Scriptura cum legentibus crescit – see ladinakeelne väljend ei rõhuta, et Piibli lugeja kasvab (kuigi, loomulikult, ka lugeja saab lugemise kogemuse kaudu muudetud, nagu viitab loetud väljend), vaid et Pühakiri ise kasvab, kui seda loetakse. Mida see tähendab? Mida mõeldakse Pühakirja kasvamise all?
Teadusharu, mis uurib teksti ja selle tõlgendamist just lugeja seisukohast lähtudes, nimetatakse lugejakeskseks kriitikaks. Sellise meetodi üks olulisemaid printsiipe väljendub arusaamises, et tekst kui selline on ilma lugejata „surnud“. Selleks et ükskõik milline loetav tekst võiks saada „elavaks“, on vaja kedagi, kes seda loeb. Seega, teksti lugemine on tegevus, mille tulemusena muutub tekst elavaks, kasvades lugeja isiklike kogemuste, tõlgenduse ja rakenduse tulemusena suuremaks, kui seda on tekst ise. Piibel, mis seisab vaid riiulis ning mida kunagi ei loeta, tegelikult ei ela. Tekst on ilma lugejata surnud. Seda põhimõtet loetaksegi lugeja-keskse hermeneutika alguspunktiks. Selline printsiip sai tuntuks 1980ndatel, mil hakati kasvavalt huvi tundma teksti ja selle lugeja omavaheliste seoste vastu. Kuid millist tähtsust omab selline printsiip meile kui kristlastele? Kas on meil sellest teooriast ka praktilist kasu?
Umberto Eco, tuntud Itaalia semiootik ja mitme, ka eesti keelde tõlgitud, raamatu autor usub, et „iga tekst, ikkagi, on laisk masin, mis palub lugejal osa tööst ära teha“. Ta arutleb, et see oleks päris probleemne, kui tekst väljendaks kõike, mida lugeja peab sellest aru saama. Selline tekst oleks pikkuselt lõputu, sest absoluutselt kõike pole tekstis kunagi võimalik ära kirjeldada. Kui autor kirjeldab mõne sõnaga sügisest värvikirevust, et anda lugejale ülevaade tegevuse toimumise keskkonnast, pole tal vaja meile edasi anda iga puu ja puulehe täpset asukohta, värvust, temperatuuri, tuulepuhangute liikumise kiirust jne, sest lugeja üldiselt teab omast kogemusest, missugune on värviküllane sügis, ning suudab seda juba mõne kirjeldatud sõna abil elavalt ette kujutada. See ongi lihtne teksti „kasvamise“ näide.
Eco kirjeldab loetavat teksti kui erinevatest märkidest koostatud riiet. Seda võib tõlgendada, kuid tuleb samas alati vaadata kui sidusat tervikut. Kui teksti loetakse, siis selle lugemisel loodud tähendus on alati suurem kui selle tekstis väljenduv mõte. Miks nii? Sest iga lugeja loob tekstile tähenduse nende seoste abiga, mida ta on eelnevalt kogenud, näinud, õppinud. Sellepärast nimetabki Eco igat teksti „laisaks masinaks“, mis lausa nõuab meie koostööd, et me tekstis olevad lüngad isiklike kogemustega täidaksime ning looksime selle tulemusena enda jaoks tähendusrikka sõnumi. Just sel põhjusel kasutas ka Jeesus ohtralt tähendamissõnu, et inimesed seostaksid Jeesuse õpetusi endi praktiliste kogemustega.
Mida kõik see siis ikkagi tähendab? Eelolev on konkreetne üleskutse teksti lugeda, antud juhul lugeda Pühakirja. Selleks et Piibel võiks „elada“ ja selle positiivne mõju kasvada ning meis avalduda, vajab see meie osalust. Piibel on Jumala poolt antud selleks, et keegi (sina ja mina), selle tegelikustaks – lugemise kaudu. Kui teksti ei loeta, siis midagi ka ei looda. Tekst on ilma lugejata surnud. Seega iga tekst, ka Pühakiri, on üleskutse aktiivsusele. Lugedes avaldub selle mõju, tekivad seosed, rakendub selle mõju.
Scriptura cum legentibus crescit – Pühakirja kasvamine väljendub selles, millist praktilist mõju see avaldab meie igapäevases elus. Piibli lugemine mõjutab meie otsuseid, meie suhteid, meie suhtumist, meie pühendumist, meie väärtushinnanguid, meie valikuid, meie elu, meie kõike. Loetud teksti kaudu avaldame seega mõju ka teistele, kujundame arusaamisi ühiskonnas, muudame maailma, sõna otseses mõttes. Selliselt võib üks alguses „surnud“ tekst saada lugejate ja selles peituva sõnumi rakendamise kaudu inimkonda mõjutavaks suurteoseks.
Pühakirja lugemine on kaasaegses postmodernistlikus ja juba ka milleski veelgi uuemas ja veelgi pluralistlikumas ning infomürarikkamas maailmas muutunud kaugeks ja pinnapealseks, ka kristlaste seas. Tuleb endale aru anda, et Pühakirja lugemise hääbumisega sureb mitte ainult tekst, vaid ka selle mõju, selle sõnum. Jah, me küll loeme endiselt, palju, kuid hoopis erinevaid tekste. Siinkohal on paslik meelde tuletada, et iga tekst, mida me loeme, kasvab lugemise kaudu millekski suuremaks, kuid loetud tekstide viljad ei pruugi olla sellised, mida me näha või maitsta sooviksime.
Olen seda meelt, et Pühakirjal on lugemise kaudu meile uskumatult palju anda. Kuid see oodatud positiivne kasu saab väljenduda vaid siis, kui me isiklikult lugemiseks aega võtame. Head kristlikud jutlused, jumalateenistused, palve, Youtube’i ja Facebooki lehekülgedel jagatud head videod võivad olla inspireerivateks ja ka elumuutvateks allikateks, aga tasub meeles pidada, et need ei asenda allikat, millest pärineb ja millest on mõjutatud kõik ülejäänud kristlik meedia, mida tarbime. Mingem tagasi allika juurde ja laskem sellel lugemise kaudu tõeliselt suureks ja elavaks saada. Taasavastagem Püha Tekst, Piibel – see tahab ja ootab, et kõnetada meid kõiki.
In English