Mõne aasta eest, kevadel korraldasid minu kogukonna arstid seminari, mille keskmes oli küsimus „Kas Kristuse ülestõusmine muudab midagi sinu erialases töös?“.
Kuulasin vastuseid sellele küsimusele huviga. Erinevad vastused panid proovile minu usu ja mõtted, ent selle seminari olulisim väärtus seisnes selles, et uurisin iseenda südant. Küsisin endalt, mida muudab ülestõusmine minu jaoks.
Lootus lootusetule planeedile
Ma teadsin tähtsaimat vastust hetkega: ülestõusmine muudab iga matust, millel ma osalen. See muudab iga matusekõnet, mille ma pean. See kiirgab minu südamesse lootust, kui ma nutan oma isa haual. See pakub igavest päikesetõusu neile, kelle jaoks elu päikeseloojang laskuks igavesse öhe. See sünnitab lootust sellele, mis vastasel juhul oleks lootusetu planeet.
Olukord on täpselt selline, nagu Paulus rääkis Korintose usklikele: „Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, - sel juhul, kui surnuid üles ei äratata. ... Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad.“ (1Kr 15:14–19)
Ent ülestõusmine on nagu päikesetõus: teatud ajal heidab see valgust meie elu igasse pimedasse nurka. Ja siis valgustab ja tervendab ülestõusmise keskne mõte – Kristus on üles tõusnud, et ka meie saaksime üles tõusta – meie hinge kõik pimedad paigad.
Ja just seda küsin ma igal kevadel alates aastatetagusest arstide seminarist, siis kui paasapüha saabub ja kevad lööb õitsele: mida muudab ülestõusmine minu elus?
Lihtne ja sügav lugu
Olen jõudnud järeldusele, et lisaks tulevase elu tõotusele on üks püsivamaid ja pühamaid vastuseid see, et see seob minu hinge apostel Peetruse hingega; ja sellega, kuidas on küsimusele vastatud Johannese evangeeliumis.
Johannese evangeelium on petlikult sügav. Laps loeb seda arusaamisega, aga täiskasvanule ei piisa tervest elueast, et selle sügavusteni jõuda. Muude asjade seas näeme seda kaheastmelises keeles, mida Johanes kasutab. Tema kirjutistel on sageli pealispind, sõna-sõnaline tähendus, ja samas ka teisene, sügavam mõte, mõte, milleni jõuab vaid Püha Vaimu kaudu ja hoolega uurimise tulemusena.
Leiame sellise näite Johannese 13. peatükist, kus Jeesus vastandub Juudasele oma teadmisega sellest, et Juudas reedab Ta varsti. Et kinnitada öeldut, kastab Jeesus leivatüki karikasse ja ulatab selle siis Juudasele. See on lühike vestlus, mille kestel Juudas ilmselt otsustab oma plaaniga edasi minna. Sel hetkel ta tõuseb lauast ja lahkub öösse. Johannes paneb selle hetke neisse sõnadesse: „Kui siis Juudas oli võtnud palakese vastu, lahkus ta kohe. Aga oli öö.“ (Jh 13:30)
„Aga oli öö“. See on lihtne sedastus aja kohta, mil sündmus toimus. Või kas on? Vaatame, mida Ellen White kirjutas: „Üllatunud ja segaduses, et tema plaan on paljastatud, tõusis Juudas kiiresti lauast. Siis ütles Jeesus talle: „Mida sa teed, seda sa tee kähku!“ „Kui ta nüüd palukese oli võtnud, läks ta sedamaid välja. Aga oli öö.“ Öö saabus ka reeturi hinge, kes pööras selja Kristusele ja astus pimedusse.
Selle hetkeni polnud Juudas ületanud oma meeleparanduse võimaluse piiri. Ent lahkumisega Issanda ja kaasjüngrite juurest langetas ta lõpliku otsuse. Ta oli piiri ületanud.“ („Ajastute igatsus“ lk 654, 655)
Johannes sõnastab Juudase hingeolukorra kolme sõnaga (kolm sõna nii kreeka- kui eesti keeles). See näide iseloomustab Johannese evangeeliumi lihtsust ja sügavust. Selliseid näiteid on palju, näiteid, mis annavad mõista, et Johannese keel ja metafoorid on sügavamad kui pinnapealne tasand.
Lõke
Tulen selle mõttega tagasi küsimuse juurde: mida muudab ülestõusmine minu jaoks? Üks võtmetähendusi on minu jaoks see, et rõhutab tõde Jumala andestusest – Jumal andestab ka kõige koletumad patud.
Kreekakeelne sõna anthrakia, mida peaks tõlkima kui söetuli, esineb terves Piiblis vaid kaks korda ja mõlemad korrad on see Johannese evangeeliumis. Esimene kord on Johannese 18:18. Jeesus on vahistatud ja ta viiakse ülempreester Hannase juurde. Jüngrid on laiali pillutatud, Peetrus ja Johannes on siiski läinud Jeesust eemalt vaatama. Kuna Hannase teenijad tunnevad Johannest, lubatakse viimane sisse ja kuna Johannes tunneb Peetrust, lubatakse sisse ka tema. Peetrus sisenebki ja otsib võimalust rahva sekka kaduda.
Siis langeb Peetrusele teenijatüdruku pilk. Ta vaatab tähelepanelikult, olles täiesti veendunud, et ta tunneb seda meest. Lõpuks lausub ta: „Eks sinagi ole üks selle inimese jüngreid?“ (Jh 18:17) Tüdruku küsimus on juhatava loomuga, selline, mille vastus peaks ilmselt olema jaatus. (Inglise keeles on küsimuse loomus eitav: „You aren’t one of this man’s disciples too, are you?“ ja Peetrus vastabki eitavalt (Jh 18:17.)
Pärast selle seiga edasiandmist kirjutab Johannes: „Aga orjad ja sulased olid teinud lõkke, sest oli külm, ja seisid ning soojendasid end. Ja ka Peetrus seisis nende seas ja soojendas end.“ (18:18)
Samas lõigus ütleb Johannes hiljem, et „ka Peetrus seisis nende seas ja soojendas end“. (s 25) Lõkke ääres seismise ajal küsib lähedal seisev inimene ja seejärel üks Hannase teenijatest Peetruse käest, kas ka tema oli Jeesuse järgija ja kas nad nägid teda aias koos Jeesusega.
Kõigile neile järelpärimistele vastab Peetrus kindlalt: „Ei ole.“ Pärast kolmandat korda paneb Johannes – talle omasel kahetasandilisel moel – lihtsakoeliselt kirja: „...ja kohe kires kukk“ (s 27).
Suitsuhais
Kui sa eelmisel korral end lõkke ääres soojendasid, tuletati sulle meelde, et suitsuhais jääb kergesti riiete külge. See oleks pidanud Peetruse puhul paika pidama. Selle lõkke suits imbus tema külge terveks nädalavahetuseks, tuletades meelde oma Issanda ärasalgamist. See oli Peetruse elu kõige pikem ja kibedam nädalavahetus.
Tema päevil oli lõkke ümber istumine igapäevane asi, kas siis söögitegemise või enda soojendamise eesmärgil. Nii et Peetrusel oli ees tulevik, mis oli täis alatisi ja valusaid meeldetuletusi sellest, kuidas ta reetis Jeesuse. Iga kord, kui ta hingas sisse lõkkesuitsu, tungis tema hinge reetmise lehk.
Kas see pole nii mitte igaühega meist? Koht, laul, sündmus, lõhn – ja mälestused tulevad tulvana tagasi, mälestused meenutavad meile läbikukkumisi ja lõikavad valusalt sisse. Me võime kõigest väest neid vältida, kuid lõkketuled kõrvetavad meie eluteed, põletades meie hinge meeldetuletusega sellest, et me oleme purunevad.
Nüüd oli selline ka Peetruse elu. "Peetruse jaoks ei olnud olukorrad lihtsad. Lugu tema reetmisest pidi kiiresti edasi levima, sest inimesed armastavad parastavaid lugusid. Legend, et inimesed tegid Peetruse möödudes kuke häält, võib ka tõele vastata.“ (William Barclay, The New Daily Study Bible Series: The Gospel of John, lk 230, 231) Nii et Peetrus tuigerdab oma lõhenenud tuleviku suunas.
Kui välja jätta üks asi.
Üks teine koht, üks teine lõke
Sõna anthrakia teist korda Johannese evangeeliumis. Teades seda, kuidas Johannes kirjutab, võime olla kindlad, et see ei ole juhuslik. Jeesuse ülestõusmisest on möödunud mitu päeva. Johannese 21 räägib meile loo sellest, kuidas Jeesus viimaseid kordi oma jüngritele ilmub. Seitse jüngrit, kaasa arvatud Peetrus, on kogunenud Galilea järve äärde. Peetrus ütleb: „Ma lähen kalale.“ Ja teised ühinevad temaga.
Nad rassivad öö läbi, ent siiski „ei püüdnud nad midagi“ (21:3).
Järgmise päeva varahommikul tuleb kaldale võõras. „Sõbrad, kas teil on kala?“ (s5) Nad vastavad eitavalt, mille peale Tema ütleb, et nad heidaksid oma nooda teisele poole paati. Nad teevadki nii ja saavad nii suure saagi, et jaksasid vaevu oma võrgud kaldale vinnata.
Johannes, hämmastunud toimunust, ütleb Peetrusele: „See on Issand!“ (s 7)
Tõsiasi, et Jeesus on lähedal, paneb impulsiivse Peetruse tunded keema, ta hüppab vette ja sumab kaldale. Teised jüngrid tulevad talle paadiga järele, Peetrus aitab kalu sorteerida ja üle lugeda. Siis kutsub Jeesus nad osa saama hommikusöögist, mille Ta on valmistanud.
Pidage meeles selle teksti tausta. Eelmine kord, kui Peetrus Jeesusele nii lähedal oli, oli ta lämbumas reetmise suitsu kätte. Kogu vahepealne aeg oli olnud hirmus. Ja nüüd on Jeesus taas tema juures.
Kas ta hingab lämbumisohkega? Kas ta peidab oma pilku, et mitte kohtuda Jeesuse pilguga, kartes näha seda, mida ta võiks näha? Kas ta heidab end Jeesuse jalge ette ja nuuksub kramplikult ja anub andestust?
Mida tahes Peetrus tegi, tema ei ole Johannese jaoks olulisim. Johannes pöörab meie pilgu pigem Jeesusele ja räägib, mida Jeesus selle kohtumise ajal tegi. Jeesus süütas lõkke ja pakkus jüngritele hommikusööki. „Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba.“ (s 9) Veel üks lõke. Jälle on Peetruse silmades lõkkesuitsu. Jälle on tema kõrvus kolm küsimust. Ja – jälle – keskenduvad need küsimused tema suhtele Jeesusega. Kas tema elu jubedaima öö mälestused tulvavad tagasi? Kas tema silmi torgivad pisarad ja kas need voolavad tema habemesse? Kas ta tunneb süü- või kurbusekoormat? Kirjas ei ole midagi sellist.
Kirjas on see, mida Jeesus küsis: „Peetrus, kas sa armastad mind?“ Ühe korra. Kaks korda. Kolm korda. Ja igal korral on Peetruse vastuse sisu: „Issand, sa tead, et ma armastan sind.“ Kas sa kuuled Peetruse hääles tooni, mis anub Jeesust uskuma, et tema armastus Jeesuse vastu on tõeline – vaatamata tema läbikukkumisele?
Peetrus ei pidanud Jeesust anuma, sest Jeesus pakub talle nähtavat käegakatsutavat tõendit teenimatust andestusest. Peetruse iga vastuse peale kinnitab Jeesus oma kutset Peetrusele: „Sööda mu tallesid“, „Hoia mu lambaid“, „Sööda mu lambaid“ (s 15–17).
Teisisõnu, Jeesus kinnitab Peetruse teenistusse; Ta kinnitab oma armastust Peetruse vastu, Ta andestab Peetrusele tema eitamised. Ja Ta teeb seda kõike lõkke ääres!
Peetrus läheb oluliselt kohtumiselt taas ära suitsuhaisusena! Ent reetmise leha asemel on tema riiete küljes andestuse lõhn. Sel korral kogeb ta Jumala andestust: Jumal heidab kõik meie patud meresügavusse, eraldab meie patud meist nii kaugele kui ida on läänest ja muudab meie erepunased patud lumivalgeks rüüks enda õiguses (vt Mi 7:19; Ps 103:12; Js 1:18).
Teise lõkke lõhn
Meie kõigi elus on lõkkeid, mille ääres me oleme viisil või teisel salanud Jeesust ja oleme läbi imbunud reetmise lehaga. Ma ei tea, kus on sinu lõke.
See võis põleda siis, kui sa sõpradega restoranis einestasid. Vestluses tuleb üles ühe sõbra nimi, keda ei ole teie keskel. Sõber! Ja siiski sai seal koos istudes öeldud asju – palju asju –, mis hävitasid selle sõbra mainet. Ja sina istusid seal ja osalesid selles ega öelnud midagi. Sa püüdsid sulanduda – sulanduda gruppi, kus sinu sõbra nimi ja reputatsioon said tagurpidi pööratud. Sa said vaevu hingata, kuna õhk oli läppunud.
Või oled tundnud seda koolis. Eksam oli keerulisem, kui sa oleksid osanud arvata. Sa valmistusid, aga mitte selleks. Siis liigutas su pinginaaber tahtmatult oma kätt ja sa nägid tema vastust tema töölehel. Keegi ei pane midagi tähele. Aga kui sa tema vastuse enda lehele kirjutasid, mõtlesid hetkega, kas keegi veel paneb tähele seda lehka, mis õhus levib. Kas sa olid ainuke, kes seda tundis?
Või lahvatas see lehk hotelli vastuvõtulauas – hotellis, kuhu sa registreerisid end ja oma kolleegi salaja. „Härra ja proua,“ ütled sa. „Härra ja proua.“ Niipea kui need sõnad sinu huulilt tõusevad, tunned õhus läppunud lehka. See oli kibe. Lämbe. Lehk, mida sa ei suuda unustada.
Meil kõigil on oma lõkked. Suits tungib meie silmi ja lehk imbub meie hinge. Kas me oleme ainukesed, kes seda tunnevad? Me ei suuda läbi selle suitsu näha Jumalat ja see lämmatab meid, kuni me ei suuda hingata taevaõhku.
Aga siis tuleb uudis: Kristus on üles tõusud! Ta on tõepoolest üles tõusnud! Ja tänu sellele ülestõusmisele saame istuda teistsuguse lõkkesuitsu sees! Jeesus süütab lõkke – vanast tahumatust konarlikust ristipuust. See eritab suitsu, mille lõhn on magus andestusest. Kui me koguneme selle leekide ümber, imbub selle lõhn meie ellu ja meie süda saab uuendatud selle andestusest.
Ma küsin igal aastal enda käest küsimuse: mida tähendab ülestõusmine minu jaoks? Vastus rikastab minu teekonda Jeesusega. Ma esitan selle küsimuse endale ka tänavu – ja kutsun sind endaga ühinema. Tule, istume koos selle lõkke ümber, mille Jeesus on süüdanud.
Tal on sinu jaoks sõnum.
Randy Roberts on Loma Linda ülikooli koguduse pastor
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English