Ma olin umbkaudu kümneaastane, kui sain oma esimese päris Piibli, 68. aasta tõlke ja pisikese kribukirjaga siniste pehmete plastkaantega raamatu. Sinnamaani piirdusid minu teadmised Jumala Sõnast nende lugudega, mida olid vanemad jaganud kodustel õhtupalvustel, lasteõpetajad kiriku lastetunnis ning isa peetud kohati lapse jaoks raskestimõistetavatest jutlustest. Et lugemine on mulle alati meeldinud (kooli raamatukogutädidega olin ma lausa sina peal), siis oli Piibel teretulnud lisand minu lugemisvara hulka.
Nagu iga raamatut, hakkasin ma ka Piiblit lugema algusest peale. Esimene Moosese raamat oli suurepärane. Teise Moosese raamatu algus ka. Seejärel tulid igavavõitu kolmas, neljas ja viies Moosese raamat, kus üksikud huvitavad lood vaheldusid pikkade seaduste jadaga. Siis läks jälle huvitavamaks – Joosua raamatu vallutused, Kohtumõistjate tegelaste kangelasteod, Ruti seiklused. Ning siis tulid minu lemmikud – Saamueli ja Kuningate raamatud. Kui varem tundus laupäeva hommikusel teenistusel rahulikult kirikupingis istumine väljakutsena, siis nüüd möödus aeg Taaveti ja teiste kuningate elulugusid neelates kiiresti. See oli sama hea kui „Seiklusjutud maalt ja merelt“, minu lemmik raamatusari, täis põnevust, ootamatuid keerdkäike ja pisut romantikatki. Minu jaoks oleks võinudki Vana Testament sellega lõppeda. Tegelikult ma lugesin neid lausa mitu korda, sest hea raamatuga tehakse ju ikka nii.
Kõigist ülejäänud raamatutest oli Ester ja Taaniel midagi poisikese hingele, kuid piibellik poeesia ning prohvetite enamjaolt rusuv sõnum oli minu jaoks raske läbi närida. Ma ei mäletagi täpselt, kuidas ma Vana Testamendi läbi sain, aga see ei olnud sugugi nii kerge, nagu esimesed raamatud seda tõotasid. Tõenäoliselt jäid mul paljud salmid vahele ja need, mis loetud, ei jäänud ka eriti meelde.
Uus Testament algas taaskord paljutõotavalt – evangeeliumid ja Apostlite teod olid kaasahaaravad, kuid sellele järgnesid raskepärased Pauluse, Peetruse ja teiste kirjad ning huvitav, kuid segane Ilmutusraamat. Siiski võisin ma öelda, et nüüd olin ma Piibli läbi lugenud.
Nüüd, üle kahekümne aasta hiljem võin ma öelda, et olud on muutunud. Kui ma eelmisel kuul üle tüki aja hakkasin lugema otsast Saamueli ja Kuningate raamatuid – poisipõlve lemmikuid –, pidin endalegi üllatuseks tõdema, et ei mäletanud täpselt, millal ma viimati neid niimoodi lugesin. Pigem olid minu tähelepanu köitnud kord psalmid, kord suured ja väikesed prohvetid, kord Pauluse kirjad. Ja samuti märkan ma nüüd nendes lugudes teisi asju kui lapsena.
Küsimus pole selles, et Piibel oleks muutunud. Jah, nüüd on eesti keeles olemas uus piiblitõlge, mis on veidi kaasaegsemas keeles. Üha rohkem võtan ma paberi asemel kätte tahvelarvuti digitaalse piibliga, sest sealt saab kiiresti võrrelda teksti mõne inglisekeelse tõlkega, kuid tegelikult on see ikkagi see sama raamat. Mina olen vahepeal kasvanud ja muutunud ning ühes sellega minu mõttemaailm, minu vajadused, minu arusaamine heast ja kurjast ning pilt Jumalast. Ma ei ole enam poisike, vaid ma olen mees, abikaasa, töökaaslane, eestvedaja, õpetaja ja veel mõndagi.
Poisike vajas seiklusrikast kujutlusmaailma ja usaldust vägevasse Jumalasse, mees vajab tarkust suhetes, oskust maailma mõtestada ja oma mõtteid jagada, insipiratsiooni tegutsemiseks, tunnetust õigete valikute tegemiseks ning rahu südamesse. Nende asjade tarvis jääb Saamueli raamatutest väheseks.
Nende erinevate vajaduste juurde tulen ma ehk tulevikus tagasi. Mida ma tahaks praegu esmajoones välja tuua on see, et üks asju, mis on kasvamisega kõige rohkem muutunud, on ilmselt minu suhe Sõna inspireerijasse.
Poisikesena oli Piibel minu jaoks pigem monoloog. Ma mõtlen sellega seda, et seda lugedes võtsin ma enamasti selle just sellisena vastu, nagu see kirjas oli. Kui Jumal andis Saulile korralduse pärast lahingut amalekkidega surmata kõik nende mehed, naised, lapsed ning ka kariloomad, siis nii oli. Kui Taavet pidi Koljati maha lööma, siis nii oli. Kui Saul määras Miikali mõrsjahinnaks vilistite eesnahad, siis võttis Taavet selle väljakutse kõhklemata vastu. Nii oli, ja hästi tehtud. Kui Taavet Sauli ees pagenduses olles oli moodustanud pisikese eraarmee ning tegi sellega röövretki (küll Iisraeli vaenlaste vastu), siis nii oli, ja hästi tehtud. Kõik need taplused ja lahingud, mis peeti, olid enesestmõistetavad ja loomulikult hoidsin ma pöialt Iisraeli rahvale ja eriti Taavetile. Mul ei olnud selle koha pealt Jumalale küsimusi ja pretensioone. See ei häirinud mind. Ma ei mõelnud selle peale, et kui Jumal on armastus ja Taavet mees Jumala südame järgi, siis kuidas see mees võis võtta nii paljude inimeste elusid ja see toimus Jumala (vaikival) heakskiidul.
Kasvamisega hakkas minu suhe Jumalaga muutuma ja Piibli lugemisest sai dialoog. Mõned lood ja tekstid Piiblis hakkasid häirima. Hakkasin esitama küsimusi endale ja Jumalale. Miks Jumal korraldas selliseid julmuseid? Kuidas see läheb kokku sellega, et Ta on armastus ja soovib, et keegi ei hukkuks? Küsimus pole ju ka mitte ainult selles, kas see häirib mind, vaid kuidas on nendega, kellele ma tahan tunnistada Jumalast? Mida on mul neile vastata?
Alden Thompson, adventkoguduse Walla Walla Ülikooli õppejõud, kirjeldab oma raamatus „Kes kardab Vana Testamendi Jumalat?“ seda, kuidas ta lasi oma pastoriks õppivatel tudengitel tõlkida heebrea keelest lõike 1. Saamueli raamatust. Mitmed tudengid (kes ilmselt ei olnud nooruses Vana Testamenti sellise tuhinaga lugenud nagu mina) väljendasid üllatust ja õudust, kui nad avastasid, et Saamuel, see hea mees ja Jumala prohvet, raius amaleki kuninga Agagi pea maha.
Ma usun, et täiskasvanud kristlastena ei tohiks me end peita raskete ja häirivate piiblitekstide ja -lugude eest ja neid ignoreerida. Me ei tohiks nendest lapseliku meelega üle libiseda ja mõelda, et ju siis nii oli ja kõik oligi hästi. Lisaks võime avastada (või keegi teine paneb meie ette) tekste, mis paistavad kõigutavat meie põhiuskumusi ja panevad mõtlema, kas me ikkagi mõistame tõde. Ka neid tekste ei tohiks me ignoreerida. Pigem peaksime astuma dialoogi Jumalaga ning paluma arusaamist – mida Jumal tahtis nende kaudu meile edasi öelda. Kas see, mis mõnes piibliloos paistis Jumala tahtena, oli seda ka tegelikult või olid osalised millestki valesti aru saanud? Millises olukorras mingid sõnad välja öeldi ja teod tehti? Kas see tekst, mis meie uskumused pea peale paiskab, on nii üheselt mõistetav? Kuidas see sobib Piibli suurde pilti?
Sellisesse dialoogi astumisel on paradoksaalsel kombel nii tasud kui ohud. Tasuks on sügavam arusaamine Jumalast, inimestest ja olukordadest. Ohtudeks on kahtlused Jumala Sõna, Jumala ja tõe suhtes. Võib-olla seetõttu ei julge mõned kristlased, sealhulgas adventistid, seda dialoogi alustada. Kuid kristlased ei tohi karta saada vaimulikult täiskasvanuks ning tegeleda täiskasvanute teemadega. Jumala tõotus lubab, et kes Tema sõnu uurivad, on viljakad (Ps 1). Mida laiemalt me vastuseid otsime, seda paremad vastused leiame. Ning seda sügavamaks muutub meie arusaam Jumalast ja seda kindlamaks saab meie suhe meie taevase Isaga.
PS.
Tulles tagasi Vana Testamendi minu poisipõlve lemmikraamatute liiga veriste osade juurde, siis päris hea vastuse olen leidnud Alden Thompsoni kaudu. Ta kirjeldab ümbritsevate rahvaste kultuuri ja tõdeb, et Iisrael Jumala rahvana ei vastanud kunagi Jumala poolt seatud ideaalile ja oli ümbritseva poolt väga tugevasti mõjutatud ning Jumal oli sunnitud paljudel kordadel kasutama seda (karmi) keelt, mida need rahvad mõistsid, mille võtab päris hästi kokku üks tsitaat ülal mainitud raamatust: „Teades nüüd seda, mida me teame muistsest Lähis-Idast, ja omaks võttes Uue Testamendi tunnistuse ühest Jumalast, ei saa me vältida seesugust lõppjäreldust: Vana Testamendi Jumal oli äärmiselt kannatlik ja küllalt riskivalmis oma maine osas, nii et Ta sai minna inimeste juurde just seal, kus need parajasti olid. See Vana Testamendi Jumal oli karm vaid seni, kuni Tal oli tegemist karmide inimestega. Ent kuna inimesed olid niivõrd karmid, siis on Jumala tegusid vahel valesti mõistetud“.
In English