On suvi. Eestimaa suvi – lühike, seda enam tuleb iga päeva targalt kasutada.
Emal ja isal on esimene puhkusepäev. Paraku on hommik sombune ja jahe. Tütar oli juba eelmisel õhtul rääkinud midagi mere äärde minekust. Mis siis ikka, vabaduse algus vajab tähistamist ja miks mitte teha seda looduses, pealegi võib päeva peale päikegi välja tulla.
Mõeldud-tehtud. Vanemad on väsinud igapäevasest rutiinist, ometi teavad nad, et nende lapsele sobib just kindel päevakava. Nüüd veerevad nad lootusrikkalt mereranna poole. Laps tagaistmel niheleb pidevalt, kord avab, seejärel kinnitab taas turvavöö, jalad togivad vastu eesistuja seljatuge. Ema keelab, aga midagi ei muutu. Isa räägib turvavöö vajalikkusest, aga tütar ei paista tedagi kuulvat ega kuulavat.
Lõpuks ollakse kohal. Helesinine tüüne meri, liivane rand kõrkjapuhmaste ja nõmmliivateemätastega, imeilusaks vuntsitud majakesed kalurikülas ja maitsekalt hooldatud õuealad, õitsemisest pakatavad suured kibuvitsaroosid, mis möödaminejale aroomipilve näkku paiskavad – kõik on suurepärane.
Ema on kaasa võtnud hoolikalt kokkuvolditud kilekoti, rohenäpp nagu ta on, sest mere ääres on ikka vedelemas adru, mis on ideaalseks väetiseks nende väikesel aialapil. Isa on kaasa tirinud kokkupandava tooli, et ometi rahulikult maha istuda, panna käed kukla taha, hingata sügavalt, kuulata merekohinat ja nautida vabadust. Tütar aga teatab, et tema soovib minna matkarajale, mis sealtsamast alguse saab.
Telefonid ja kõik muud elektroonilised vidinad on koju jäetud. Läbirääkimised ebaõnnestusid. Emal jookseb peast läbi kuuldud-loetud salmikatke: „...vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette.“ Aga tal ei ole aega kummalisel kombel mõttesse süveneda, ta lihtsalt on sunnitud oma tütrele järgnema. Ei saa ju last ihuüksi metsa lasta, pealegi ilma sidepidamisevahendita. Isa on kergelt ärritunud, kuid tõuseb ja longib kaasa. „Vastastikuses austuses jõudke teineteisest ette.“
Vanemad teavad, et südames ei ole nende laps paha, kuigi näib hoolimatu ja impulsiivsena ning temaga juhtub sageli õnnetusi. Aitaks reeglite ülekordamine, aga mis reegleid saab olla esimesel puhkusepäeval mere ääres. Õnneks vette ta ei kipu ja kordki on ema rahul jahedapoolse ilmaga. Miks on küll nende laps nii pidurdamatu suheldes täiskasvanutega, miks on küll austus nii puudulik?
“...vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!“ Rm 12:10.
Nüüd nad tormavad mööda metsa, laps on ammu loobunud kõndimisest matkarajal ja valib väikseid metsaradasid, vanemad kiirsammul kannul. Jah, ka metsas on ilus, aga niiviisi sihitult ringi joostes, hakkab vanematel hirm äraeksimise ees peale tulema. Nad teavad, et nende laps on hüperaktiivne. Nad teavad, et see ei võrdu kasvatamatusega. Nad hoiduvad nii palju kui võimalik valgest suhkrust ja värvainetest igapäevases toidus ning muudest kahjulikest E-ainetest. Nad teavad soovitustest koguda ise kannatlikkust, säilitada lapse (ja ka enda) eneseväärikus ning võimalikult positiivne õhkkond. Nad on jälginud, et kodus lapse laual ei oleks üleliigseid esemeid ja ülesannete andmisel tekiks silmside. Nad pakuvad oma silmaterale aktiivset tegevust, ikka üks ülesanne korraga.
Ja ikkagi on miski justkui liimist lahti. Isa teab, et tema ülesanne on tutvustada reegleid ja olla konkreetne. Ema on kuulnud, et kui vanematevahelised suhted on halvad, hakkab laps domineerima. Jah, nad tulid koos loodusesse, et lõõgastuda, neil oli ühtne eesmärk, paraku meetodid ja vahendid selleks igaühe peas erinevad. Ema ja isa teavad, et peavad säilitama rahu ja järjekindluse. Aga nad tulid ju puhkama, mitte korda taga ajama.
“Vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!“ Nii lihtne ja selge fraas ja ometi vahel nii raskesti teostatav. Isegi mittekristlased ütlevad, et usk Jumalasse on aidanud piire hoida. Sügav usaldus ja sõna otseses mõttes käest kinni edasiminemine koos Taevase Isaga, iga päev, iga hetk.
Ema, isa ja tütar jõudsid tol õhtul õnnelikult koju, küll pisut väsinult, küll pisikese nukrusenoodiga meeltes. Isal oli lipsanud peast läbi mõtegi võimalikult ruttu tööle tagasi saada... Aga lõpp hea, kõik hea. Neil oli ka palju ilusat, mida meenutada.
Sõnades: „Vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette“ on võti nii mõnegi ootamatult esilekerkiva probleemi(kese) vastu. Aga katsu elada nende sõnade järgi! Proovigem siiski.
Soovin igale lugejale kaunist suve, läheduse suurenemist abikaasaga, kannatlikkust oma lastega, tarkust sõnade valikul ja sügavat rahu hinge ning loomulikult ilusaid mälestusi koosveedetud ajast.
In English