Me näeme maailma ainult läbi enda silmade – see on lihtne tõde, mis võib näida nii enesestmõistetav, et me unustame, kui sügavalt see tõsiasi meie elu ja maailmast arusaamist kujundab. Me ei saa mitte kuidagi end lahutada oma elukogemusest, oma haridusest, kaasteeliste mõjust, rõõmust ja kurbusest, mis on meid tabanud, ning nendest alususkumustest, mis teadvustatult või teadvustamata meie elu suunavad. Me kõik kõnnime ringi „elatud elu slepiga“ enda taga. Ja nii ongi, et igaüks meist näeb maailma õige natuke erinevalt, võrreldes kõigi teiste inimestega meie ümber.
See lihtne tõde mängib rolli ka meie usuelus. Igaühe tee Jumala juurde – pigem Jumala tee meie juurde – on unikaalne. Meie kogemused Jumalaga on kordumatud. Piiblisalm, mis mind eriliselt kõnetab, ei pruugi minu kõrval kirikupingis istuvale inimesele suuremat tähendada, või siis kõnetab see teda teisiti kui mind. Kuulsin just hiljuti üht lugu, mis seda viimast tõsiasja väga ilusasti illustreerib.
1950ndatel aastatel tahtis üks Ameerika teoloog uurida, kuidas inimesed piiblilugusid meelde jätavad, mis on see, mis neile paremini meelde jääb, ja millised jutustuse nüansid neil meelest lähevad. Ta tegi selleks väga lihtsa katse – ta lasi ühel kristlikul seltskonnal Chicagost lugeda kadunud poja lugu ja palus neil siis see lugu oma sõnadega ümber jutustada. Tulemus ei üllatanud teda. Inimesed rääkisid ikka lugu noorest mehest, kes lasi kodust jalga ja kes tuli mõne aja pärast suure häda sunnil koju tagasi, katki ja õnnetu ja räbalais. Nad rääkisid isast, kes hoolimata ühiskonnas kehtivatest normidest ja ootustest võttis oma hulgusest poja tagasi ja tõstis ta uuesti pojaseisusesse. Ei midagi eriskummalist.
Kummaliseks läks asi siis, kui seesama teoloog võttis sama katse ette Venemaal Peterburis. Ka seal palus ta inimestel kadunud poja lugu lugeda ja siis ümber jutustada. Missuguseid lugusid ta kuulis? Lugusid suurest näljahädast, suurest õnnetusest ja sellest, kuidas Jumal hädasolija päästis. Mitte üks ega kaks korda – terve hulk inimesi jutustas talle sedasama lugu. Mis näljahäda? Mis õnnetus? Alles siis, kui ta oli nende inimestega lähemalt tuttavaks saanud, taipas ta, miks nad selles kadunud poja loos selliseid detaile nägid – suurem osa nendest inimestest oli kas ise suure Leningradi blokaadi üle elanud või olid nad üles kasvanud, kuuldes jutustusi sellest hirmsast ajast ja sellest, kuidas mõned inimesed imeliselt ellu jäid.
Nii juhtuski, et iga kord, kui nad lugesid jutustust kadunud pojast, kõnetas neid kõige mõjusamalt salm, mis räägib sellest, et ühel päeval tuli „sellele maale kange nälg“ (Lk 15:14), aga hoolimata oma mässust, hoolimata valedest valikutest, hoolimata sellest, et kodust ära läinud poeg ei olnud kuidagi armu väärt, halastas isa ta peale ja päästis ta õnnetust saatusest. Nende jaoks oli kõige olulisem osa sellest loost tõik, et Taevane Isa päästab hädasolijad, kes kannatavad puudust ja nälga.
Teinekord on hea iseendale otsa vaadata ja esitada küsimusi, millega me igapäevaselt oma pead ei vaeva: kuidas mina Piiblit loen ja mis mind seal kõige selgemalt kõnetab? Kuidas ma ühte või teist teksti selgitan ning kuidas mõjutavad minu kogemused ja möödunud elu seda, milliseid detaile ma märkan? Või nagu hermeneutikas veidi keerulisemalt küsitakse – mis juhtub, kui teksti autor, tekst ja selle lugeja oma unikaalses kombinatsioonis kokku saavad? Võib juhtuda, et me avastame nendele asjadele mõtiskledes iseenda kohta üllatavaid asju. Ja veel võib juhtuda, et me muutume armulikumaks nende õdede ja vendade suhtes, kes üht või teist piibliteksti veidi teistsuguse nurga alt näevad. Tasub proovi teha.
In English