Näha lapse kasvamist ja arenemist on eriline rõõm ja õnnistus. Samuti on rõõm näha noorte püüdlusi ja sihtide seadmisi. Samas on hea meel näha ka, kui täiskasvanud veel õpivad ja täiendavad ennast, või võtavad vastu otsuseid, mis muudavad mõtted ja sihid selgemaks. Kõike seda võib ühe nimetajaga kokku võtta – kasvamine. Kui lapse puhul käib käsikäes pikkuses ja tarkuses kasvamine, siis neil, kel pikkusemõõt käes, tuleb üha rohkem rõhku panna tarkusele: teadmised üldiselt, suhtlemise tarkus, elamise tarkus ja Jumala tarkus, mis tuleb ülalt.
Kui kaua kestab see kasvamine? Ikka ju loodaks, et veel ja veel on häid päevi, mil saab tegeleda kõige huvipakkuvaga. Kuid varem või hiljem jõuavad kätte päevad, mille kohta tuleb tunnistada, need ei meeldi mulle!
Koguja mõtiskleb nende, mitte nii heade päevade üle ja lisab üleskutse: „Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle! – enne kui pimenevad päike ja valgus, kuu ja tähed, ja vihma järel tulevad taas pilved –, siis kui koja valvurid värisevad ja kanged mehed kisuvad küüru; kui jahvatajad on jõude, sest neid on vähe järele jäänud, ja aknaist vaatajad jäävad pimedaks; kui välisuksed sulguvad, kui veski mürin vaibub, kui üles tõustakse juba linnuhääle peale, kui kõik lauluviisid lakkavad.“ (Kg12:1–4)
On ju nii, et tihti võrdleme lapse sündi ja arenemist vaimuliku sünni ja usus kasvuga. Kuidas siis väike inimene kasvab, kuidas me seda hindame? On välja kujunenud n-ö mõõdupuu, kui vanalt peaks laps üht või teist asja tegema hakkama või ära õppima.
Kui laps õpib sööma, siis ei õnnestu kõik nii, nagu peab ja tulemuseks on see, et putru või siis mingit muud toitu on kõhu peal, laua peal, ka laua all ja muidugi on ka nägu pudrune. Minulgi on pilt oma lapselapsest, kus ta ise oli mannavahtu söönud ja nägu on mõnusalt mannavahune. Kui ta ise seda pilti hiljem vaatas, ütles ta lühidalt: Pese puhtaks. Laps oli kasvanud vaid mõni aeg ja ta juba sai aru, et sedasi söömine ei ole ilus. Tõepoolest, kui täiskasvanud inimene nii sööks, et kõik on toitu täis, siis vaatame me sellele hoopis teistsuguse pilguga. Tõdeme, et on probleem.
Nii on ka noorukieast täiskasvanuks saamisega. Mõnikord öeldakse: saa täiskasvanuks või: kasva suureks. See kõnepruuk ja naljad, mida viljelevad tihti noored, ei sobi enam vanemale inimesele. Eeldame, et vahepeal on inimene saanud küpsemaks, targemaks, tasakaalukamaks. Nii mõnegi ebakorrektse seiga andestame noorele kergesti, kuid vanema inimese puhul oleme hoopis kriitilisemad. Ja kus on see piir, mil inimene peaks elama ja käituma nagu täiskasvanu või nagu väärikas vanur? Sellist piiri ei ole! Ma ei taha väita, et vanad inimesed ei võiks olla nooruslikud ja rõõmsad, vastupidi. Kuid, piiri ei ole, meie kasvamise protsess peaks kestma ja kestma. Meie igaühe valida on, millises suunas tahame kasvada. Kui minu eesmärk on saada Jeesuse sarnaseks, siis on püüdmist ja pingutamist küllaga, kuid Abimees on kindlustatud. Kui arvan, et olen selline nagu olen ja kõik teised peavad minuga arvestama, siis kisub pigem allamäge.
Mõni aeg tagasi oli intsident ühe vanema inimesega, kes väga tõredalt püüdis oma reegleid (ilmselgelt ülepaisutatud reegleid) teistele kehtestada. Kuna see ei olnud mitte esimene kord, mil ta seda tegi, tekkis mul huvi, milline oli see inimene noorena. Teadsin, et minu isal, kuna nad on ühe põlvkonna inimesed, oli temaga noorena kokkupuuteid. Nii ma siis uurisin, milline ta noorena oli.
Isa jutustas ühe loo enda ja ühtlasi selle teise inimese noorusajast. Alguses ajas naerma, sest lugu oli ootamatu ja kõrvalseisjale naljaka lõpuga, aga kui edasi mõtlesin, siis läks naerutuju üle, hoopis kurb hakkas. Kas tõesti pole midagi muutunud nende pikkade aastate jooksul, mil on regulaarselt kirikus käidud, iganädalaselt Piiblit uuritud? Kas pole olnud hetki koos Jumalaga, mil lahtub kibe meel ja puruneb uhkus?
Samas tean ja tunnen eakaid inimesi, kes on oma nooruses ja ka täiseas olnud päris terava ütlemisega, kuid nüüd on nad teistsugused. Midagi on vahepeal muutunud. Ja kindlalt võib väita, et ühe sõrmenipsuga sellist muutust esile ei kutsu. Ainult Jumala Püha Vaimu jätkuv töö koos inimese enda sooviga muutuda saab esile kutsuda sellise muutuse.
Sisemine iseloomu ilu ja väline ilu – need käivad käsikäes. Sisemine ilu peegeldub välimuses. Esmalt paistab välja meie näoilme ja meeleolu, need on otseselt hinge peeglid. Seepärast naeratage julgesti, olge lahked! Kui kohtun ühe oma tuttavaga, mõtlen alati, miks ta ei naerata kunagi, ka piltidel, mida olen temast näinud, on ta alati tõsine. Miks? Võib-olla peaksin seda temalt küsima ja julgustama teda naeratama!
Välimus on ka meie riided, mis peegeldavad meie sisemust. Eelkõige mõtlen seda, millistes riietes me kirikusse tuleme. Koguduse koda on püha paik, kuhu tuleme eriliselt Jumalaga kohtuma ja Teda teenima, ja heameel on näha, et tullakse korrektsete, puhaste riietega. Oma noorusest mäletan, et olid kirikuriided, mida mujal eriti ei kantudki, nüüd käiakse pea igal pool ilusate riietega. Ja miks mitte, kui ajad on muutunud ja inimeste võimalused kasvanud! Oma vanaema juttudest mäletan, et maalt tulles pandi paremad riided või jalanõud kotti, et need teel olles ei määrduks ja alles linna või kirikusse jõudes pandi need selga.
Kirikuriietusega seoses tuleb meelde üks aastatetagune seik. Arvan, et olin umbes 20aastane, kui olin töökohalt kaheks nädalaks komandeeringus Moskvas. Kui kätte jõudis hingamispäev, asusin minagi kiriku poole teele. Just nimelt, kiriku poole, sest olin küll varem koos oma õega Moskva kirikus käinud, kuid päris täpselt teed ei teadnud. Niisiis istusin hotelli juures trammi peale ja hakkasin inimesi jälgima. Ja tõepoolest, ühes ja teises peatuses tuli trammi peale n-ö kirikuriietes inimesi, kes üksteist rõõmsalt tervitasid. Ja siis, ühes peatuses läksid nad kõik maha, teadsin, et ka minul on aeg väljuda. Nii neile järele jalutades jõudsingi kirikusse.
Pöördume tagasi Koguja teksti juurde, ehk aegade ja olukordade juurde, mis ei meeldi mulle. Kui jõuavad kätte need ajad, kui kõik ei ole enam nii nagu varem, siis kui noor oldi, siis hakkab muutuste aeg ümber saama. Ja kuna me keegi ei tea, millised meeled ja millal hakkavad kustuma, siis peame muutustele ehk oma iseloomu kasvamisele nüüd mõtlema. Seda enam, et me keegi ei teagi, kui palju päevi Jumal meile kingib.
Siinkohal meenub mõni nädal tagasi kirikus räägitud lastejutt, kus inimese erinevad meeled vaidlesid, kes on olulisem ja siis läksid kordamööda puhkusele. Niisiis ei tea ma, kui ma vanaks jään, kas on kuulmine see, kes esimesena puhkusele läheb, või hoopis nägemine, või mõlemad korraga. Ja siis ei lähe nad puhkusele, vaid väljateenitud vanaduspensionile. See tähendab, et meie meeled vaikselt kustuvad ja ei tule tagasi. Siis, kui jõuavad kätte need ajad, mis ei meeldi mulle, ei pruugi ma enam olla võimeline midagi muutma, ei oma iseloomu ega välise puhtuse või siis mittepuhtuse harjumusi. Lihtsalt välja öeldes: kui ma pole nooruses ja täiskasvanu eas õppinud hoolitsema enda hügieeni eest, ei tee ma seda ka vanaduses; kui ma pole õppinud tuba koristama, ei oska ma seda ka vanaduses; kui ma pole õppinud olema lahke ja tasane, olen vanana lihtsalt üks kiuslik vanaeit; kui ma pole võitnud oma halbu iseloomuomadusi, on need minuga ka vanaduses. Siis kui ma vanaks saan, võimendub kõik see, milline ma tegelikult oma südames olen. Kõik võitmata halvad harjumused ja varjus hoitud negatiivsed iseloomujooned kerkivad siis esile hoopis nähtavamalt. Kui ma pole nooruses ja täiseas leidnud aega lugemiseks, olgu see Piibel või mõni vaimulik raamat, ja palveks, ei teki mul seda aega ka vanaduses.
Tunnen, kui palju on veel kasvamise maad ja ma pole enam nii noor! Ja küllap kasvumaad on meil kõigil.
Ent kui minu südames on olnud koht Jumalale, kes on saanud rakendada päev-päevalt oma ümbermuutvat väge, on ka minu vanaduspõlv hoopis teise väärtusega, nii sisemiselt kui väliselt. Olen imetlenud neid vanureid, kellel kõrvalt vaadates pole midagi eriti rõõmustavat, kuid kui kuuled nende tänulikkust ja positiivsust, siis jääb üle ainult Jumalat tänada ja ennast häbeneda, kui kergekäeliselt tuleb mõnikord rahulolematus.
Pauluse üleskutse on: „Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik Jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“ (Rm 12:1, 2)
Muutumine meele uuendamise teel – see ongi kasvamine. Täna, kui ma olen võimeline otsima ja aru saama, mis on Jumala tahe minu elus, tuleb otsustada, tegutseda, liikuda. Sest ükskord jõuab kätte aeg, mil jaks raugeb ja otsustusvõime kustub. Täna tuleb mõelda oma Loojale, enne kui jõuavad kurjad päevad ja aastad.
In English