Üleilmse adventkoguduse tuntumaid usuvabaduse eestkõnelejaid Ganoune Diop kõneles ÜRO kõrgetasemelisel konverentsil sellest, kuidas Piibel räägib erinevatest vaadetest inimese seksuaalsele ning rõhutas, et kristlik imperatiiv on kohelda iga inimest väärikuse ja austusega.
Diop oli Šveitsis toimunud kolmepäevase konverentsi „Usu- ja uskumusvabadus ja seksuaalsus: kahekõne” peakõneleja.
Ta analüüsis usuvabaduse, inimõiguste ja seksuaalsuse suhteid – Diop oli konverentsile kutsutud eesmärgiga, et ta annaks ülevaate religioossetest suhtumistest, eriti kristlikust vaatest inimese seksuaalsusse.
Oma ettekandes keskendus Diop Piibli õpetustele, mis annavad meile teada, kuidas kristlus samasooliste suhetesse suhtub.
„Kristlased asetavad inimese seksuaalsuse eelkõige loomise konteksti, kus kõik kuulutati heaks või isegi väga heaks,” ütles Diop kuulajaile. „Aga Piibli lugu sellest, mis on maailmast saanud pärast Jumalast võõrandumist, on juba teistsugune.”
Diop vaatles seitset piibliteksti, mida on ajalooliselt mõistetud kui samasoolisi suhteid keelavaid, ning selgitas nende tekstide lahknevaid tõlgendusvõimalusi. Ta ütles, et enamus kristlasi – kas katoliiklased, õigeusklikud, protestantlikud evangelikaalid või nelipühilased – usub, et need salmid keelavad samasooliste suhted. Kuid ta märkis ka, et üha suurenev hulk kristlasi loeb neid salme teisiti, tõlgendades neid viisil, et nende meelest annavad need mõista, et Piibel ei tegele homoseksuaalsuse teemaga nii, nagu me homoseksuaalsust täna teame.
Diop tõi esile ka selle, et lõhe selle vahel, kuidas ilmalik ühiskond ja religioossed organisatsioonid seksuaalsust tajuvad, laieneb üha. Ta viitas ajalooliste ja kristluse peavoolukirikute ametlikele seisukohtadele, mis seisavad monogaamse heteroseksuaalse abielu eest ja mis on teravas kontrastis ilmaliku ühiskonnaga ning kasvava kristlaskonnaga, kes toetab homoseksuaalset abielu ja selle elustiili praktiseerimist. Üksmeel sel teemal on muutunud üha väiksemaks.
„Selles debatis kristlike koguduste ja erinevate uskude esindajate vahel peab olema selge, mis alustel debateeritakse,” sõnas Diop. „Otsus seadustada või kriminaliseerida kuulub kohtutele ja seadusandjatele.”
Pärast kõnet Adventist Review'le antud intervjuus viitas Diop adventkoguduse kaasrajaja Ellen White'i kirjeldusele sellest, kuidas Jumal otsib suhet loodolevustega: „Jumal soovib, et kõik loodud olevused Teda armastuses teeniksid; et neid ajendaks teenimisele Tema iseloomu hindamine. Jumal ei tunne vähimatki rõõmu sunnitud kuulekusest; Ta annab kõigile tahtevabaduse, et me võiksime valida Tema.” („Patriarhid ja prohvetid” lk 34)
„Üksikinimese seksuaalsust puudutava valikuvabaduse teadvustamine ei võrdu selle heakskiitmisega ja see ei lahjenda kristlikku õigust rääkida moraalse selgusega Jumala ideaalist inimsuhete osas,” ütles Diop.
Ta lisas, et kristlastel on lisavastutus, mis põhineb judeokristlikul uskumusel, et kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi. Vastutus, sõnas ta, on teadvustada jumalikku kuju igas inimeses ning väljendada teiste suhtes armastust ja austust, mida Kristus on meile näidanud oma suhtes langenud inimkonnaga.
Kui Diopilt küsiti, miks kogudus sellisel ÜRO konverentsil osaleb, rõhutas Diop adventkoguduse kohalolu olulisust, et koguduse hääl oleks kuuldav ka rahvusvahelises otsustajate kogukonnas, mõjukate inimeste seas, kes kujundavad ühiskondlikke trende ja väärtusi.
„Homoseksuaalsus ja seksuaalne identiteet on selgelt polariseerivad teemad paljude rahvaste seas,” sõnas Diop. „Suhtumised seksuaalsusesse on väga tihedalt seotud kultuuri, traditsiooni, aga ka religioossete uskumustega.”
Vaatamata selle teema tundlikkusele ja keerukusele usub Diop, et adventistid ei peaks istuma avalikust arutelust väljaspool.
„Seitsmenda päeva adventistide kogudus kuulub nende koguduste hulka, mis mõistab, et loomisel anti jumalik korraldus, et abielu on heteroseksuaalne suhe ühe mehe ja ühe naise vahel monogaamses suhtes,” sõnas Diop. See uskumus on selgelt sõnastatud ka koguduse ametlikus seisukohas ning on ka edaspidi koguduse selge seisukoht.
In English