Kui universumi südames lahvatas patt, tõstis see esile olulised küsimused taevaperekonna suhtes: kas Jumal Isa on omavolitseja ja ebaõiglane või kaasav ja ligipääsetav? Kas Jumal Poeg on ennasttäis ja pretensioonikas või alandlikult armulik? Tänase päevani ei ole inimesed neis küsimustes selgusele jõudnud ja sellest tulenevalt ei tea enamus maailma kindlalt, missugune on Jumal tegelikult.
Rikutud pilt
Aadam ja Eeva, maailma esimene perekond, olid esimesed, kes said kogeda igavest armastust, mida Jumal kiirgab. Nende igapäevane suhtlemine andis ajatu sissevaate Jumala iseloomu ja Tema intiimsesse armastusse ning kaastundesse inimeste suhtes, kelle Ta oli loonud. Aga keegi, kes tundis Jumalat kõige paremini, Saatan, tõmbas sel saatuslikul päeval Eeva vestlusesse ja pakkus talle keelatud vilja; vaid mõne hetkega vahetas Eeva oma vaate armastavast Jumalast usu vastu, mis käis vastu kõigele sellele, mida ta oli isiklikult kogenud.
Üheainsa momendiga muutis Saatan arusaamist Jumala iseloomust: „Kõigist antud tõendeist hoolimata suutis headuse vaenlane inimeste meeli sedavõrd pimestada, et nad tundsid Jumala ees hirmu, pidasid teda karmiks ja halastamatuks. Saatana abiga tekkis inimestes kujutelm Jumalast, kelle peamiseks omaduseks on range õiglusenõudmine, kes on vali kohtunik, karm ja nõudlik võlausaldaja. Ta kujutas Loojat olendina, kes jälgib inimesi valvsate silmadega, märkamaks nende vigu ja eksimusi, et nende üle siis kohtuotsus langetada.“ (E. G. White „Tee Kristuse juurde“, lk 10)
Üks hammustus puuviljast, terve rida valesid ja Jumala iseloom on mustatud.
Seejärel portreteerib Vana Testament üks lugu teise järel Jumalat, kes otsib pidevalt võimalusi, et ilmutada inimestele oma iseloomu. Paljudel juhtudel valib Ta mehed ja naised, kes peegeldaksid Tema iseloomu maailmale, inimestele, kes kas ei tea Tema olemasolust või tajuvad Teda kaugeloleva kohtumõistjana ja armastuseta isikuna. Kui ühe inimese kutsumine ei anna soovitud tulemust, tõstab Jumal esile iisraeli rahva – Aabrahami kaudu, et näidata oma väge, au ja armastust. Ta asetas nad toonase maailma ristteedele, et näidata oma armastust.
Kui Jumala valitud rahvas oleks elanud nii, nagu Jumal nad kavandas – elama alandlikus kuulekuses –, oleks maailm näinud Tema tõelist iseloomu. Aga Jumalast arusaamine, mis oli juurdunud ametlikult juudi rahva olemusse, kandis küll jumalikult kirjeldatud tavasid ja rituaale, ent oli kaugel armastusest. Isiklikud uskumused peegeldasid pigem Saatana väärtõlgendust, mille ta oli külvanud ka Eeva südamesse. Mida lähemale jõudis aeg Kristuse esimesele tulemisele, seda sügavamaks muutus vääritimõistmine. „Ning just selle tumeda varju kõrvaldamiseks ja maailmale Jumala piiritu armastuse avaldamiseks tuligi Jeesus inimeste keskele.“ (Ibid)
Jumal teeb seda ise
Üks vana kõnekäänd ütleb: kui sa ei leia kedagi tööd tegema, siis tee seda ise. Antud juhul saatis Jumal oma Poja mitte ainult meie pattude hinda maksma, vaid ilmutama Jumal Isa iseloomu. Mehed ja naised – ükskõik kui vaimulikud nad ka ei ole – ei suuda iial mõista täielikult Isa armastust. Aga Kristus, Poeg, kes andis oma elu kogu inimkonna eest, ilmutas Jumal Isa, kes andis kõik – et päästa inimesed ja näidata oma armastuse sügavust. Oma teenistuse lõpus jagas Kristus kokkuvõtvaid sõnu jüngritega: „Kui te oleksite tundnud mind, siis te tunneksite ka mu Isa.“ (Jh 14:7)
Filippuse vastus sellele oli küsimus, et Jeesus näitaks neile Isa (s 8). Kristus vastas sellele: „...sa ei ole mind veel ära tundnud, Filippus? Kes on näinud mind, see on näinud Isa.“ (s 9)
Kristus ütles oma vastuses Filippusele: „Kõik, mida sa oled näinud mind tegemas, on see, mida Isa oleks teinud. Pimedate, kurtide ja halvatute tervistamine – see oli Isa. Kui ma ütlesin sellele abielurikkumiselt tabatud naisele: „Ka mina ei mõista sind hukka“, kui ma ütlesin talle: „Mine ja jäta oma patuelu“ (Jh 8:11) – need olid Isa sõnad; see oli Isa armastus minus.“ „Sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg.“ (Jh 5:19)
Ja siiski ei suuda sarnaselt Filippusega paljud, kes on isiklikult kogenud Kristuse ligiolu, mõista Isa armastust ja iseloomu.
Lisaks Kristuse tegudele ilmutati Isa iseloomu ja kuningriigi põhimõtteid Jeesuse jutlustes ning tähendamissõnades. Luuka 15. peatüki kadunute triloogias leiame Kristuse rääkimas meie Isa südamest. Kadunud lammas, talent, poeg. Esimesed kaks tähendamissõna näitavad, kuidas suhtub taevas kadunud hinge. Aga kolmas tähendamissõna paljastab midagi veel intiimsemat kui taeva pidustused ühe hinge päästmise pärast. Tähendamissõna kadunud pojast on teistsugune, sest Kristus jagas meiega seda, missugused on Jumal Isa tunded meie suhtes.
Kadunud Poeg ja kadunud Isa
Päeval, mil Kristus jagas tähendamissõna kadunud pojast, oli variseridel ja saduseridel põhjendusi, miks olla isa vastu ja miks olla poja vastu.
Poeg oli soovinud, et isa annaks talle tema pärandiosa; ta ei tahtnud oodata isa surma ja „tappis“ seeasemel tõhusalt oma isa, leides temast rohkem väärtust surnu kui elavana. Ta võttis raha ja läks kaugele maale, mis enamusele kuulajaist tähendas paganate maad. Viimaks, kui poeg oli laostunud, leidis mitte millekski kõlbav poeg end elamast sigadega, ta toitis eemaletõukavaid, rüvedaid sigu – tänase päevani on sead Iisraelis põlu all, nii et mõned iisraellased on tuntud selle poolest, et kannavad sigade juures maski, et mitte hingata nendega sama õhku. Kolm hukkamõistvat otsust pojale. Kuulajate silmis oli ta mängust väljas.
Isal ei läinud paremini. Variserid näitavad, et nad on hõivatud murega oma väärikuse pärast: Jeesus märkas, „kuidas nad valisid aulisemaid istekohti“ (Lk 14:7). Ta teadis, et nad „olid enestele kindlad, et nemad on õiged“. Ta teadis, et nad „panid teisi eimillekski“ (Lk 18:9). Selle tähendamissõna isa ei meeldinud nende maitsele, kuna ta purustas kõik vormid, mille juudi kultuur jõukale mehele oli omistanud. Ta pidi olema laisk või loid või mõlemat, et ta istus iga päev eesõuel, oodates oma poega. Tal puudus sündsusetunne, kuna ta jooksis teele – kuuehõlmad lehvimas – vastu pojale, kes ei olnud midagi väärt. Kui kärmelt ta rännumeest autasustas, pani talle selga uue kuue, jalge otsa uued sandaalid ja peresõrmuse tema sõrme – need kolm tegu taastasid poja täielikud suhted perekonnaga. Kolm hukkamõistvat otsust ka isale.
Eeskujulik poeg
Ainuke, kellega kuulajad selles loos võisid samastuda, oli vanem poeg. Ta ei saanud põhimõtteliselt olla rõõmus selle peo üle, mis venna naasmise puhul korraldati. Tervituspidu mässumeelsele pojale, kes oli isa varanduse hooradega maha mänginud (Lk 15:30), oli mõeldamatu. Ta ütleb isale venna kohta „sinu poeg“. Ta ei suutnud käsitada mõtet sellest, et see lurjus oli vaevunud koju tagasi tulema.
Tema arusaamine isast muutus selgemaks kibedas vestluses väljaspool maja: vihane, et tema vend oli koju tulnud, vihane, et tema isa ei olnud kunagi korraldanud pidu tema heaks, vihane, et kõik see, mida tema kui „hea“ poeg oli teinud, ei pälvinud tunnustust. Kohusetundlikele religionistidele, kes tegid oma pääste teenimiseks kõvasti tööd, esindas vanem poeg ülimat vaadet Jumalast ja õiguse küsimusest.
Me ei pea meelt heitma, et leiame enda vanema venna vahel võrdlusmomente. Patused, kes on oma parimad aastad raisanud liiderlikkusele, tulevad tagasi koju Jumala juurde, saavad küllaga armu ja innuka vastuvõtu Jumala perekonda, justkui ei oleks nad ära läinudki. Me vaatame, kuidas nad pälvivad armu, mille meie ära teenisime ja mida me kunagi ei ole saanud – me oleme teinud oma tööd ustavalt ja andnud parimad jõupingutused, et jääda kogudusse ja headesse suhetesse Jumalaga. Miks peaks nemad saama ülevoolavat armastust, kui meie oleme olnud kuulekad, hambaid kokku surudes kõike õigesti teinud?
Ümberkirjutatud lugu
Aga kui vanem vend oleks olnud teistsugune? Mis siis, kui pilt isa armastusest oleks olnud samavõrd selge, kui see oli segane? Mis siis, kui ta oleks mõistnud enda kui poja staatuse au? Mis siis, kui ta oleks alandlikult võtnud vastu arusaamatu tõe, mida isa kuulutas: „...kõik, mis on minu, on sinu oma“ (s 31)? Mis siis, kui ta oleks mõistnud ja jaganud isa armastuse sügavust ja igatsust noorema venna järele? Mis siis, kui see armastus oleks sundinud teda minema nooremat venda otsima? Mõtle vanemale vennale, lähenemas seakarjusele, kus oli tema vend, ja kirjuta selle loo lõpp ümber: „Istudes seal, kuulis noorem vend häält; ta nägi oma vanemat venda, kes küsis: „Mida sa siin teed?“
„Ma olen sind igalt poolt otsinud, sest me igatseme kodus sinu järele.“
„Võimatu,“ vastas noorem vend. „Ma olen liiga palju valet teinud, et mind igatsetaks.“
„Aga just sellepärast ma siin olengi. Sinu isa ei ole ühelgi päeval eesõuest lahkunud, ta istub maja juures ja ootab sind. Sinu rüü on puhas ja silutud, see ripub esiukse juures. Sinu sõrmus on sinu jaoks valmis. Sinu sandaalid on esiukse juures valmis, särama löödud. Kõik on valmis, et sa tuleksid koju. Isa ootab sind.“
„Ja vennad lähevad koju. Kui nad on kodule lähenemas, näeb isa kahte venda tulemas, ta jookseb nende poole. Kui isa jõuab poegade juurde, ulatab vanem vend oma käe isale, teisega hoiab venda, ja ütleb: „Isa, ma leidsin oma venna ja tõin ta koju. Ta oli kadunud, ent nüüd on ta leitud. Kas me võiksime korraldada selle puhul, et ta on kodus, peo?“ Viies oma käed kokku, ühendab vanem vend isa ja venna käe.“
Armastuse sunnil
Kui Jeesuselt küsiti, missugune käsk on suurim, vastas Jeesus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! ... Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:37–39) Sest Jumal on armastus (1Jh 4:8), armastus on taeva olemus. Ja see taevalik armastus teeb meis oma imesid, tuues esmalt meid ja seejärel õpetades meid armastama teisi enda ümber, neid, kes igatsevad olla leitud. „Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud.“ (s 19)
Kui Tema armastus võidab meid, saab sellest meie järgimise eraldusmärk, sest „sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“ (Jh 13:35) Taevane armastus sunnib meid lahkuma enda mugavusest, enda kodu mugavusest, et minna otsima neid, kel on valus, kes on sõltuvuses, lootusetuses ja abituses. Me ei saa sinna parata, me läheme, sest me teame, et Jumal on seda teinud meie heaks. Seesama armastus, mis sundis Teda andma ainusündinud Poega meie eest, sunnib meid kui Tema lapsi elama seda sõnumit ja teenima armastusest, et juhatada teisi Tema juurde. „Olla eraldatud Jumalale ... tähendab seda, et me elame oma elu mittekristlaste eest, kuulutades nendele Kristuse isikut ja lunastuse lootust.“ (Glen C. Daman, Shepherding the Small Church lk 154)
Me jätame oma kodu, sest me oleme kogenud oma Isa armastust. Me ei otsi kadunuid kibestumisega; me lahkume kodust ja toome nad koju. Me lahkume, sest lahkumine on taeva viis.
Vanema venna armastus
Ellen White kirjutas: „Suurim töö, üllaim jõupingutus, milles [juristid, teadlased, medõed, tudengid, poliitikud] võivad kaasa lüüa, on juhatada patused Jumala Talle juurde.“ (Ellen G. White „Evangeeliumitöölised“, lk 18)
Kui me lahkume kodust, et minna otsima õdesid-vendi, järgime tõelise Vanema Venna eeskuju, kes otsis meid seakarjusest meie õnnetuse seest, leidis meid ja viis koju enda ja meie Isa juurde.
Nüüd, mil Ta on meid leidnud ja Isaga lepitanud ja me oleme kodus, teame, et armus ei ole midagi kibedat kahetsusväärset. See on midagi, mida Vanema Venna vaimus lahkelt jagada. On aeg maailmale teada anda, missugune on Jumal tegelikult.
Dean Waterman on Alexandrias Virginia osariigis (USA) Community Praise Fellowship adventkoguduse abipastor
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English