Jumal õpetab oma lapsi. Avades Piibli, leiame 3Ms 26. peatükist tõotused sõnakuulelikele, hoiatused sõnakuulmatuile. Kuna see sõnum on edastatud Iisraeli rahvale sel ajal, kui nad olid vabanenud pikast orjapõlvest ja Jumala tundmine oli suures osas tuhmunud, siis Jumal õpetas ja kasvatas neid nii nagu kannatlik isa oma lapsi. Seega usun, et meil on Jumala lastena siit samuti õppida.
Jumal, tark Isa, alustab tõotustega sõnakuulelikele. Tõepoolest, milline lapsevanem alustab oma õpetuste jagamist ähvardustega, eeldades, et laps ei kuula, ei pane tähele. Ikka ju loodame, et laps õpib ja paneb tähele, kui temaga ilusti räägitakse ja selgitatakse.
Iisraeli rahvas oli põlluharija ja karjakasvataja rahvas ja suurim õnnistus oli vihm õigel ajal, mis tagas küllusliku saagi, mis omakorda tähendas, et kõigil oli piisavalt süüa. Veel lubas Jumal rahu nii metsloomade kui vaenlaste poolest. Samuti lubas Jumal oma ligiolu ja seda kõike siis, kui käiakse Jumala seaduste järgi ning peatakse Tema käske. Nii lihtne see ongi.
Selles peatükis on ka teine osa: hoiatused sõnakuulmatuile. Seda karmimat poolt on hoopis rohkem. Tuleb välja, et sõnakuulmatuile pühendatakse rohkem tähelepanu?!
Mõtleme lastele. Kui peres või kuskil lastekollektiivis on head ja tublid lapsed ja üks pahandusetegija, kellega on alatasa probleemid, kujuneb ikka nii, et just tema saab suurema tähelepanu osaliseks, temale kulub rohkem energiat.
Kas peaksime olema sõnakuulmatud, et Jumal meile rohkem tähelepanu pööraks? Sarnaselt küsib ka Paulus: „Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks?“ (Rm 6:1) Kindlasti mitte! Me eksime ja teeme vigu niikuinii. Jumala suurema tähelepanu võitmiseks ei pea me tahtlikult pattu tegema. Jumala hoolivus ja armastus on ühesugune igal ajal. Ka Paulus vastab tõstatatud küsimusele: „Ei, mitte sugugi. Meie, kes oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada?“ (Rm 6:2)
Aga siiski tuleb ette eksimusi ja ka sõnakuulmatust, seega mis on 3Ms 26. peatükis teise alapealkirja all: Ähvardused sõnakuulmatuile? Seal on pikk loetelu õnnetusi ja hädasid. Ja korduvalt sõnad: „Ja kui te sellest hoolimata ei kuula mind, siis ma karistan teid veel seitse korda enam teie pattude pärast.“ Ja karistused muutuvad aina rängemaks ja rängemaks kuni selleni, et sõnakuulmatud pillutatakse rahvaste sekka, maa laastatakse ja linnad muutuvad varemeiks.
Kas Jumal on karm, ikka veel ja veel seitsmekordsed karistused. Mida näitab nii pikk ja mitmejärguline karistuste loetelu, kas karmust või kannatlikkust? Mis on karistamise eesmärk? Et toimuks pöördumine, meeleparandus, et mõistetaks teguviisi
väärust.
Kui lapsevanem karistab last, siis ta ootab olukorra paranemist. Kui laps kordab oma halbu tegusid või isegi muutub veel ülbemaks oma tegudes, siis lapsevanem suurendab karistust ja samas loodab, et nüüd mõjub. Karistused võivad olla väga erinevad, see sõltub lapse vanusest ja tema probleemist. Karistamise eesmärk on aga üks: et olukord paraneks, et jõutaks arusaamisele, mis on hea ja mis on halb.
Jah, ka Jumal karistab, kuid enamasti on see patu ehk meie väärate valikute tagajärg, mida tuleb meil kanda. Kui Jumal näeb võimalust, et inimene pöördub, kasutab Ta erinevaid mooduseid ikka veel ja veel ja veel. Kõik selleks, et inimene pöörduks. See on tõeline kannatlikkus ja armulikkus.
Jumala sõnum meile on: „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, Iisraeli sugu! Ja kui õel pöördub oma õelusest ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta jääb selle pärast elama. Aga teie ütlete veel: „Issanda tee ei ole õige!“ (Hs 33: 11, 19-20)
Kuulates uudisteid või kogedes maiste kohtute otsuseid, kergitame tihti kulme, et kuidas nii – see ei ole õiglane. Kuid Jumala otsused ja teed, mida Ta meie ette paneb, on õiglased. Ainult Jumal näeb inimese südamesse, ainult Tema teab milline hoiatus-, karistus-, või meelitusmeede on hetkel kõige efektiivsem.
Mõne nädala eest kiirustasin äiaga perearstikeskusesse. Mõttes oli see, et õigel ajal jõuaks ja veel palju muid toimetusi, mis kõik vaja teha. Niisiis parkisin maja ette, saatsin äia juba perearstikeskuse ukse poole minema, ise jooksin paar maja tagasi, et apteegist välja osta vajaminevad medikamendid ning siis kiirustasin tagasi, et äia õige ukse taha juhatada. Parkimiskella olin aga sootuks unustanud. Ja see ei meenunudki mulle enne, kui tagasi auto juurde jõudsin ja nägin kojamehe vahel paberit. Ooh, kuidas ma küll niimoodi, ohkasin ma, kuid muuta enam midagi ei saanud. Pistsin kviitungi tasku ja mõtlesin, et ma maksan selle kohe, et ma ei peaks sellele rohkem mõtlema ja teistele ka ei räägi, häbi oli. Kui istusin juba arvuti taga, et see trahv ära maksta, siis läksid mu silmad suureks. Trahvisumma oli 0. Ma pole vist eales varem ühtegi arvet või kviitungit nii põhjalikult uurinud kui seda. Seal oli kõik kirjas: kuupäev, kellaaeg, auto number, milles süüdi olen, kuid trahvisumma oli 0.
Jumal reageerib meie eksimustele, Ta ei pigista silma kinni ega kogu seitset või kümmet eksimust ja alles siis tuleb ütlema, et nüüd on asi hull, sa oled nii mitu korda eksinud, nüüd tuleb kõige eest tasuda. Olen perearstikeskuse ees ikka parkinud ja nüüd on mul hästi meeles, et pane parkimiskell! Mulle kirjutati välja trahvikviitung, kõik lahtrid olid täidetud, ka trahvisumma lahter, kuid seal oli 0. Mulle anti teada, et olin valesti käitunud ja väärisin karistust-trahvi, kuid seekord oli see vaid hoiatus. Kui mulle polekski seda kviitungit välja kirjutatud, siis võib-olla oleksin järgmine kord jälle unustanud. See oli hoiatus ja meeldetuletus: ära nii rohkem tee.
Ka Jumal tuletab meelde, annab märku, kui eksime. Tema sõnum on: ära nii rohkem tee.
Nüüd aga pöördume veel 3Ms 26. ptk juurde. Vaatasime tõotuseid sõnakuulelikele ja ähvardusi sõnakuulmatuile, kuid me ei jõudnud veel päris lõppu. Rohkete hoiatuste ja karistuste järel kumab lootus: „Aga isegi siis, kui nad on oma vaenlaste maal, ma ei hülga neid ega põlga täieliku hävituseni, tühistades oma lepingu nendega, sest mina olen Issand, nende Jumal. Ja ma mõtlen nende heaks lepingule nende esivanematega, keda ma rahvaste silme all tõin ära Egiptusemaalt, et olla neile Jumalaks. Mina olen Issand!“ (s 44, 45)
Tõepoolest, kas Isa unustab oma lapsed. Selle peatüki lõpusalmides on nii palju soojust, armastust ja andestust: Ma ei hülga neid ega põlga, Mina olen nende Jumal!
Just nii hoolib meie Isa ka meist. Kogedes seda armastust ja kannatlikkust, tahame ju meiegi olla head lapsed!
In English