Maailmakirik: Silmitsi suurte muudatustega

Iga päev liitub seitsmenda päeva adventkogudusega umbes 2600 inimest, see tähendab, et iga minut on see arv 2 inimest. Kiriku suur kasv toob endaga kaasa palju muudatusi ülemaailmses kirikus.
Käesoleva aasta märtsis selgitas maailmakiriku asepresident Lowell Cooper, kuidas mõjutab nii järsk liikmeskonna kasv kiriku sisekliimat. “Iga organisatsiooni liikmed toovad endaga kaasa muudatusi, ka selliseid, mille üle meil puudub kontroll. Muutused on möödapääsmatud, kuid on siiski mõned seigad, mida me saame mõjutada. Kirikuliikmed saavad mõjutada oma koguduse vaimulikku olukorda ja elukvaliteeti.”
“Ma arvan, et adventkirik, vast rohkem kui teised kirikud maailmas, peab tulema toime organisatsiooni struktuuri eripäradest johtuvate probleemidega,” ütles Adventist Review toimetaja Roy Adams.
Kiriku algusaastatel läksid Põhja-Ameerika misjonärid Euroopasse. 1960. aastaks moodustasid nende kahe regiooni koguduseliikmed 43% koguduse üldliikmeskonnast. Aastaks 2001 oli see protsent vaid 11. Koguduse liikmeskond nendes paikades pole vähenenud, kuid teiste regioonide (kus varem ei olnud ühtegi adventisti) liikmeskond on kasvanud väga jõudsalt. Põhja-Ameerika ei saada enam oma misjonäre ainult Euroopasse. “Meie misjonärid lähevad kõikjale,” ütles maailmakiriku sekretär Agustin Galicia.” Neid ei nimetata enam ka misjonärideks, vaid divisjonidevahelisteks töölisteks. Oma kõnepruugis nimetame neid siiski misjonärideks, kuid ametlikes dokumentides on nad divisjonidevahelised töötajad.”
Enam kui üks kolmandik kiriku liikmetest on Aafrikas, teine kolmandik Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Umbes 19% Aasias ja 3% Lõuna-Vaikse Ookeani Divisjonis. 25% praegusest liikmeskonnast on koguduse liikmed olnud vähem kui viis aastat, mis tähendab, et suur osa meie kiriku liikmeskonnast alles hakkab orienteeruma koguduse pärandis ja ajaloos, selle väärtushinnangutes, elustiilis ja organisatsiooni struktuuris.
Põhja-Ameerika kirik annetab ülemaailmse koguduse sissetulekust enam kui pool. 1960ndatel andis Põhja-Ameerika 76% kogu kümnisest, 2001. aastal oli see protsent 60. “See ei peegelda selle regiooni liikmete ustavust,” selgitab Cooper. “Seda informatsiooni peab vaatama antud majanduslikus kontekstis ja valuutakurssides.”
“Ma arvan, et koguduseliikmed alahindavad oma mõju. Kui nad kas või kirjutavad kellelegi kirja, selgitavad midagi, suudavad nad omal väiksel moel kirikut muuta,” räägib Adams. “Me peaksime olema õnnelikud oma koguduse laia rahvusliku diapasooni pärast, mitte muretsema,” lisas ta.