Loomislugu kõneleb

Kui sinult küsitakse mis on elu mõte, siis kuidas sa sellele vastaksid? Peame seda sügavalt filosoofiliseks ja eksistentsiaalseks küsimuseks, millele püüame leida loogilisi ja mõtestatud vastuseid. Kuid kui sama küsimus esitada vanaaja iisraellasele, kõlaks vastus ilmselt järgmiselt: „Las ma räägin sulle ühe loo.“

Just sellise „loo“ me Vana Testamendi esimesest raamatust leiamegi. 1. Moosese raamat on täis lugusid, mis käsitlevad inimhinge sügavaid vajadusi, kogemusi, tundmisi, sealhulgas hirm, tragöödia, armastus, usk, vihkamine ehk inimkogemuse kogu sügavus, selle ilu ja valu. Usun, et jagate veendumust, et teadus ei ole ainus võimalus vastata vastust ootavatele küsimustele ning antud juhul on teadus võimetu vastama sellele ühele suurimatest küsimustest: miks on olemas midagi, selle asemel, et ei ole midagi? Ja kuna on olemas, siis millisel eesmärgil?

Piibel kasutab nendele suurtele küsimustele vastamiseks lugusid. Miks just lugusid? Aga just sellepärast, et neid suudavad kuulata, mõista ja mäletada kõik, kuid nendes peituv sügavus kõnetab meid kogu meie elu. Ka 1Ms 1:1–31 kirja pandud lihtne ja hästi tuntud loomise lugu annab edasi sõnumi, mis on sedavõrd oluline, et mõjutab ja kujundab meie igapäevast elu, väärtushinnanguid, maailmapilti, enesehinnangut, eesmärki ehk kõike, mida võiks kokku võtta sõnaga „elu“. Loomine ei käsitle ainult meie päritolu või alguse küsimust, vaid aitab meil aru saada, kes me oleme ja mis on meie olemise eesmärk? Loomisloo mõtestatuse sügavusest rääkides võiksime alustada Piibli kõige esimese salmiga.

1. Moosese 1:1

„Alguses lõi Jumal taeva ja maa.“ Need on ilmselt ühed tuntuimad sõnad Piiblis, mis on ka põhjuseks, miks tihti nende sõnade sügavamõttelisus kaduma läheb. Dr Laurence Turner toob oma raamatus „Tagasi olevikku“ (Back to the Present) välja kaks erakordset tähendust, mida 1Ms 1:1 väljendab.

Esiteks viiakse meid ajas tagasi „algusesse“. Pole võimalik ajas veelgi rohkem tagasi minna kui „alguses“. Sellega seatakse piir aja algusele. Samas salmis sätestatakse piir ka ruumile. Heebreakeelne sõna taeva kohta on mitmuses, viidates kogu taevale ehk taeva kogu ulatusele ja kõrgusele. „Maa“ jällegi toob meid loodu kõige madalamasse punkti. Tegemist on tavapärase heebreakeelse idioomiga, mis väljendab ideed „kõige kohta“. Teiste sõnadega ütleb 1Ms 1:1, et Jumal valitseb aega ja ruumi kogu selle ulatuses.

Teiseks saame me Vana Testamendi esimese salmi põhjal teha paar järeldust Jumala enda olemuse kohta. Kuna Jumal oli „alguses“, siis järelikult on Ta igavene. Enne kui midagi üldse eksisteeris, oli Jumal. Samast salmist tuleneb veel, et Jumal ja Tema loodu on teineteisest lahus. Jumal ise ei ole osa oma loodust, sest Jumal oli see, kes lõi alguses kogu loodu ehk „taeva(d) ja maa“.

Seega, juba loomisest jutustava loo esimestes sõnades on kirjas radikaalne sõnum: Jumal valitseb aega, ruumi ja mateeriat, on igavene (aegade algusest ning veel enne, kui midagi oli loodud) ja ei ole osa sellest, mis alguses loodi. Kuid mis edasi? Mida räägib maa loomise lugu meile veel Jumala ja meie kohta?

Maa loomise lugu

Olles ühe lausega Jumala kohta nii paju ära öelnud, pöördub loomise lugu teisest salmist alates meie maa saamisloo juurde. Algab meie lugu. Ma ei hakka käesolevas artiklis lahti kirjutama seitsmepäevase loomisloo igat etappi ega püüa seda teaduslikult tõestada, sest seegi lugu, kõige alguse lugu, polnud kirja pandud teadusliku artiklina, et veenda meid sündmuste kronoloogilises järjestuses või ajalises formaadis. Alustada võiksime sellest teadmisest, et aeg ei oma selles loos muud väärtust kui see, mida Jumal sellele teadlikult omistas. Mida see tähendab? Kui Jumal tõesti kontrollib aega, mida me 1Ms 1:1 põhjal eespool järeldasime, siis pole Tal kunagi millegagi kiire ega pea Ta millegi järele ootama, sest Ta teeb kõike teadlikult ja eesmärgistatult Temale sobival ajal. Sellise pildi maalib meile Jumalast loomise lugu.

Kui me nüüd teame selle Piiblisse kirja pandud loomisloo kaudu, et Jumal, kes kontrollib aega, ruumi ja mateeriat, lõi meie planeedi, siis mida see lugu räägib meile Jumalast ja mida ütleb see meile meie endi kohta? Järgnevalt esitaksin viis sõnumit, millega loomislugu meid kõnetab ja samas ka üllatab.

Jumal huvitub kõigest ja kõigist

Kohe 1Ms 1:1 võime välja lugeda, et kõikvõimas Jumal huvitub kõigest. Tema on kõige Looja, kaasa arvatud maa Looja. Ta on mitte lihtsalt universumi Valitseja, vaid selle detailne Meister, kes on läbimõeldult loonud selle imelised eripärad. Loomislugu lugedes saab selgeks, et igat etappi (päeva) läbides lõpetas Jumal päeva rahulolutundega. Ta rõõmustas kõige üle, mida Ta tegi, pidades seda „heaks“. Loomislugu jõuab sellise intiimsuseni välja, kus „Issand Jumal ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla…““ (1Ms 2:18) Päris algusest peale on seega Jumal mõelnud meie heaolu peale, isegi ühe inimese heaolu peale, seesama universumi Looja. Tõesti, loomisloo kohaselt Jumal huvitub ja hoolib kõigest ja kõigist.

Jumal kontrollib aega, mitte aeg ei kontrolli Jumalat

Üks kõige raskemini mõistetavaid ja meie jaoks usutavaid arusaamu Jumala kohta käsitleb tema võimekust kontrollida kõike, kaasa arvatud aega. Meie allume absoluutselt aja kõikemuutvale ja peatumatule ülemvõimule. Me arvestame seda kõikvõimalikel viisidel, vajadusel matemaatilise täpsusega ning rakendades seda oma plaanide ja unistuste elluviimiseks. Kuid meil puudub kontroll selle vääramatu jõu üle. See kulgeb meie tahtmisest sõltumata. Kuid Jumala jaoks tundub aeg olevat midagi teistsugust. Nimelt näib, et Jumal kontrollib aega. Kuidas täpselt, seda me ei tea. Ps 90:4 kirjeldab seda, kuidas Jumal võiks aega näha: „Sest tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel.“

Loomise kontekstis võiksime seega öelda, et kui Jumal kontrollib aega, siis on Ta ka alati ajaliselt nii-öelda graafikus, sest Ta pole piiratud meid piiravast fenomenist, kus „aeg saab otsa“ või „aeg saab täis“. Seega polegi tegelikult tähtis, kui kiiresti või kui kaua kulus Jumalal aega meie maa loomisele. Kui Jumal kontrollib aega, on aja kulgemine relatiivne ehk suhteline. Palju olulisem on seega see, miks Jumal meie planeedi loomise taolise vormiga sidus, nagu seda on loomise kuus päeva ja pühitsetud seitsmes päev? Jumal oli ju lõppude lõpuks see, kes otsustas, kui pikk saab olema selle planeedi päev. Jumal on meie planeedi, meie päikese ja seega ka päeva pikkuse autoriks. Jumal otsustas, millal saabub õhtu ja millal tärkab hommik. Jumal otsustas, miks ja millal ta seitsmendat päeva pühitseb. Meie püüame mõista meie ümber toimuvat hinnates selleks kuluvat aega. Loomislugu on hea näide sellest, et Jumal muudab ja kasutab aega ennast, et kujundada meie ümber toimuvat ja luua uusi väärtusi.

Jumal on armastav ja hooliv

Dr Turner kirjutab, et „esimeses Moosese raamatus on Jumal tegelaskuju, isik, mitte teoloogiline moodustis. See tähendab, et Ta on Jumal, kellega saame suhelda, kellega saame omada isiklikku suhet.“ Selle kinnituseks on maa loomise juures olev Jumal, kes rõõmustab kõige üle, mida Ta on teinud. Ta on isik, kes naudib seda, mida teeb. Jumala poolt pühitsetud seitsmes päev kui loomise mälestusmärk on järjekordne tunnistus armastusest ja hoolivusest oma loodu suhtes. Ja teises peatükis (1Ms 2) tegutseb Jumal konkreetselt selle nimel, et värskelt loodud inimesel oleks kõik olemas, mida ta vajada võib. Jumal tegutseb selleks, et omada suhet oma looduga. Järelikult Ta hoolib, Ta suhestub, Ta armastab. Loomisloo üks olulisimaid järeldusi inimkonna ja kogu loodu suhtes on see, et me oleme armastuse tulemus, mitte juhuse sünnitis. See aga tähendab, et meie olemisel on eesmärk.

Eksisteerib vaimne maailm

Loomise lugu kõneleb meile veel ühest erilisest nn fenomenist: maailma füüsilisele (materiaalsele) poolele lisaks eksisteerib ka vaimne pool ehk teiste sõnadega me usume, et reaalsus on suurem kui meie füüsilise maailma tajumiseks loodud meeled (või ka teadus) suudavad tajuda. Seega loomise seisukohast lähtudes tähendab see seda, et meie elu lahus vaimsest (vaimulikust) on ebatäiuslik ehk poolik. Meid on loodud rohkemaks kui vaid füüsilises maailmas elamiseks või materiaalse tajumiseks. Loomise lugu räägib sellest, et on olemas see, mida nimetame vaimseks. Olgu selle tõestuseks kasvõi seesama „Jumala Vaim“, mis hõljus vete kohal, või see, et Jumal pühitses loomisel seitsmenda päeva, andes selle pühitsemisega seitsmendale päevale sügav-vaimuliku/vaimse tähenduse. See pole vaid puhkepäev kõigest füüsilisest. Hingamispäeva saabki tõeliselt mõista vaid selle vaimsel tasandil.

Meil on moraalsed kohustused

Viimasena, kuid sugugi mitte vähemtähtsana nimetaksin ma loomisloo kandva sõnumina meie planeedi ja meie loomisega tekkivat või tõusvat moraalset kohustust seda hoida, kaitsta, väärikalt kohelda. Olles loodud Jumala näo järgi (1Ms 1:27 ja 9:6), oleme me koheselt ka Tema esindajad. Veelgi enam! Loomislugu annab selle maa valitsemise (kasutamise) õiguse inimestele (1Ms 26–28). Sellest tulenevalt peaksime olema meie planeedi mitmekesisuse alalhoidjad ja kaitsjad. Meil lasub vastutus kasutada meie käsutuses olevaid ressursse heaperemehelikult. Seega loomislugu julgustab meid olema keskkonnasõbralikud ja häälekalt ning tegusalt keskkonna-alastel teemadel kaasa rääkima.

Loomise lugu võib olla lugu, mis on tänapäeval paljude jaoks kõigest ebateaduslik müüt, kuid keegi ei saa eitada selle loo sügavust, selle radikaalset sõnumit ja positiivset mõju meie planeedi tulevikule, rääkimata sellest, et ükski teaduslik lähenemine ei anna meie olemisele ja elamisele sellist tähendust ja eesmärki, nagu teeb seda Piibli loomise lugu. Kui otsid vastust küsimusele: miks on olemas midagi, selle asemel, et ei ole midagi?, siis see loomise lugu annab sellele kindlasti vastuse. Ja mis kõige olulisem: kui kõik seda vastust tõsiselt võtaksid, tooks see meie planeedile ja meile endile vaid enneolematut kasu.

Ja kui sind ikkagi huvitab teadus, siis sellel põneval ja üüratul maastikul saavad ka need kaks, teadus ja loomine, omavahel hästi läbi. Loomise lugu pole vaid lugu… see on vajalik sissejuhatus palju suuremale loole, meie kõigi olevikku ja tulevikku puudutavale metanarratiivile ehk suurele jutustusele, inimkonna lunastusloole.