Viis hirmuäratavat müüti tunnistamise kohta

Minu sõbranna Sally vajutas värisedes uksekella. Ukselt uksele käimine kurnas ta läbinisti ära ja ta tundis endas pulbitsevat adrenaliini. Ta ootas pinevalt ukse taga, kui kuulis sees kellegi liikumist – Sally lülitas automaatselt sisse palve funktsiooni. „Kallis Taevaisa,“ palus ta. Just sel hetkel avanes uks ja lävele ilmus peremees. Sally ütles sõnad, mis ta mõtteis viimasena olid olnud: „Kallis Taevaisa…“

Meil kõigil on kummalisi tunnistamishetki. Paljud neist tulenevad sellest, et tunnistades me murrame tavaks saanud isiklikke piire. Fenomen, mille järgi me ignoreerime avalikes kohtades inimesi, on nimeks saanud tsiviiltähelepanematus (civil inattention) ning see moodustab olulise osa meie sotsiaalsest koodist. Sina ignoreerid mind, mina ignoreerin sind – sel viisil kanname elu koormaid üksteist häirimata. Sotsiaalteadlane Joanne Finkelstein ütleb, et sotsiaalne tähelepanematus on „suures rahvahulgas privaatsuse saavutamise vahend, kultuuriliselt aktsepteeritav enesedistantseerimise vorm“.¹

Tunnistades me tühistame selle distantsi. Mõnikord see ei meeldi inimestele. Ja meile ei meeldi see, et see neile ei meeldi. Ning see muudab tunnistamise kardetavaks.

Veidike hirmu võib tulemusele isegi kasu tuua, aga liiga palju hirmu võib meid viia paanikasse, mil hakkame mõtlema, et suplus krokodillidega oleks turvalisem valik. Õnneks saame paari kohandamisega oma mõtlemises sellest hirmust üle, nii et just parasjagu adrenaliini teravdab meie sooritust. Need kohandamised tähendavad, et peame välja juurima mõned levinud müütidest.

Müüt nr 1

Ma pean olema targim inimene ruumis. 

See ei vasta tõele. Maarja Magdaleena teoloogia ajas kõiki segadusse, kui ta, olles kuulnud Jeesuse kuningaks kroonimisest, võidis Jeesust. Jumal kasutas teda sellegipoolest, nii nagu Ta kasutas ka 1844. aasta „väikest karja“, kes oli pühamudoktriinist valesti aru saanud. Ei ole midagi halba selles, kui ütled: „Ma ei tea vastust sellele küsimusele, aga ma uurin seda teemat rõõmuga ja siis räägime sellest uuesti.“

Müüt nr 2

Keegi ei taha seda, mis minul on pakkuda. 

Jälle vale! Ellen White kirjutas: „Kõikjal üle maailma vaatavad mehed ja naised igatsedes taeva poole. Palved, pisarad ja küsimused kerkivad üles hingedest, kes igatsevad valgust, armu ja Püha Vaimu. Paljud on Jumala riigile väga lähedal ning ootavad ainult, et neid sisse kutsutakse.“²

Müüt nr 3

Ma pean olema pealetükkiv. Mulle ei meeldi olla pealetükkiv. 

Ei, ei, ei! See, et sul on midagi jagada, ei tähenda automaatselt seda, et sa peaksid muutuma tormakaks lobamokaks. „Saatan otsib pidevalt võimalusi, et külvata ebaviisakust ja vägivalda,“ kirjutas Ellen White. „Aga Jeesus leiab tee inimesteni nende kõige tuttavamate seoste kaudu. Ta häiris nende tavapäraseks saanud mõtteviisi nii vähe kui võimalik. Ta ei esitanud järske ja ettekirjutatud reegleid. Ta austas inimest oma usaldusega.“³

Müüt nr 4

Kõik hakkavad mind vihkama. 

Ei. On neid, kes hakkavad sind tõeliselt hindama. Tsiviiltähelepanematus võib lõppeda üksinduse- ja nähtamatusetundega. Sõbralik tähenduslik vestlus võib asetada sind kui algatajat sooja valgusesse ses muidu külmas ja pimedas maailmas. Pühakirja kutse on: „„Tule!“ Ja see, kes kuuleb, öelgu: „Tule!“ Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!“ (Ilm 22:17) Ära unusta, et tunnistades pakud janusele inimesele juua. 

Müüt nr 5

Ma pean olema Mark Finley.

Ei vasta tõele! Ilukõnelisusel ja hoolikalt sõnastatud argumentidel on oma koht, ent miski ei ole parem lihtsast tunnistusest selle kohta, mida Jeesus on isiklikult sinu jaoks teinud. Keegi ei saa vaielda tunnistusega! Pimedana sündinud mees ei saanud  kindlasti religiooniteemadel esinduslikult väidelda. Ta ütles oma Ravijale, Jeesusele: „Kas ta on patune või ei, mina ei tea seda.“ (Jh 9:25) Las Issanda lunastatud räägivad! 

Esimesed inimesed, kes mulle Jeesusest rääkisid, tegid seda metsikul peol, kuhu kuulus kõiksugust hedonistlikku meeletust. Nad olid tulnud külla vanale sõbrale, et rääkida vastleitud Päästjast ja Sõbrast. Nende pluusidele olid kirjutatud sõnumid nagu „Jeesus päästab“ ja „Kiida Jumalat“. Näis, et nad äratasid pidutsevas rahvahulgas oma teatud vaimuliku väega vastikust ja lõpuks istusid nad omaette. Keegi ei soovinud vennastuda Jeesus-friikidega.

Aga siis vantsis üks üksildane inimene nende suunas, et nendega rääkida ja ma kuulsin esimest korda oma elus armastavast andestavast päästvast Jeesusest. See üksildane hing olin mina. Ma olen nii õnnelik, et nad mõistsid, et tunnistamise risk tasub end ära. 

Jennifer Schwirzer on pikaaegne ASI liige. Ta on taimetoidukohviku manager Pennsylvanias. 

Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann

1. Joanne Finkelstein, The Art of Self-Invention (London: I. B. Tauris, 2007) lk 109

2. Ellen G. White, „Apostlite teod“, lk 109

3. Ellen G. White, Mind, Character, and Personality, vol. 2 lk 182