„Sest sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.“ (1Kr 1:18)
Koolis oli minu jaoks huvitavamaid aineid ajalugu. Sestap küsisin pojatütrelt endale pisut lugeda tema kooliõpikut, mis näis huvitavam ja mitmekesisem kui minuaegsed ajalooõpikud. Sirvides seda ja kohati lugedes avastasin aga, et nii nagu minu „kõrvalt“ omandatud teadmised panid mind omal ajal reservatsioonidega suhtuma õpikus kirjapandusse, ei saa ma praegustki tõesena võtta kõigis aspektides. Selles aines vähemalt sisaldab iga õpik tahes-tahtmata peale faktide ka autori maailmavaadet ja uskumusi. Huvitav on seejuures täheldada, et kõikide rahvaste ajaloos on mänginud religioon olulist rolli ja ühise tõelise algallika olemasolu tõttu ning inimloomusest johtuvalt on neis palju kokkulangevusi. Muidugi on paganluses välistatud peamine tõde – Looja ennastohverdav armastus loodute vastu, mis viis Ta ristile, päästmaks meid. Vaid selliselt ilmutatud armastus saab selle mõistmisel tekitada vapustava meelemuutuse.
Mu tähelepanu pälvis fraas-tõdemus taoismi peateosest: „Õige sõna pole meeldiv – meeldiv sõna pole õige.“
Eks meenub kohe ka meile tuttav ütlemine: „Tõde on valus kuulda.“ Ja seetõttu on üks suuremaid probleeme inimestel, kuis vajadusel seda tõde võimalikult valutult öelda.
Üks lugu räägib idamaisest valitsejast, kes, näinud raske unenäo, kutsus tarku seda seletama. Raske südamega seletasid nood, et unenägu tähendavat, et valitseja lähedased saavad kõik surma ja tema ise ka nende järel. Mispeale pandi need suud loomulikult igavesti vaikima. Siis leiti aga valitsejale üks hästi hea reputatsiooniga tark, kes, asja sisu ära kuulanud, andis järgmise seletuse: „Teie kõrgeausus, unenägu tähendab seda, et sa elad kõigist oma lähedastest kauem.“ Ja tema sai väärikalt tasustatud.
Teine lugu kristlikust kirikust. Vanem proua istub kirikus ja kuulab pastori jutlust, milles manitsetakse inimesi nende pattude pärast. Ikka noogutab ja nõustub. On ikka inimesed patused! Kui aga kõne alla tuleb probleem, millega temal maadlemist, raputab pomisedes pead: „Nüüd jättis jutluse pidamise ja hakkas oma nina toppima teiste eraellu!“
Olulise osa Pühakirjast moodustavad prohvetite kirjad. Kõik prohvetid aga ei olegi jätnud meile kirjalikku pärandit. Mulle tundub nende elulugudele mõeldes, et see on olnud üks raskeim missioon läbi aegade. Ei olnud ju Jumalal vaja kunagi selleks kutsuda prohvetiks kedagi, et siis tema kaudu öelda rahvale: „Küll te olete tublid!“ Sel puhul olnuks neil endil ilma vahendajata Issandaga suhe. Niisiis oli neid heal juhul vaja Jumala nõuannete vahendajaiks (sest asjaosalistel endil oli vaimulik kuulmine väga raskeks muutunud), aga valdavalt siiski korralekutsumiseks ja hoiatamiseks, et asi veel hullemini rappa ei läheks. Ja keda selle eest armastatakse?!
Loomulikult püütakse igal ajal luua tulevikust kõige optimistlikum visioon. Jeesuse ajaks oli Messia ootus üleüldine, kuid tegelik tõde Temast osutus väga ebameeldivaks – lausa väljakannatamatuks. Nii juhtuski, et meeldivast kontseptsioonist nakatatud jüngridki tegelesid isekeskis ministriportfellide jagamisega peagi saabuvas kuningriigis, sellal kui Jeesus rääkis neile oma surmast. „Ja Ta hakkas neid õpetama: Inimese Poeg peab palju kannatama ja hüljatama vanemate ja ülempreestrite poolt ning tapetama ja kolme päeva pärast üles tõusma.“ Ja Ta rääkis seda üsna avalikult. Ja Peetrus võttis Ta isepäinis ja hakkas Teda noomima. Aga Tema pöördus, vaatas oma jüngritele ja sõitles Peetrust ning ütles „Tagane minust, saatan, sest sa ei mõtle seda, mis on Jumala, vaid mis on inimeste kohane.“ (Mk 8:31–33) Aga Ta rääkis ju ka ülestõusmisest. Meie patusus on ebameeldiv fakt, aga Jumala hoiaku tõttu, mis Jeesuse lihakssaamises ilmseks sai, on selle ebameeldivuse jätkuks kohe hea sõnum.
Apostel Paulus on kõnealuse paradoksi väga omapäraselt välja öelnud: „Ustav on see sõna ja kõigiti vastuvõetav, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kellede seast mina olen suurim!“ (1Tm1:15) Selle valgel ei võiks iial kedagi tituleerida „tema pühadus“, vaid parimal juhul „armu saanud patune“.
Esimese ingli sõnum Ilmutuse 14. peatükis, mis kõlab: „Kartke Jumalat ja andke Temale austust, sest on tulnud Tema kohtutund, ja kummardage Teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja veeallikad“ võiks tunduda hoiatava ähvardusena, kuid seda nimetatakse „igaveseks evangeeliumiks“ (s 6) – rõõmusõnumiks. Jeesus suri koletumat surma, et sõnum kohtust saaks meile meeldivaks sõnumiks. „Sest meil pole niisugune ülempreester, kellel ei oleks kaastundmust meie nõtrustega, vaid kes kõiges on kiusatud otsekui meie, siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armujärje ette, et me saaksime halastust ja leiaksime armu oma abiks õigeks ajaks. Sellepärast võib Ta ka täielikult päästa need, kes tulevad Tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest.“ (Hb 4:15, 16; 7:25)
Kristluses on pidevalt täheldatavad kaks äärmust. Ühed justkui eirates võimalust, et tõde saab olla ka meeldiv (Kristuses!), on pidevalt „ametis“ lihasuretamisega – käsumeelsus. Püütakse rangelt järgida reegleid ja normatiive, mis sageli on just pigem sellise mõttesuuna toodang – nagu variserid Jeesuse ajal: kui miski on meeldiv, ei saa see olla ju tõde.
Vastandiks on liberaalsus, milles kõik, mis on ebamugav, ebameeldiv ei ole järelikult Issandast, sest Tema tahab, et tunneksime end alati „vabalt“.
Apostel Johannes ütleb: „Kui me oma patud tunnistame...“ (1Jh1:9) Oi kui ebameeldiv on see peeglisse vaatamine ja siis seda veel õige nimega nimetada Jumala (ja kui vaja siis ka veel inimeste) ees. Kuid Johannes jätkab meeldivaima tõega: „...on Tema ustav ja õige, nii et Ta meile annab patud andeks ja puhastab meid kõigest ülekohtust.“ Kristuses on võimalik see, et ebameeldiv tõde meist saab võrratult meeldivaks tõeks Tema läbi.
Niisiis, „me kanname alati enestega Issanda Jeesuse surma oma ihus, et ka Jeesuse elu meie ihus tuleks ilmsiks“ (2Kr 4:10). See ei tähenda pidevat ristikoledustele mõtlemist, vaid Jumala hoiakule reageerimist oma südames.
Mind häirivad krutsifiksid ja ristilöödu kujude paljusus kirikutes, kuna see inimliku julmuse stseen metalli või kivisse valatuna on võetud nagu päästvaks atribuudiks asja sisusse süüvimata. See oli ometi kõige alatum tegu inimajaloos. Kui ütlesin esiteks, et ajalugu mind on huvitanud, ei tähenda see, et ajalugu on ilus. Ma ei tea, miks kannab üks, tõsi küll, huvitav ajakiri pealkirja Imeline Ajalugu. Õigem pealkiri oleks minu meelest Õuduste Ajalugu. Ja see jätkub.
Inimesed võivad ristilöödu kujutist või risti kaelas kanda ja samas mürsku kahuritorust teiste endasuguste vastu välja tulistades lausuda: „Jeesuse Kristuse nimel...“ – nagu keegi dokumentaalsel videoklipil nägi. See, mis ristil toimus, oli aga Jumala radikaalse, otsustava, lõpliku, jäägitu armastuse ilmutamine, mis, kui seda tõesti adutakse, lõpetab inimsüdamest kõik vaenu ja vägivalla. Rohkem Jumal enam ei saanud anda! Tegelikult ei saa seda mõistes olla natuke usklik. Tundub, et nende krutsifiksidega saab küll ka nii harjuda, et need ei mõjuta igapäevaelu ega käitumist. Ülestõusnud Issand aga pälvib kogu me tähelepanu. Ei saa olla natuke kristlane, nagu ei saa naine olla natuke lapseootel. Kui inimene järgib kuidagi kohusetundest elementaarseid kristliku elu norme, käib isegi jumalateenistustel ja laulab seal tuima südame ja näoga ülistuslaule Jumalale, siis ei ole see ei meeldiv ega tõde. Kui kogu see praktika on aga meie südame vastupeegeldus Jumala poolt tehtule ja väljendatule, on see ühtlasi nii tõde kui ka meeldiv. „Kelle päralt minu elu...“
In English