„Mis teed?“ küsib Roland Mihkli käest, kes üritab pingsalt midagi voodil lamades välja mõelda, kuid ei saa sellega kuidagi hakkama. Pärast pingutamist vastab ta kerge pettumuse saatel: „Ma üritan oma raamatu viimasesse peatükki midagi tarka kirjutada, kuid ükskõik kui palju ma mõtlen ja pingutan, ei tule ühtki head ideed ajukoobastest välja!“ Ta silmitses tühja faili ja imetles, kui tühi see olla sai.
Roland küsis seejärel muigega: „Mis sa siis kirjutanud oled need viimased 11 peatükki?“ Ta lootis, et äkki oskab ta kuidagi sõpra aidata ja midagi välja pakkuda. Hetkega tuli Mihkli silmisse sära, lõpuks oli midagi, millest ta oskas rääkida.
“Oh, palju!“ teatas Mihkel, ajades käed rinnal risti, et targem välja näha.„Esmalt tutvustasin ma peategelast, seejärel rääkisin tema dramaatilisest lapsepõlvest, misjärel jagasin mõtteid sellest, et inimesi peaks aitama, nende üle ei peaks kohut mõistma, me kõik oleme erinevad ja loomulikult tuleb selle kõige asja juures olla positiivne!“ tegi ta lühidalt kokkuvõtte, kuid lisas natuke murelikumalt: „Aga ma tahaksin nüüd selle kõik kuidagi kokku võtta, midagi tarka öelda ja selle raamatuseeria kinni panna!“
„Kirjuta sellest, kuidas sa kurdad sõbrale oma oskamatusest midagi kirjutada ning selle käigus tee kokkuvõttev kahekõne! Kindlasti kirjuta sellest, kuidas sa näiteks duši all sellele ideele tulid!“ pakkus Roland naljaga pooleks, millele sõber vastas sarkasmiga: „Oh, muidugi poleks ise selle peale tulnud, tänks!“ Roland patsutas targalt Mihkli õlale ning lahkus ruumist, et ta saaks keskenduda.
Pärast mitmeid klaviatuuril klõpsimisi ja seejärel kustutamise nupu ohtrat kasutamist leidis ta end jälle tühjale lehele otsa vaatamast. Kaksteist peatükki, iga kuu üks peatükk ja üksteist kuud on möödas. Aeg lendab tohutult kiiresti. Paratamatult on ta nende kirjutamise käigus avastanud üht-teist. Näiteks on Mihklis kasvanud respekt pastorite suhtes. Peab ikka olema väga andekas inimene, et ta suudab igal nädalal mitu uut kõnet kuskilt välja võluda. Aga noh, neil on ka ilmselt vajalik kraad selle jaoks omandatud ja neil on anne otsida välja just see osa Piiblist, mida vaja on. Paratamatult leidis Mihkel, et temasugusel andetul arvutisõltlasest programmeerijal pole lootustki midagi väga head Jumala Sõna kohta kirjutada. Parim, mis ta suutis välja mõelda, olid tema arvamused elust enese kohta. Vähemalt polnud ta need 12 kuud saanud ühtki kirja, milles tehakse maha tema arvamus ja öeldakse, kui kogenematu ta on...
Kuid kas Mihkel ikka on andetu? Ta hakkas mõtlema, mida ta oskab teha, ja ega see nimekiri tühi olnud. Ta oskab programmeerida, ta on heatahtlik ja üritab olla toeks ja abiks lähedastele, kellest ta hoolib. Ka režissöörina, kellena ta mõnda aega hobi korras tegeles, sai üsna heal tasemel hakkama. Saaks ta veel laiskusest jagu, oleks eriti vahva. Eks igal inimesel on omad tugevused ja nõrkused. Mihkel ei pruugi osata inspireerida Jumala Sõnaga ja olla nii hea piiblilugeja, kuid äkki tal õnnestub elu enese soovitustega midagi head saavutada? Äkki suudab ta tutvustada vanemale generatsioonile tulevat lootusetut IT-generatsiooni? Vähemalt ta tõi midagi natukene teistsugust lauale.
Mihkel raputas järsku kiirelt pead, ajas end laua kõrvale seisma ja hakkas aktiivselt kükke tegema, lootuses saada oma prioriteedid paika, sest ilmselgelt polnud tema enesekindlus kõige suurem. Siis tuli naerev Roland, kes imetles Mihkli kükke. „Tee prääkse ka ja kindlasti tuleb häid mõtteid!“ ütles ta, lisades: „Küll sa saad hakkama. Ära muretse, sul on veel terve elu ees, sul tekib elu jooksul veel palju ideid!“
Mihkel istus toolile ja vaatas järjekordset tühja dokumenti. Jah, see oli tõesti vähemalt selle seeria viimane peatükk. Väidetavalt pidi tema raamatufirma ta lahti laskma ja võtma alates järgmisest kuust kellegi teise tema asemel tööle.
„Mis sa arvad, kas mu viimased peatükid on kellelegi meeldinud ka? Kas need võisid kedagi mõjutada?“ küsis Mihkel Rolandi käest. Roland ohkas kergelt ja lausus lohutava tooniga: „Sa muretsed liiga palju, Mihkel. Kindlasti meeldis see KELLELEGI!“ Ta rõhutas viimast sõna, lisades seejärel: „Ja kui kedagi teist ei mõjutanud, siis see mõjutas vähemalt sind. Sa said ju kirjutada välja kõik selle, mis sind vaevas. Sa oled tubli, Mihkel. Aga nüüd on aeg, kui sa selle peatüki lõpetad ja astud oma elus järgmise sammu. Ära muretse, ma olen alati sinuga, igavesti, nii kaua kuni sa tahad, et ma sinu juures oleksin! Sa oled siiski ju minu poeg,“ lausus Roland rahulikul toonil.
Mihkel ohkas, kuid seejärel noogutas. Tühja ruumi uurides lausus ta vaikselt: „Sul on õigus, ükskõik mis raskused mind ees ootavad, oled sa alati minuga ja minu kõrval, Jumal,“ teatas Mihkel ning venitas oma sõrmi, et hakata uuesti klaviatuuril toksima. Mihkli viimane peatükk oli väga lühike, kuid tema arvutis olevast dokumendist võis leida järgnevad read:
Meie elu on täis üllatusi, ootamatusi, draamasid, rõõmsaid momente, kahetsusväärseid momente, vigu, patte, üllatusi ja kõiksuguseid muid olukordi. Aga isegi kui kõik sinu tuttavad, perekond, sugulased ja sõbrad on nii hõivatud, et ei leia sinu jaoks aega, tea, et sinuga on ruumis alati veel üks isik, kes kuulab sinu muresid, kes räägib sinuga, kes mõistab sind, lohutab sind, jagab sulle ideid ja on lihtsalt olemas. See on Jumal. Lihtsalt see, et paljud ei näe teda voodil istumas, ei tähenda, et teda olemas ei ole, on lihtsalt vaja teda märgata.
Mihkel salvestas faili ära ja saatis selle e-mailiga teele. Vaadates aknast välja, tundis ta rahulolu viimase aasta kirjutatud teemade üle ja ta tõesti soovis edu sellele, kes järgmised 12 kuud hakkab tema tehtud tööd edasi tegema, tõsi, seda küll tema enda viisil, kuid siiski. Veel rohkem lootis ta, et Jumal ka järgmise inimese tuba külastaks, oma mõtteid jagaks, teda inspireeriks ning juhataks.
In English