Ehk oled täheldanud, et igas ametis või õppeaines on oma keel – kasutatakse termineid, mis asjasse pühendamata inimeste sõnavarasse ei kuulu, kuid mida vastava elukutse esindajad igapäevaselt kasutavad. Hermeneutika on üks nendest sõnadest, mida teoloogia või religiooniga seotud õpilased ja õpetlased tihti pruugivad, kuid mida kõnepuldist harva lausutakse. Samas, see, mida me puldist kuuleme kõneldavat või mida piiblitunnis jagatakse, on seotud just hermeneutikaga. Võiks isegi öelda, et kõik mida universaalne või lokaalne kogudus teeb või ütleb, sõltub sellest, mis on koguduse hermeneutika.
Termin hermeneutika on tuletatud kreekakeelsest sõnast ἑρμηνεύω (hermeneuoo), mis tähendab nii „tõlkima“, „lahti seletama“ kui ka „tõlgendama“ (UT-s kasutatud nt Jh 1:42; 1Kr 12:10; Hb 7:2). Kristlikes ringkondades kasutatakse sõna hermeneutika, et kirjeldada Piibli tõlgendamise protsessi ja meetodeid. Kuna raamatud, millest Piibel koosneb, kirjutati mitu tuhat aastat tagasi inimeste poolt, kes elasid erinevates kultuurides ja ka ajastutel ning kes kirjutasid kas siis tänaseks välja surnud keeles (UT kreeka keel ei ole enam kasutusel) või tänaseks tugevalt muutunud keeles (heebrea), tuleb Piibli tõlgendamisel arvestada nii tõlkimise (grammatika ja sõnade kasutus) kui käsikirjadega seotud probleemide ning kultuurilise ja kirjandusliku kontekstiga (nt psalmi ja prohvetikuulutuse tõlgendamise protsess on erinev).
Siiski, hermeneutika hõlmab endas palju enamat. Nimelt, kuna Piiblit esitatakse kui Jumala poolt inspireeritud sõnumit, mille päritolu on väljaspool meie aega ja ruumi, siis hermeneutika valdkonda kuulub ka küsimus: kas inimene, ükskõik kui õpetatud, on ise üldse oma mõistuse ja arusaamisega võimeline Piiblit tõlgendama? Kui aluseks on, et Jumal eksisteerib (mida Piibel esitab faktina, mitte hüpoteesina) ja et eksisteerib ka vastandlik kurjusejõud, siis millist rolli mängib Piibli tõlgendamisel patt, Püha Vaim ning palve? Samuti kuulub hermeneutika valdkonda kaasaegse rakenduse leidmine Piibli tekstidele, mis pandi kirja hoopis teistes kontekstides ning teistele kuulajasgruppidele. Kokkuvõtvalt, hermeneutika on distsipliin, mis tegeleb Piibli tõlgendamisega seotud küsimustega – alates sellest, milliste eeldustega Piiblile lähenetakse, ja lõpetades sellega, kuidas Piiblis leiduvat modernses ühiskonnas ellu rakendatakse.
Adventkoguduse hermeneutika juured ulatuvad 16. sajandil alguse saanud protestantliku reformatsioonini. Reformaatorid jõudsid järeldusele, et kristliku kiriku senine Piibli tõlgendamine ei olnud õige, kuna see pani liiga suurt rõhku piiblivälistele traditsioonidele ega arvestanud teoloogias ja praktikas kogu Piibliga. Reformatsiooni märksõnadeks said Sola Scriptura (ainult Piibel) ning Tota Scriptura (kogu Piibel). Selliste hermeneutiliste printsiipide rakendamisel hüljati mitmed seni kristlikus koguduses domineerinud praktikad (nagu näiteks indulgentside müük) ja teooriad (nagu näiteks purgatoorium). Aja jooksul toodi kristlusesse ka tavad ja veendumused, mida peeti rohkem Piibliga kooskõlas olevaks – nagu näiteks täiskasvanute ristimine vee alla kastmise läbi.
Adventliikumine ise sai alguse 19. sajandil, mil William Miller, rakendades prohvetikuulutuste – eriti Tn 8:14 – tõlgendamisel hermeneutilist printsiipi „päev=aasta“, jõudis järeldusele, et Kristus saabub tagasi Maale aastal 1844. Kui seda ei juhtunud, hülgasid paljud kristlased Milleri prohvetikuulutuste tõlgendamise meetodid. Väike grupp selle liikumisega seotud inimesi aga oli veendunud, et Milleri lähenemine prohvetikuulutustele oli õige, kuid tema järeldus 1844. aastal aset leidma pidanud sündmuse kohta vale. Sügavamal Piibli uurimisel jõuti arusaamisele, et 1844 oli hoopis aasta, mil Jeesus Kristus sisenes taevases pühamus pühast paigast kõige pühamasse paika, millega algas ka kohtumõistmise periood.
Kui paljud teised kristlased adopteerisid Taanieli ja Ilmutuse raamatute prohvetikuulutuste tõlgendamisel kas siis preterismi (arusaamine, et kõik prohvetikuulutused täitusid vahetult peale nende kirjapanemist) või futurismi (arusaamine, et kõik prohvetikuulutused täituvad alles tulevikus), siis see grupp adventiste, kellest hiljem kasvas Seitsmenda Päeva Adventistide kogudus, jäi kindlaks arusaamisele, et Piibli prohvetikuulutused katavad kogu ajalugu (ingl historicism) ning viitavad sündmustele, institutsioonidele ning isikutele, kes prohveti vaatevinklist jäid kaugesse tulevikku, kuid kelle olemasolu on ajaloos kinnitust leidnud või leidmas. Sellist hermeneutilist meetodit kasutades avastasid Suure Pettumuse üle elanud adventistid prohvetikuulutustest ka enda liikumise ning ammutasid sealt oma missiooni (loe näiteks Ilmutuse 10:8–11).
Peale Suurt Pettumust aset leidnud sügavama uurimise käigus jõudsid adventistid ka järeldusele, et reformatsiooni ajal esile toodud printsiip Tota Scriptura polnud kristlaste poolt piisavas ulatuses rakendatud. Adventistid leidsid, et selmet näha katkendlikkust VT ja UT vahel, tuleks pigem VT-d ja UT-d vaadelda kui katkematut ning ühtset teost. VT tõstmisega auväärsemale kohale avastasid adventistid hingamispäeva ja pühamuteenistuse olulisuse ning tervisliku eluviisi alused. Adventpioneerid propageerisid ka arusaamist, et kõige ustavam Piibli tõlgendaja on Piibel ise (mitte keegi autoriteetne isik või institutsioon).
1844. kuni 1888. aastani olid adventistide (alates 1860 seitsmenda päeva adventistid) fookuseks koguduse ülesehitamisel ja evangeelsetel kampaaniatel need tõed, mis eristasid neid teistest kristlastest, eriti sõnum hingamispäevast. Sellega jäi õpetus Kristusest (ja Tema õigusest) tagaplaanile, kuid 1888. aastal toodi see tänu Jonesi ja Waggoneri tööle ning Ellen White’i toetusele taas fookusesse. Nõnda muutus SPA teoloogia 19. sajandi lõpus tasakaalukamaks, sest Piibli tõlgendamise keskpunktiks seati Kristus, unustamata samas neid põhimõtteid, mis juba esile toodud hermeneutiliste printsiipide kaudu avastati.
19. sajandil toimus kristlikus maailmas Piibli uurimise valdkonnas suur muutus, kui esile kerkis meetod, mis sai nimetuse ajalooline-kriitiline meetod (ingl historical-critical method). Selle meetodi puhul oli eelduseks, et Piibel on kultuuriline pärand ning selle sisu tuleb kriitiliselt üle vaadata, et „avastada“ tegelikku ajalugu. Seda meetodit kasutades hüljati Piiblist kõik see, mis paistis üleloomulik või modernsest vaatenurgast liialt ebaloomulik. Piibel seati nõnda samale tasemele teiste iidsete kultuuride tekstidega (nt Gilgameši eepos või Hammurabi koodeks). Selline lähenemine Piiblile tõi evangeelsete kristlaste seas esile reaktsiooni, mis viis Piibli tõlgendamise põhimõtted teise äärmusesse. Paljud evangeelsed kristlased adopteerisid arusaamise, et Piibel on sõna-sõnaliselt inspireeritud ning et Piiblis ei esine ühtegi viga (ingl biblical inerrancy). 1919. aastal, vaid mõni aasta pärast Ellen White’i surma toimunud piiblikonverentsil kerkis SPA koguduses sellega seonduv hermeneutiline konflikt teravalt esile, kuna paljud koguduse liikmed mitte ainult ei rakendanud sellist jäika lähenemist Piibli tõlgendamisel, vaid ka Ellen White’i kirjutiste lugemisel.
Koguduse toonased juhid püüdsid edendada arusaamist, et nii Piibli autorid kui Ellen White olid mõtteliselt inspireeritud (välja arvatud erandjuhtudel) ning et nende kirjutistes leidub nii fakti- kui ka kirjavigu, kuid mitte midagi sellist, mis õõnestaks jumaliku inspiratsiooni autoriteeti või mis viiks Jumala Sõna vastuollu iseendaga. Siiski, tavaliikmete seas oli eelpool nimetatud evangeelne reaktsioon populaarsem, kuna see paistis Piiblit ja Ellen White’i rohkem väärtustavat. Nõnda vajusid 1919. aasta piiblikonverentsi protokollid unustusehõlma, kuni need 1975. aastal peakonverentsi arhiividest taasavastati – ajal, mil SPA koguduses arutleti taas teravalt hermeneutika üle.
1970ndad olid SPA koguduse jaoks hermeneutika valdkonnas tormilised aastad. Paljud koguduse õpetlased adopteerisid Piibli tõlgendamisel modifitseeritud versiooni ajaloolis-kriitilisest meetodist. 1974. aastal leidsid aset mitmed konverentsid, mis püüdsid tuua selgust ning ühtsust koguduse Piibli tõlgendamise meetodites ning põhimõtetes, kuid paraku ühisele arusaamisele toona ei jõutud. Teoorias küll püüdis ja püüab SPA kogudus Piibli tõlgendamisel rakendada meetodit nimega ajalooline-grammatiline meetod (ingl historical-grammatical method), mille puhul on eelduseks, et Piibel on Jumala poolt inspireeritud Sõna, kuid et selle tõlgendamisel tuleb arvestada keelelise ning kultuurilise kontekstiga, püüdes nõnda mõista kõigepealt Piibli teksti esmast tähendust (ehk siis seda, mida teksti autor ütles oma lugejas- või kuulajaskonnale).
Siiski, 2015. aastal aset leidnud peakonverents näitas, et vaatamata sellele, et esile kerkinud küsimuste üle arutades järgisid paljud Piibli tõlgendamisel ajaloolis-grammatilist meetodit, jõuti siiski kardinaalselt erinevate järeldusteni. Sellest tulenevalt tehti ettepanek taaskord üle vaadata SPA koguduse hermeneutika alused ja meetodid ning peakonverents seadis eesmärgiks järgmise viie aasta jooksul seda põhjalikult teha.
Kuigi on veel vara öelda, millised otsused 2020. aasta peakonverentsil sellega seoses vastu võetakse, siis ilmselt kerkivad järgnevad küsimused arutelude käigus esile: kas Adventistid peavad Piibli tõlgendamisel kinni reformatsiooni hermeneutilisest printsiibist Sola Scriptura või järgib kogudus pigem hermeneutilist printsiipi Prima Scriptura – arusaamine, et Pühakiri on peamine tõe allikas, kuid autoriteediks koguduses on ka teised kirjutised, traditsioonid, isikud või kogemused? Teisisõnu, millist rolli mängivad või peaks mängima Piibli tõlgendamisel Ellen White’i kirjutised, peakonverentsi ametlikud ja mitteametlikud seisukohad, peakonverentsi president või kohalik pastor, isiklik kogemus, jne? Samuti nõuab ajalooline-grammatiline meetod selgemat definitsiooni – ehk mis ulatuses peaks Piibli tõlgendamisel arvestama ajaloolise, kultuurilise ning kirjandusliku kontekstiga ning arheoloogiliste leidudega?
Nende ja paljude teiste küsimuste üle arutlevad koguduse juhid ja õpetlased järgmise viie aasta jooksul põhjalikult. Seega on praegu suurepärane võimalus ka igal tavaliikmel üle vaadata ja läbi mõelda, millised on nende endi hermeneutilised eeldused ja põhimõtted. Antud artikkel on vaid väga üldistatud ülevaade hermeneutikast SPA koguduses. Seni kõige põhjalikum ülevaade sel teemal on George W. Reidi poolt redigeeritud ning 2006. aastal välja antud teos „Understanding Scripture: An Adventist Approach“. Soovitan kõigil neil, kes tahavad antud teemaga paremini kursis olla, alustada oma uurimist just sellest raamatust.
Aldar Nõmmik omandas kevadel Andrewsi ülikoolis bakalaureusekraadi teoloogias. Praegu õpib ta Edinburghi ülikoolis teoloogia magistriõppes.
In English