24. mail 2015 avaldas paavst Fransiscus üleilmse meedia tähelepanu fookuses oma teise entsüklika„Laudato Si“ („Au olgu“, viide nr 3). See on hämmastav dokument – hämmastav oma ulatuse, visiooni ja detailide poolest ning ka selle poolest, kuidas ta irdub normist. Kõige enam on see hämmastav prohvetlike vihjete tõttu.
Alustagem sellest, et vaatame selle dokumenti mõnda elementi paljudest, mis imestust äratavad.
Paavst Fransiscus visandab meie ette suure visiooni – tema revolutsiooniline entsüklika on adresseeritud „igale inimesele, kes siin planeedil elab“1. Paavst ja tema nõunikud kutsuvad üles ulatuslikele muutustele pea igas inimtegevuse valdkonnas. Entsüklika kinnitab, et viis, kuidas meie üleilmne kompleksne ühiskond kasutab tööstuslikke, finantsilisi vahendeid, peegeldab isekust ja ahnust. Tõestades oma argumenti, ütleb paavst, et see isekus ja ahnus ja sellest tulenev suur (ja kasvav) lõhe rikaste ning vaeste vahel üle maailma tekitab tuhutuid ja ebaproportsionaalseid kannatusi vaestele – see on ebamoraalne. Edasi kinnitab paavst, et seesama ahnus ning isekus juhib tööstuslikku tootmist ning ühiskondlikke tarbimisharjumusi, mis omakorda põhjustavad sügavaid ja süvenevaid globaalseid keskkonnakahjusid. Selle tagajärjel kannatavad maailma vaesed, kes on kõige suurem riskigrupp, rohkem haiguste, väga palju kasvanud toiduhindade tõttu, vähema vee ja igasuguste muude raskuste tõttu. Olles kõik eeldused raamistanud, toob paavst Fransiscus esile visiooni radikaalselt muutunud maailmast, kus me ei tarbi üleliia ressursse, kus on sotsiaalne õiglus ja materiaalne võrdsus, kus on dramaatiliselt vähenenud saastatus ja kus kõiki neid muutusi juhib mõtestatud poliitika ning Jumala-keskne moraalsus.
Ma jagan väga suures osas paavsti muret. Ma olen töötanud vaeste ja muserdatutega adventkoguduse arengu- ja katastroofiabi organisatsioonis ADRA, me olen omal nahal kogenud vaeste kannatusi ja arengumaade mahajäämust. Ma tean, et see on tõepoolest patt – ahnuse ja isekuse kujul kõigis inimestes –, mis põhjustab miljardite inimeste kannatusi siin maailmas. ADRAs töötatud ning uurimustele kulutatud aja jooksul olen saanud teada, et paavstil on üsna õigus, kui ta ühendab patu meie üleilmse tööstuse ja tootmise mustriga – ja ühendades neid omakorda keskkonnakahjude ning inimkannatustega. Ma ühendasin samuti need nähtused oma raamatus „Planet In Distress“. (2012 Review and Herald Publishing)
Ma olen paavsti analüüsiga suures osas nõus ja mind julgustab tõik, et ta mitte aiult ei kritiseeri, vaid teeb midagi enamat. Ent tema pakutud lahenduste üle leian end pead vangutamas. Tema üllas ja piibellik soov teenida vaeseid ja hüljatuid ei lähtu Pühakirja arusaamast valmistuda isiklikult nähtaval ja füüsilisel kombel Kristuse päästvaks saabumiseks, mil patt ja Saatan hävitatakse ja taastatakse Tema täiuslik kuningriik. Aastad, mille olen veetnud uurides keskkonnaprobleeme ja nende mõju inimühiskonnale, on andnud mulle hea arusaamise paavsti murest. Aga mul on väga raske viia tema mõtlemine kokku sellega, mida ta kindlasti ka ise teab. Kahjuks läheb ta mööda prohvetikuulutusest selle kohta, missugusel ajal me elame. Piibel räägib selgelt, et loodus on maailma viimseil päevil hädas: maa on vanaks muutunud, nagu riidetükk muutub vanaks (Js 51:6). Pilt kulunud kuuest kirjeldab ideaalselt seda, mis Jumala loodud maailma ja eluga sellel toimub. Kristuse kirjeldus viimastest päevadest Matteuse 24. peatükis (ja selle paralleelpeatükkides Mk 13 ja Lk 21) maalivad pildi mittetoimiva looduse, mis eelneb seitsmele nuhtlusele, millega omakorda karistatakse neid, kes on hüljanud Jumala armastuse ja valinud selle asemel elu kurjuses. Ilmutusraamatu 11:18 räägib Jumala vihast, mis on suunatud nende vastu, kes „hävitavad maa“. Prohvetlik info Jumala vihast hävitajate suhtes räägib nii nende süüst kui ka sellest, kuidas Jumal ennast tunneb.
Patt hävitab nii inimesed kui ka maailma ja need, kes uurivad Pühakirja, mõistavad, et loodussüsteemi järsk ja kiirenev allakäik tähendab, et olemasoleva korra jaoks on jäänud väga vähe aega. Paavst Fransiscus võib oma hooles maailma hävimise pärast olla keskendunud Matteuse 25. peatükile, aga kui ta ei näe, et maailma aeg hakkab otsa saama, on ta vaadanud mööda Jeesuse kõigi õpetuste alusest Matteuse 24:1–25:46. Just nüüd peaksid Issanda teenijad kasutama kogu võimaliku energia ning ressursid kuulutamaks Kristuse päästest ja Tema peatsest saabumisest – et rajada uus taevas ja uus maa, kus elavad õiged (2Pt 3:13). Meie peamine küsimus peaks olema: kas Piibel kutsub meid praegu sellele, mida paavst kirjeldab kui globaalset lahendust inimühiskonna hädade vastu?
Maailm ei näi end vaevavat küsimustega, mida ma esitan. Üleilmse meedia suur vastukaja paavsti entsüklikale on tõend sellest, et maailm käib paavsti järel. Tal on ülisuur mõju ja ta on ülipopulaarne. Ning näib, et tal on plaanis saavutada rohkem: kui maailma loodussüsteemi patust põhjustatud laastumine jätkub, ei kirjelda ta enam seda, mis meid ees ootab – ta kirjutab meile ette lahenduse: inimühiskonna moraalse palge puhtaks pühkimine. See pühkimine käib üle jõu rahvuslikele valitsustele ja isegi Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile: nad on ilma inspireeritud inimlike arengute ja juhtnöörideta, millest paavst räägib ja mis juurduvad kristlikus traditsioonis (lg 15). Paavsti entsüklika soovitab ei midagi vähemat kui vaimulik ja tehniline lähenemine maailmakorraldusele ja selle probleemidele. Vaatamata tema poliitilisele, sotsiaalsele, tehnoloogilisele ja majanduslikule kommentaarile ei jää kellelegi märkamata tema tulisus vaimuliku lahenduse suhtes, mille ta esile toob. Kui olud lähevad järsult halvemaks, on oodata rohkem nõudmisi muutuste järele. Ja paavst Fransiscus on elegantselt ning ratsionaalselt ja mõneti müstiliselt näidanud kätte suuna, kuhu maailm tema usu kohaselt minema peaks.
See vaimulik suund hõlmab endas ka sakramente, „eesõiguslik viis, kuidas Jumal kasutab loodust, et see muutuks mediteerimisvahendiks üleloomulikust elust“ (lg 235). Armulauateenistus on eriliselt „valguse allikas ja läte meie mures keskkonna pärast, see suunab meid olema kogu loodu majapidajad“ (lg 236). Pühapäeval armulaual osalemine on „eriliselt oluline“ (lg 237). Ning pühapäeva pühitsemine saab meist päästa „sellest lõppematust ahnusest ning eraldatusetundest, mis sunnib meid otsima isiklikku kasu kõigi teiste ja kõige muu kulul“ (ibid).
Prohvetikuulutuste uurijatele on paavsti entsüklika avaldamise aeg väga põnev, sest meie endi silme ees saavad tõeks Jeesuse ennustused sõdade, näljahädade, maavärinate etc kohta, mis on „sünnitusvalude algus“ (Mt 24:6–8)2. Maailma kannatused ei ole põhjustatud korraldusliku poole vajakajäämisest. „Inimese patu tõttu oigab ja ägab kogu loodu.“ (E. White „Patriarhid ja prohvetid“ lk 443) Lihtsalt öeldes: mitte mingisugune korralduslik plaan, ükskõik kui vaimulik see ka poleks, ei saa patu tagajärgi olematuks teha.
Tõendid Maa ja selle loodussüsteemide kiirenevast halvenemisest leiavad kinnitust paljude vaatluste ja teadusuuringute tulemustes. Uus meedia on iga päev täis aruandeid uurimustest, milles sedastatakse, et looduskatastroofide arv on viimase 35 aasta jooksul kolmekordistunud.3 Prohvetikuulutuses antakse meile eriliselt teada, et selliste katastroofide dramaatiline sagenemine loob teed pühapäevaseadusele: „Inimesed, kes on vastutusrikastel ametikohtadel, ei ignoreeri ja hülga hingamispäeva üksnes ise, vaid kihutavad püha laua tagant inimesi järgima nädala esimest päeva. /---/ Nad viitavad maa ja mere hädadele – tormituulele, üleujutustele, maavärinatele, tulekahjudele – kui tõenditele Jumala rahulolematusest, mis tuleneb sellest, et inimesed ei pühitse pühapäeva. Hädad suurenevad veelgi ja üks katastroof järgneb teisele ja need, kes rikuvad Jumala seadust, näitavad neile, kes peavad neljanda käsu hingamispäeva, nagu tooksid nemad maailma peale selle needuse.“ (Ellen White, The Southern Watchman, June 28, 1904)
Katastroofide ulatus ei ole jõudnud veel tasemele, et see pälviks maailma tähelepanu viisil, nagu ülalpool kirjeldatud. Prohvetikuulutus näitab, et varsti on see tase saavutatud. Hiljutine entsüklika, mis ülistab sakramente, armulauda, Maarja jumalikkust ja pühapäevase puhkamise õnnistusi, läheb vastuollu Pühakirja ning Jumalaga. Võttes arvesse, et adressaadiks on kogu inimkond, väidab paavst Fransiscus, et kui maakera paraneb, siis peab pühapäev kui jumalateenimise päev ning Kristuse ihust osasaamine pühapäeval saama üleilmseks praktikaks. Me ei pruugi praegu veel näha ühendust tema argumendi ja käsupidajate nuhtlemise vahel, ent prohvetikuulutuse valgus särab kõige eredamalt just praegu, meie eluajal ja vahetult enne seda. Lõpuks süüdistatakse hingamispäevapidajaid suurtes katastroofides, mis üksteisele järgnevad – seepärast, et nad kinnitavad jonnakalt, et peavad Jumala seadust.
Vaatamata paavsti kirjale oma piiskoppidele ja kogu maailmale on märgid, et Issanda tulemine on lähedal, kõikjal meie ümber, kui laseme prohvetikuulutuse valgusel valgustada enda hinge ja maailma pimedust. Ja vaatamata entsüklikale on meie kohus selge – viia edasi Jeesuse armastus- ja kaastundeteenistust kõigile inimestele, eriti vähematele Tema vendadele – Tema peatse saabumise kontekstis innukalt kuulutada Tema päästet, mida ta toob kõigile neile, kes armastavad Tema tulemist (2Tm 4:8). Võib-olla on see entsüklika kui äratushüüe adventistidele – see on veel üks märk sellest, et prohvetikuulutused täituvad just praegu – reaalajas.
Paavstil on ainulaadne ja radikaalne nägemus enda tööst. Adventistidel on radikaalne, ainulaadne ja prohvetlikult määratud nägemus. Me mõistame Kristuse ja Saatana võitlust – prohvetikuulutus sõnastab meie osa selles võitluses: „Minge rääkige maailmale“ on meie töökäsk, ja siis tuleb lõpp. Katastroofidel on hoiatav sõnum ja kuri kasutab neid oma õelate eesmärkide saavutamiseks. Ent kuulutamise kaudu saabuv kõrghetk on meie prohvetlik eesõigus. Me kuulutame sõnadega, mis tunnistavad evangeeliumitõest, ja eluga, mis on ustav meie Päästjale, kes on Tõde ja Tee ja Elu. Tõuskem, säragem, sest prohvetikuulutuse valgus on tulnud meie hinge ja kõikjale meie teele. Aega on vähe, pühendugem kadunud inimkonnale ja Issandale.
„Ja nii on meil kindel prohvetisõna ja te teete hästi, kui panete seda tähele.“ (2Pt 1:9; CEB tõlge) Ülistage Jumalat prohvetisõna valguse eest!
Scott Christiansed on Uus-Inglismaa koguduste liidu kommunikatsioonijuht
1 Paavsti entsüklika (inglise keeles): http://sda.ee/svAP
2 Vaata blogi pealkirjaga Planet In Distress; www.planetindistress.com
3 Vaata EMDAT jooniseid (http://www.emdat.be/natural-disasters-trends), mida täiendati 2011 aastal. Või otsi internetist märksõnu „Munich Re natural disasters graph 2014“, et saada värskemat informatsiooni.
In English