Selle küsimuse peale hakkab silm värelema ja kuskil sügaval, allpool intellekti nördib süda.
„Kas ma olen adventist?“
„Vale küsimus!“ vastavad mõned instinktiivselt. „Palju parem küsimus on: kas sina oled adventist – Jumala lõpuaja rahva liige, osa jäägist, kes ootab ustavalt Jeesuse tagasitulekut?“
Teised leiavad, et see küsimus tekitab rahutust. „MA OLEN adventist!“ mõmisevad nad. „Ja keegi ei tohiks seda küsimuse alla seada. Ma käin ju hingamispäeviti kirikus.“
Ja siiski on neid, kes vaevlevad iseenda isiklike normidega. „Kas selleks, et ma saaksin end pidada üheks neist, pean ma jagama oma uskumusi ja elustiili praktikaid teiste adventistidega? Kui see nii on, siis missugune adventist on minu mõõdupuu?“
Kui mõni neist vastustest – või kõik – on vilksatanud viimase minuti jooksul ka sinu mõtteis, siis tea, et oled heas seltskonnas. See küsimus, mille ots on lahtine ja mis kutsub enese uurimisele, näib, ütleme nõnda, ebaadventistlik.
Seitsmenda päeva adventistide kogudusse kuulumine on 150 aastat tähendanud ainuomase vaimuliku identiteedi ja eluviisi kandmist, sageli seostatakse seda raskete valikute ja sügava ohverdusega. Paljudes kodudes, paljudes perekondades räägitakse lugusid töö kaotamisest, sõprussuhete jahenemisest ja keerulistest elustiili muutustest. Keegi – vanaema või vanaisa, ema, isa, vend, õde – võttis elu aluseks Piibli tõe ja maksis selle eest hinda, mida kalk maailm nõudis.
Me oleme kasvanud harjumusse määratleda endid nii positiivse kui negatiivse järgi: eriomased kultuurivälised uskumused, mida me pühaks peame – seitsmenda päeva hingamispäeva pühadus ja Kristuse tegelik tagasitulemine; aga ka asjad, mida me ei tee, nagu pidutsemine, kasiinomängud Vegases, suitsetamine, alkoholi tarvitamine, tantsimine ja mõnes regioonis kuni 20 aasta taguse ajani kinos mitte käimine. Me oleme rahvas, kes on koondunud keskse kohustuse ümber järgida Kristust, nagu Ta on ilmutatud Pühakirjas, ning oleme pahaaimamatult eeldanud, et teised adventistid määratlevad ja kirjeldavad end samamoodi nagu meie, nendena, kes „hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku“ (Ilm 14:12).
Ent kuhjub üha enam tõendeid selle kohta, et see, mida me pidasime adventisti definitsiooni kohta ühtseks, on nüüd laienenud, nii nagu akordioni lõõts või kõrbetelgi dimensioonid. Ühes ja samas usukogukonnas on mehed ja naised, kes peavad kinni väga erinevatest uskumustest ja praktikatest.
Mõned neist erinevustest on isiklikud, nagu näiteks otsus mitte tähistada jõule või otsus olla taimetoitlane. Teised ründavad piibellikku konsensust, mis on juba sada aastat seitsmenda päeva adventismi defineerinud. Kolmainsuse-vastalisus on elus ka 120 aastat pärast seda, kui Ellen White selle küsimuse 1989. aastal oma „Ajastute igatsuses“ otsustavalt lukku pani. Teistlik evolutsioon, mis kannab uskumust, et 1. Moosese 1–3 ei viita maailma loomisele kuue 24tunnise päevaga, on nüüd pelgupaik adventistidele, kellele ei sobi ei Piibli tekst ega külm darvinism.
Oma usu ellurakendamises on veel rohkem erinevusi. On neid, kes peavad määrustepäraseks sellist hingamispäevakäitumist, mis oli omane vana aja variseridele, innustades pidutsemise asemel paastuma, keelates Jumala pühal seitsmendal päeval kõik selle, mis näib olevat nauding. Teised rõhutavad rõõmu ja perekonna ühtsust, mille nad on hingamispäevas leidnud, ega näe midagi halba heas õhtusöögis vaikses restoranis või pärastlõunases jõudeostlemises.
Need ei ole meile tuttava konservatiivsuse-liberaalsuse spektrumi markerid. Üks ja sama adventist võib olla kindel Taanieli 8. peatüki 2300 päeva prohvetikuulutuse suhtes ning uurida seda Starbucksi aurava cappuccino kohal. Ja vastupidi, keegi, kes kahtleb avalikult 2. Moosese raamatu ja Siinai mäe sündmuste ajaloolises tões, ei suuda ette kujutada, et ta sööks hamburgerit või jooks Coca-Colat.
Selle veendumuste ja praktikate laia ulatuse üks selgitus lähtub meie ajaloost. Enamus varajastest adventistidest tuli teise usutunnistusega kogudustest ning nad olid kindlad mitte sõnastama oma doktriine ja praktikaid sellise täpsega nagu kogudused, kelle kohta nad kasutasid sõna „Baabülon“. Seitsmenda päeva adventism on alati pidanud oluliseks individuaalset südametunnistust, nagu see on Jumala Sõna poolt kujundatud. Adventistid on järjepidevalt kaitsnud seda õigust ka siis, kui valitsused, koguduslikud jõud või ettevõtted on püüdnud seda murda.
Liikumine, mis kasvas üles 1850ndatel ja mis ametlikult organiseeriti Ameerika kodusõja keerises, oli alguses vähem reguleeritud, kui me täna kujutada suudame. 1860ndatel sõid mõned adventistid sealiha, närisid tubakat ja kahtlesid avalikult – Adventist Review' lehekülgedel! – Ellen White'i prohvetliku anni valiidsuses. Samas kui teised, mõned isegi juhtkonnast, naaldusid vaate poole, mida teoloogid nimetavad „semi-arianismiks“– eksitõde, et Jeesus oli mingil viisil madalam Jumalast, mitte kooseksisteeriv ja samuti mitte igavene, nagu on Isa. Eesmärk ei olnud teiste kristlastega uskumuse osas üksmeelele jõuda, kui see ei põhinenud – nende rahulolu järgi – üksnes Piiblil.
Kui Advent Review and Sabbath Herald (nüüd Adventist Review) toimetaja Uriah Smith avaldas 1872. aastal adventpõhimõtete kogumiku, märkis ta, et temale teadaolevalt oli „üldine nõusolek“ 25 „põhimõtte“ osas, mille ta sõnastas, kuigi see nimekiri ei olnud veel „ametlik“. 1889. aastal võttis Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse Aastaraamat selle nimekirja omaks ja sõnastas täpsemalt tema avalduse, näitamaks, et nende punktide osas on „terves koguduses üksmeel“. Konsensus adventistide seas nii Piibli tõe kui püha elu kohta oli küpsenud 30 aastat ning need varajased dokumendid muutsid selle üksmeele avalikuks.
Ükski neist 19. sajandi seisukohtadest „aluspõhimõtete“ kohta ei maininud usku kolmainsusesse ega viidatud ka alkoholist, tubakast või ebapuhtast toidust hoidumisele, kuigi enamus selle aja adventiste oleks nõustunud mõlemaga. 1932. aastaks trükiti „Seitsmenda Päeva Adventistide Alususkumused“ ära koguduse käsiraamatus ning seal oli viidatud kolmainsusele ning oli ka sedastus, et „usklik väldib mürgitavaid jooke, tubakat ning teisi narkootilisi aineid, et hoiduda keha ja hinge hävitavatest harjumustest“. Aastakümneid pärast seda, kui enamus adventiste uskus Ellen White'i prohvetlikku andi, lisati 1959. aasta koguduse käsiraamatus selge seisukoht aluspõhimõtetesse.
1980. aasta peakonverentsi töökoosoleku (Dallases Texase osariigis) delegaadid hääletasid selle poolt, et vaadata üle koguduse aluspõhimõtted ning lisada esimest korda eraldi seisukohad selle suhtes, mida adventistid on ajalooliselt uskunud loomise, pühaõhtusöömaaja, abielu ja perekonna, Kristuse ihu ühtsuse ja teiste teemade suhtes. Tunnistades tõdemust, et kogudus peab olema ärkvel selle suhtes, mida adventistid on alati nimetanud „kaasaja tõeks“ (present truth), on 1980. aasta preambulis asjakohaselt märgitud:
„Peakonverentsi töösessioonil võib neid seisukohti üle vaadata, kui Püha Vaim juhib kogudust suurema arusaamise poole Piibli tõe osas või kui kogudus leiab parema sõnastuse, millega väljendada Jumala Püha Sõna õpetusi.“
Selle suve töökoosolekul San Antonios Texases on üle 35 aasta kavas esimene ulatuslik aluspõhimõtete ülevaatamine. Pole kahtlust, et enam kui 2600 delegaati üle maailma nende üle debateerivad ja lõpuks ka hääletavad. Ettepanekute seas, mille juurde on jõutud viie aasta pikkuse hoolika ülevaatamise ja arutluse tulemusena, on ka rõhutav kinnitus koguduse seisukoha kohta, et loomisnädal koosnes 24tunnistest päevadest, aga on ka väiksemaid kohandusi ajale jalgu jäänud terminite osas.
Selge sõnastus selle suhtes, mida seitsmenda päeva adventistid ühise ihuna usuvad, peaks olema nähtav. Erinevalt usutunnistusega uskudest, mis on kujunenud sajanditepikkuse kristliku traditsiooni najal, on adventistlikud uskumused alati dünaamilised ja konsensuslikud. Vastus küsimusele „Kas ma olen adventist?“ on alati nõudnud tugevat teadlikkust teistest, kes selle liikumise moodustavad – kui soovite, siis võimet anda endale aru „sellest ihust“ (1Kr 11:29).
Isegi lühim adventuskumuste ja praktikate ajalugu (ja see siin on olnud lühike!) rõhutab ainulaadset viisi, kuidas seitsmenda päeva adventistid on end ajalooliselt usukogukonnaks vorminud. Alati on olnud keskne tõmbejõud, mida me peame ühiseks. Sotsioloogid võivad adventismi määratleda kui „sugulususku“ – vabatahtlik samameelsete usklike ühendus, kes kogunevad ühiste piibellike doktriinide ümber, teenimisvormide ja hoolitsevate vennaskondade ümber, kus me praktiseerime jüngri elu ja teenistust.
Keegi ei sünni Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse liikmeks, sellesse ei saa maanduda ka pärandi, kultuuri või keele kaudu. Adventistiks olemise tähenduse südames on kõigutamatu kindlus sellest, et ainult „tõde, nagu see on Jeesuses“ – vabalt valitud iga inimese poolt –, „võib muuta pantri täppe ja sulatada kivist südame“.
Ükski sinod, piiskop, oikumeeniline allianss ega kardinalide kolleegium ei saa lõpuni määrata seda, mis tähendab olla adventist. Selle asemel võiksid seitsmenda päeva adventistid, laenates Thomas Jeffersoni sõnakasutust, kirjeldada ühiseid põhimõtteid nii: „Me peame neid tõdesid endastmõistetavaks – Pühakirjas.“
Ajal, mil isegi religioossete gruppide vaidluse osapooled üksteist kohtusse kaebavad, nõudes kaasatust grupis, kuhu nad soovivad kuuluda, kinnitavad adventistid jätkuvalt vabatahtliku isikliku valiku olulisust – kas liituda või mitte.
Sellega kaasneb muidugi vältimatu eetiline punkt: kas ma peaksin end moraalselt pidama ka edaspidi seitsmenda päeva adventistiks või peaksin hoiduma uskumustest ja elustiilist, mida ma tegelikult juba ammu ei praktiseeri? Üheksas käsk nõuab selgesõnaliselt, et usklik ei annaks „valetunnistust“. Kui ma eemaldun seitsmenda päeva adventistide laiemast konsensusest usu ja elu võtmeküsimuste juures, mida nad on väljendanud juba üle 140 aasta, kas ma või siis nimetada ausalt ennast üheks nende seast – ja kui nii, siis mis on selle üllas eesmärk?
Need, kes ootavad teiste järel – mõned peakonverentsi töökoosoleku hääletust või maailmakoguduse juhtide kogunemist –, et määratleda endid kas adventismi „sees“ või „väljas“ olevateks, on vaadanud mööda seitsmenda päeva adventismi liikumise elulisest keskpunktist. Kui tuletame endile meelde, et enda nime hoidmine koguduse liikmeskonna nimekirjas ei päästa kedagi, siis on peamõte väga otseselt isiklik: kas ma käin ikka veel koos nende inimestega? Kas ma usun nii, nagu nad väidavad end uskuvat? Kui see ei ole nii, siis kelleks peaksin ennast nimetama? Kas ma kavatsen elada sarnaselt nendega, kes järgivad piibellike põhimõtteid ja kirjeldavad endid kui neid, kes „hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku“?
Seitsmenda päeva adventismi liikumise soojast südamest tõuseb jätkuvalt kõrvetavat küsimust. See, kuidas sa neile vastad, määrab ära sinu isikliku vastuse sellele raskele küsimusele: „Kas ma olen adventist?“.
Liikumine Jeesuse juurde: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)
Väljumine Baabülonist: „Tulge temast välja, mu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ning et te ei kannaks midagi tema nuhtlustest!“ (Ilm 18:4)
Liikumine taeva poole: „Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!“ Ja see, kes kuuleb, öelgu: „Tule!“ Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!“ (Ilm 22:17)
Bill Knott on ajakirja Adventist Review toimetaja
Tõlkinud Averonika Beekmann
In English