tervenenud Elava Jumala väe läbi.
Piiblisse on kirja pandud palju tervenemise imesid. Markuse 6:13 ütleb, et jüngrid „võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks“. Jüngrid järgisid Kristuse täpset juhendit kuulutada evangeeliumi ja tervendada haigeid. Seetõttu on loogiline, et haigete võidmise õpetus tuleb Jeesuselt endalt. Tema on selle püha talituse Autor.
Jeesus kuulutas ette Markuse 16:18, et tema järgijad panevad oma käed haigete peale ja haiged saavad terveks. Kuid kas samasugused tervendamise imed sünnivad ka nendel maailma ajaloo viimastel päevadel? Ma usun, et vastus on JAH – samasugused imed võivad sündida ka täna.
Jaakobuse kirjas 5. peatükis leiame erilise talituse kirjelduse nende jaoks, kes soovivad avada oma elud Jumala tervendavale ligiolekule. Seda on tihti nimetatud võidmise talituseks või palveks haigete eest. Mitmed tähtsad põhimõtted ilmnevad sellest kirjakohast.
Kõigepealt, see eriline teenistus on haigetele usklikele. Siin on öeldud: „kui keegi teie seast on haige“. Jumal ei tervenda uskmatut selleks, et ta saaks jätkata oma elu patus. See ei ole maagiline riitus igaühele, kes selle eest saab maksta. Samuti ei tervenda Jumal inimest, kes tahtlikult jätkab loodusseaduste ja vaimulike seaduste eiramist. See talitus on oma eksimusi tunnistavale ja kahetsevale usklikule. Oma pattude tunnistamine on hädavajalik ettevalmistus selleks eriliseks talituseks, koos sügava, südamest tuleva kahetsusega ja oma elu allutamisega Jumala tahtele. Piibel ütleb: „Kui oleksin näinud oma südames nurjatust, ei oleks Issand mind kuulnud“ (Laul 66:18).
Teiseks, Jaakobuse 5:14 ütleb meile, et see võidmise talitus on nende jaoks, kes on haiged. Siin ei ole täpselt defineeritud, mis haigusega on tegemist. Siin on lihtsalt öeldud: „Kui keegi teie seast on haige“. Kreeka tegusõna, mida siin on kasutatud astheneō tähendab sõna-sõnalt „nõrk või jõuetu olema“. Me tavaliselt eeldame, et see tähendab füüsilist haigust, mida ta ka kindlasti tähendab. Kuid kuidas on emotsionaalse või vaimuliku haigusega? Mis siis, kui keegi on füüsiliselt terve, kuid emotsionaalselt vaevatud saatana rünnakute tõttu. Eks Jumal soovi ju tervendada ka seda inimest? Ma usun, et Püha Vaim inspireeris Jaakobust kasutama just seda sõna astheneō selle laia tähenduse pärast. See jätab ruumi mis iganes tervenemisele, mida Jumal korraldada tahab. Me peame tähele panema ka seda, et sõnapaar „on haige“ ei tähenda ilmtingimata eluohtlikku haigust. See lükkab ümber tavalise väärarusaama, nagu peaksid sa olema surmavalt haige või tegema oma viimaseid hingetõmbeid enne kui võid paluda võidmise talitust.
Kolmandaks, võidmise talitust on vaja küsida. Me loeme: „siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde“. Jumal soovib pakkuda meile tervenemise imet, ja Ta suudab seda. Kuid me peame seda tahtma. Me peame olema avatud Tema imettegevale jõule oma elus. Ainuke erand, millele võin praegu mõelda, on kui usklik lapsevanem palub võidmist oma väikesele lapsele, või usklik abikaasa, sugulane või sõber palub võidmist oma armsale inimesele, kes füüsiliselt ei ole suuteline seda ise tegema. Kuid me peame küsima. Me peame Jumala tõotusest kinni haarama. See on kainestav mõte, et Jumal võis olla tahtlik ja valmis meid tervendama aastaid, kuid me ei ole andnud Talle võimalust. Sa ei ole andnud Talle veel kutset oma tervendavat väge avaldada sinu elus.
Neljandaks, me võiame inimest õliga Issanda nimel ja usupalve tervendab haige. Piiblitekst ütleb: „Teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise“. Pane tähele, et see on usupalve, mis avab elu Jumala tervendavale väele. Jeesus ütles Matteuse 9:22: „Sinu usk on su päästnud“ ja jälle Matteuse 9:29: „Teile sündigu teie usku mööda“. Võidmise õli on pühalik sümbol, esitades Püha Vaimu tööd, kuid sellel ei ole maagilist väge. On olnud palju tervendamise imesid palve vastusena, kus võidmisõli ei olnud kättesaadav. Mis on oluline, on usupalve, mis avab meie elu Jumala tervendavale väele.
On huvitav märkida, et kreekakeelne tegusõna, mida kasutatakse fraasis, „ja usupalve päästab tõbise“, ei ole tavaline tegusõna, mida kasutatakse „tervendama“ (therapeuō) kohta, vaid on tegusõna sodzō, mida tavaliselt tõlgitakse „päästma“, kuid mida võib ka tõlkida „tervendama, terveks tegema“. Seda sõna on kasutatud ka Jairuse tütre tervendamisest rääkides Markuse 5:23, kurjadest vaimudest vaevatu tervendamisel Luuka 8:36 ja sünnist saadik vigase puhul Ap.t 14:8-9.
Haarav tõde Jaakobuse 5. peatükis on, et tervenemine on kindel, kui me tuleme usus. Piiblitekst ütleb: „Ja usupalve päästab tõbise ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks“. Siin ei ole mingit kahtlust. Tekst ei ütle, et see võib sündida, vaid et see sünnib – siin on öeldud, et see sünnib.
Me peame järeldama siis, et usupalve vastuseks annab Jumal tervenemise kooskõlas oma tahtega ja sellega, mis meile lõppkokkuvõttes on parim.
Ellen White tunnistab, et adventliikumise varajastel aastatel oli aegu, kus nad võisid selles suhtes eksida. Ta kirjutab:
„Me mõtlesime, et peame olema positiivsed nendes palvetes, ja et usu näitamise mõttes ei tohiks me paluda midagi vähemat kui elu. Me ei söendanud öelda, ’kui see austab Jumalat’, kartes, et see võib näida kahtlemisena. Me oleme murega vaadanud neid, kes on antud meile surmast tagasi. Me oleme näinud, et mõned neist, eriti noored, on saanud tervenemise ja on unustanud Jumala, hakanud elama liiderlikku elu, põhjustades kurbust ja südamevalu vanematele ja sõpradele ja on saanud häbiks neile, kes kartsid palvetada „Sinu tahtmine sündigu“. Nad ei ole elanud, et austada ja ülistada Jumalat, vaid needa Teda oma pahesid täis eludega.“
(Ellen G. White, Counsel on Health, lk 378, 379)
Varased adventusklikud õppisid õppetunni nendest kogemustest. Ellen jätkab: „Me ei …taotle enam Jumalalt oma soovide täitmist … Meie palve ei tohi olla korralduse vormis vaid eestkoste…“
Nii peaksime me siis palvetama, „mitte meie tahtmine, vaid Sinu tahtmine sündigu“. Ja me palume arusaamist, et märgata imelisi tegusid, mida Ta on teinud. Inimene ei pruugi kohe tõusta, isegi mitte aja jooksul, või mitte enne kui alles ülestõusmise hommikul. Kuid Tema tõotus on kindel. Ta tõstab ta üles! Ja see on hea uudis! Kui keegi, kes on füüsiliselt haige, ei tervene koheselt või aja jooksul, siis terveneb ta vaimus ja talle antakse jõud ja julgus kanda oma katsumust viisil, mis toob Jumalale kiitust ja au.
Veelgi enam; kui me tuleme usus, on vaimulik tervenemine garanteeritud. Jumala Sõna ütleb: „ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks“.
Sellest pühast talitusest kirjutab Ellen White: „Jumalik tervendaja on haigeruumis kohal. Ta kuuleb iga sõna palvetest, mis on toodud Tema ette tõelise usu lihtsuses. Tema jüngrid täna peavad palvetama haigete eest sama kindlalt nagu tegid seda jüngrid ammustel aegadel. Ja tervenemised toimuvad, sest ’usu palve päästab tõbise’“. (White, Gospel Workers, 215)
Ma ei soovita siin võidmist iga väikese füüsilise, emotsionaalse või vaimuliku häda korral. Ega ütle ma ka, et arsti või nõustaja abi ei peaks otsima.
Ma ütlen: ärge unustage, et Jumal teeb imesid. Ärge jätke Jumalat pildilt välja. Kuulake seda üleskutset Ellen White’ilt:
„Miks on inimene nii tahtmatu usaldama Teda, kes on inimese loonud, ja Kes suudab puudutuse, sõna või vaatega tervendada igasuguseid haigusi? Kes on enam väärt meie usaldust, kui mitte See, kes on toonud nii suure ohvri meie lunastamiseks? Meie Issand on andnud meile selge juhtnööri läbi apostel Jakobuse, kui meie kohustuse haiguse korral. Kus inimlik abi on võimetu, on Jumal oma rahva aitaja.“.
(White, The Faith I Live By, 315)
Ajal kui Lois oli minu sekretär, tuli ta ühel päeval kontorisse palvega. Ta kopsud olid üles ütlemas ja ta tahtis teada, kas ta peaks kutsuma kogudusevanemad ja paluma neil teda võida Issanda nimel. Tema alandlik Jumala tahtele alistumine ja tema siiras soov teenida nii kaua kui Issand tervist annab - mõlemad puudutasid mind. Väike grupp kogunes Forest Lake kiriku ette. Me vaatasime üle selge õpetuse Jumala Sõnast ja rõõmustasime Tema ustavusest ja armastusest. Ma ei mäleta enam, milline vanematest talituse läbi viis. Ja see ei ole ka tähtis. Õnnistus tuli otse Jumala troonilt. Lois sai terveks. Tema tervises toimus selline muutus paremuse poole, et tal ei olnud enam tarvis võtta ravimeid. Aastaid on sellest möödas, kuid Lois kiidab ikka veel Jumalat tema halastuse eest, mis on uus igal hommikul!
Lois’i tervenemine on üks paljudest imedest, mille tunnistajaks olen olnud, kui me alandlikult võtame Jumalat Tema sõnast, paludes, et Tema tahtmine sünniks nii nagu maa peal nii ka taevas. Kui sa oled kogenud imelisi õnnistusi oma elus, võta täna aega, ja iga päev, et kiita Jumalat kogu oma südamest, kui sa meenutad, mida Ta sinu heaks on teinud. Ja jaga seda ka teistega – on nii palju neid, kes vajavad seda teadmist, et Jumal teeb imesid.
Derek Morris (Dmin) on autor ja õpetaja. Praegu töötab ajakirja Ministry toimetajana ja on Peakonverentsi pastoraalse ühingu asesekretär. Tema suurim rõõm on aidata inimestel kogeda elumuutvat kohtumist Issanda Jeesuse Kristusega. Derekile ja ta naisele meeldib kirjutada koos Pühakirja laule ja neil on kaks täiskasvanud poega.
Artikkel on tõlgitud ajakirjast The Journal A Resource for Ministry Spouses, vol 32 / Third Quarter 2015
In English