Üks väheseid luuletusi, mida olen kunagi pähe õppinud, on Artur Alliksaare „Aeg“, mis algab sõnadega: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.“ Kui gümnaasiumis võisin luuletuse kõik viis salmi soravalt ette lugeda, siis nüüd on just need kaks rida ikka veel mõtteis. Aeg on meil justkui kogu aeg olemas, kuid samas kipub seda alati väheks jääma. Tihti kuulen nii ennast kui ka lähedasi ütlevat: „Aeg lendab.“ Seega peame õppima, kuidas olla piloodid – oma aja piloodid.
Möödunud aastal õppisin enda kohta midagi olulist oma suhtumises aega – näen minevikku positiivsemana, kui see tegelikult oli; olevikku negatiivsemana, kui see tegelikult on; ning panen tulevikule rohkem lootust, kui peaksin.
Eriliselt avastan ennast mõtlemas ajale just aasta viimastel päevadel. Tean, et ei ole kindlasti mitte ainukene, kes iga jaanuari alguses ootab ja loodab uuelt aastalt midagi enamat, kui eelmine andis. Iga uue aasta alguses arvan, et seekord läheb teistmoodi. Seekord suudan oma lubadused täita: „Sellel aastal käin kaks korda nädalas trennis“ või „Sellel aastal mitte ainult ei alusta, vaid ka lõpetan Piibli-aasta“. Tihti paneme oma ootused ja lootused tuleviku peale niimoodi, et unustame praeguse hetke. Unustame praegu trenni tegemast ja piiblisalmid lugemast, sest tulevikus on aega küll.
Olen avastanud end seda sama tegemas ka suhtes Jumalaga. Johannese 11. peatükk jutustab meile loo Laatsaruse surmast ja tema ülestõusmisest. Sealt leiame Jeesuse vestluse Martaga, Laatsaruse õega. Äsja oma venna kaotanud Marta usk ei kõikunud. Ta uskus, et Jeesusel on tervendav jõud. Kuid nii nagu minagi, ei suutnud Marta jääda olevikku. Esmalt vaatas ta minevikku, öeldes Jeesusele: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.“ (s 21). Seejärel vaatas ta tulevikku: „Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud. Ma tean, et ta [Laatsarus] tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.“ (s 22 ja 24)
Martal oli usk Jeesusesse, usk Messiasse, kuid tema mõtted olid minevikus – kui Jeesus oleks seal olnud – ja tulevikus – Jeesus päästab ta venna viimsel päeval. Niisamuti kipun ise vaatama Jumalat kui mineviku Jumalat, Aabrahami ja Moosese Jumalat, kes noil päevil näitas rohkelt armu, ning kui tuleviku Jumalat, kes tulevikus tuleb ja päästab omad. Kuid praegu? Jeesus näitas Laatsaruse teoga, tema elluäratamisega Martale, et Ta on siin ja praegu. Tema arm on meil siin ja praegu.
Millegi ootamine, eriti kui me ootame Jeesuse tagasitulekut, on lootustandev ja kohati lohutav. Samuti ei ole midagi valet mineviku tundmises. Kuid me ei tohi vajuda mineviku- või tulevikuhõlma, unustades selle juures praeguse hetke. Meie suhe Jumalaga ei ole parem tulevikus, kui me täna selleks ise midagi ei tee. Kui ma täna siin ja praegu ei anna oma südant Jumalale või ei ava oma Piiblit, ei ole mu suhe Jumalaga homme parem. Jumal on meile tõotanud ning oma tegudega näidanud, et Ta on meie jaoks olemas alati, igal ajal. Ärgem siis oodakem uut aastat, soojemaid ilmu, paremaid aegu või isegi laupäeva, et pühendada ennast täielikult Temale. Teeme seda kohe, siin ja praegu, sest ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.
In English