Ühel õhtul koputati uksele ja kui ma avama läksin, oli seal üks mu sõber, kes ulatas mulle ümbriku. Olin elevil, mida sisaldab see ümbrik, mida oli vaja isiklikult kohale toimetada. Jaa, ka sisu oli eriline, see oli kutse, aga mitte lihtsalt, et oled oodatud mu juubelile. Kõigepealt oli pikk tekst, mu sõber oli kirjutanud loo, kuhu olid sisse kirjutatud kõik inimesed, keda ta oma juubelile kutsus. Igaühe kohta oli märgitud, mis asjaoludel on kohtutud ja miks just üks või teine kutsutu on eriline.
Vaadates seda kutset ja mõeldes oma sõbrale, kes oli selle kutse mulle toonud, võisin ma vaid aimata, milliseid erilisi üllatusi toob see pidu ise. Mu sõbral on alati põnevaid ideid, ta on andekas looma kaunist kunsti ja kui ta midagi teeb, ei säästa ta aega ega vahendeid selle nimel, et lõpptulemus oleks viimistletud viimse detailini. Seega, kui juba kutse oli nii eriline, kus iga kutsutu oli ära märgitud, ja kutsutuid ei olnud mitte vähe, siis põnevus ja ootusärevus enne seda juubelipidu olid suured.
Nüüd peaks ma edasi kirjeldama, kui tore ja suurejooneline ning täis rõõmu ja üllatusi oli see juubelipidu. Kuid ei, ma ei kirjuta sellest ja seda lihtsal põhjusel, et ma ei käinud seal peol. Samal ajal oli üks teine üritus, mis oli samuti ammu planeeritud ja ma pidin valima…
Kas teie olete saanud erilisi kutseid? Usun, et jah. Kas oled saanud kutse Jumalalt? Milline see välja nägi, või tegelikult peaks küsima, milline see välja näeb? Kas see on kaunilt kujundatud, kvaliteetsele paberile kirjutatud ja eriliselt sõnastatud kutse? Võib-olla tõesti on keegi saanud kutse Jumalalt ka paberkandjal, kuid usun, et kutse Jumalalt jõudis sinuni mingil väga erilisel viisil. Minuni jõudis küll!
Kutse on jõudnud minuni kildhaaval ja sellest on kokku saanud imekaunis mosaiik. Kusjuures iga kild eraldi on samuti kui täiuslik meistriteos. Samas loodan ma, et neid kilde lisandub veel ja veel ning minu kutse-mosaiik saab iga päevaga kaunimaks ja erilisemaks. Kutse Jumalalt paneb mind tundma, et Ta tõeliselt hoolib minust, Ta on minule mõelnud, Ta pakub midagi uskumatult head ja põnevat, mind on ootamas midagi kirjeldamatut. Siinkohal kasutaks Pauluse sõnu: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud - selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.“ (1Kr 2: 9)
Ja teate, miks ma olen kindel, et see pidu, võidupidu taevas ja kõik sellele järgnev on kõige-kõige erilisem? Sest ma olen tundma õppinud Kutsujat ja näinud Tema kätetööd. Nüüd ma lausa kuulen hõikeid: mina ka, mina ka, meiegi oleme näinud Jumala imelist kätetööd. Jaa, ma tean, teiegi olete näinud ja tundnud Jumala imesid: sügav tähistaevas, värviküllased päikeseloojangud, kevadine looduse ärkamine, filigraanselt voolitud õiteilu, loomade-lindude-putukate tarkus toimetada ja ellu jääda, inimlapse sündimise ime, jõu taastumine, kui olen nii-nii väsinud, rahu kinkimine, kui murekoormad tahavad maha rõhuda, andestuse pakkumine, kui olen eksinud. Ooh, seda loetelu võiks ju lõputult jätkata. Ma ainult soovin, et mina ja teiegi üha rohkem ja rohkem suudaksime märgata ja paneksime tähele neid imesid, mis on iga päev meie ümber.
Niisiis, kutse on olemas! Või keegi nüüd leidis, et teda ei ole kutsutud? On ikka! Vaata ringi, see kutse on kuskil sinu lähedal, või on kutse tulnud juba päris ammu, kuid oled ta argiaskelduste tolmu alla unustanud. See on olemas, kindlasti on!
Jah, kutse on olemas! On olemas ka teadmine, et Kutsuja on usaldusväärne. Ja kui on veel kahtlusi ja küsimusi Kutsuja kohta, siis nüüd on veel õige aeg uurida, et kõik kahtlused hajuksid. Edasi peaks kõik selge olema: elada ja tegutseda vaid suure kohtumise ootuses.
Kuid ometi on Jeesus jutustanud ühe mõistuloo kutsututest: „Taevariik on kuninga sarnane, kes tegi oma pojale pulmad. Ja ta läkitas oma sulased kutsutuid pulmapeole paluma, aga need ei tahtnud tulla. Taas ta läkitas teisi sulaseid: „Öelge kutsutuile: Vaata, mu söömaaeg on valmis, mu härjad ja nuumveised on tapetud ja kõik on valmis, tulge pulma!“ Aga kutsutud ei hoolinud sellest ja läksid ära, kes oma põllule, kes oma kaubale, mõned aga võtsid sulased kinni, teotasid neid ja tapsid nad ära.“ (Mt 22:1–6)
Jeesus pole asjata seda lugu jutustanud, kuigi ma võin mõelda, et minu kohta see küll ei käi.
Alguses rääkisin teile oma sõbrast, kes mind juubelile kutsus ja lugu lõppes sellega, et ma ei läinudki sinna, kuigi olin kutsutud, ka tunnen ja tean oma sõpra, et ta on usaldusväärne ja kindlasti oli oma peo suurpäraselt ette valmistanud. Aga ikkagi ma ei läinud sinna. Jah, mul on kahju. Ja kui ma nüüd räägin, miks ma ei läinud ja kus ma samal ajal olin, siis usun, et te mõistate mind.
Aga nüüd see pidu, kuhu Jumal on meid kutsunud? Ja mitte ainult pidu, vaid uus elu uueks loodud kaunis just mulle planeeritud kodus! Kuidas sellega on? Ma pean tõsiselt järele mõtlema, ega äkki mingi äritehing või põllutöö või hoopis puhkusereis või lihtsalt mugavus (loe: laiskus) ei saa segavaks faktoriks. Jeesus on meid hoiatanud, et tekivad segavad olukorrad, mis tahavad meie peoplaane nurjata.
Kuidas on võimalik vältida olukorda, et jääme sellest peost ilma, olgugi et oleme kutsutud. Paulus annab meile nõu: me peame iga päev elama selle kutsumise vääriliselt. Ta kirjutab: „Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees. Ent igaühele meist on antud armu Kristuse kingi kohaselt.“ (Ef 4:1–7)
Iga päev elada kutsumise vääriliselt! Hea on teada, et seesama Kutsuja aitab meid. Samas ta tuletab meile iga päev meelde: „Sa oled kutsutud, ma ootan sind!“
In English