3.–5. juulil kogunesid inimesed nii Eestis olevatest kirikutest kui ka välismaalt vaimulikule laulupeole, mis toimub traditsiooniliselt iga viie aasta järel Tartus. Seekordne üritus oli saanud oma nimeks „Maarjamaa – Isa maa“, sest täpselt 800 aastat tagasi hakkas Eesti kandma Maarjamaa nime.
Kooriproovid laulupeo kõrghetkeks, laupäevaseks kontserdiks, algasid juba reede lõunal. Õhtupoole, kui proov oli lõppenud, võisid kõik soovijad minna Tartu Peetri kirikusse, jumalateenistusele. Jutluse pidas EELK peapiiskop Urmas Viilma ning tema kõnest jäi kõige rohkem meelde see, et me peaksime mõistma oma sõltuvust Jumala armust, alluma Tema tahtele ja usaldama Teda. Maarjat mäletatakse just sellepärast, et ta kuuletus Jumalale, ning tema lugu näitab, kuidas Jumal on nii armuline ja armastav, et ei põlga kasutada oma plaanides tavalisi inimesi. Viidates laulupeo pealkirjale, andis peapiiskop mõista, et kristlased peaksid Eestit nägema eelkõige kui Isa maad, Jumala maad.
Kuna kõik osalejad ei olnud reedeks kohale jõudnud, ei saanud koori suurusest siis veel täit pilti, aga laupäeva hommikul peaproovis tekkis tohutut ühendkoori nähes ikka väga võimas tunne. Hiljem sain teada, et lauljaid ja orkestrante oli kokku umbes 2800 ning lisaks eestlastele saabus külalisi ka Kanadast, Saksamaalt, Soomest ja Venemaalt. Lava taga oodates juhtusin ka ise seisma mõne Soomest ja Saksamaalt tulnud koorilaulja kõrvale, kelle omavahelisest vestlusest ma kahjuks suurt midagi aru ei saanud, aga rõõmsaid nägusid vaadates tundus, et igav neil laulupeol küll ei olnud. Peale ühendkoori esinesid veel väiksemad koosseisud – laste-, nais- ja valiksegakoorid ning puhkpilliorkester.
Laupäeva pärastlõunal kogunesid kõik laulupeolised Toomemäele, kus alustati piduliku rongkäiguga, mis liikus läbi linna, laulukaare alla. Kontsert ise algas kell 17.00 ning kestis umbes kaks ja pool tundi. Loomulikult ei olnud ühendkoor kogu selle aja laval, seetõttu sain vahepeal niisama ringi jalutada, rääkida tuttavatega, keda polnud kaua näinud, ja nautida head muusikat.
Omaette elamus oli ka laulmine ise. Sellises hiigelsuures kooris laulda on väga huvitav: ma ise kaoksin nagu täiesti ära ja alles jääks ainult muusika, igal pool minu kohal ja ümber. Ma tean, et võrdlus taevase kooriga kipub suurest kasutamisest juba pisut kuluma, aga viimase loo ajal – Rein Kalmuse loodud koorilaul „Issand on Siionis suur“ – tekkis tõesti tunne, et palju vist puudu ei jää. Kontserdil esitatud laulud kumisesid peas veel mitu päeva ja sealt saadud hea tunne jäi mind pikaks ajaks saatma. Nimetatud koorilaulu esitust saab kuulata-vaata siit.
Vaimulikku laulupidu on täispikkuses võimalik vaadata siit.
In English