Kirjelda lühidalt meie ajakirja lugejatele, kes sind ehk väga hästi ei tea, kes sa oled ja mis on sinu roll Trans-Euroopa divisjonis.
Esmalt olen ma Jumala laps ja ka pastor. See on minu esmane kutsumus – olla pastor, et juhtida inimesi Jumala juurde ja hoolitseda nende vaimulike vajaduste eest.
Minu roll Trans-Euroopa divisjonis (TED) on juhtida pastorite ühendust, mis tähendab, et teatud mõttes vastutan ma kõigi TED-is töötavate pastorite eest, keda on umbes 700. Peale selle lasub minul kohustus koolitada koguduseliikmeid ja pastoreid tunnistamistööks, lisaks juhin mõningaid kiriku osakondi evangeeliumitöö tegemisel ning teen evangeeliumitööd ka ise. Need on minu rollid kirikus.
Sa oled tuttav Misjon Linnadesse projektidega üle Euroopa. Kas Euroopa linnade erinevatel projektidel on mingeid ühiseid nimetajaid ja sarnasusi – mis tundub töötavat?
On küll. On kindlad põhimõtted, mida Jumalalt, ja eriti Jeesuselt on võimalik õppida. Esiteks tuleb üles leida, kus inimesed on. Teiseks – välja selgitada nende inimeste vajadused. Siis tuleb mõelda, millised on need oskused ja võimalused, mis Jumal on meile kogudusena andnud, et nendele leitud vajadustele vastata. Me ei suuda kõiki vajadusi täita – kui inimestel on finantsilisi vajadusi, ei saa me hakata raha välja jagama. Pole võimalik anda igale inimesele miljon eurot. Aga kui keegi on üksik, kui keegi on hädas, kui kellelgi puudub lootus, siis sellistel juhtudel saab kirik sekkuda ja midagi ära teha. Kui me teeme teatud teenimistööd, ma rõhutan siin teenimistööd, siis inimesed hakkavad esitama küsimusi ning see on see koht, kus me saame tunnistada Jumalast ja jagada evangeeliumi Temast. Need põhimõtted on kõikides suurtes linnades üle divisjoni sarnased.
Kui palju oled kogenud seda, et kultuurilised erinevused mõjutavad projektide olemust või seda, kuidas inimestele efektiivselt läheneda?
Kultuurilised erinevused on olemas ja see on tegelikult hea. Kui järgida neid põhimõtteid, millest ma just rääkisin, siis nende baasil on väga lihtsalt võimalik kohendada teenimistöö olemust vastavalt kultuurile. Iga lähenemine on tegelikult unikaalne – kui olete olukorra pärast palvetanud, Jumal on näidanud, mida teha – siis nii tulebki teha.
Näiteks Horvaatias on maist kuni septembri-oktoobrini rannateenistus. Seda ei saa näiteks Eestis teha, sest sellise asja jaoks pole teil ilma ja inimesed ei veeda oma aega rannas. Tuleb minna välja, vaadata, kus inimesed on – kui inimesed on kesklinnas, tuleb minna sinna, kui inimesed on rannas, tuleb minna sinna. See ei ole mingi paika pandud idee selle kohta, kuidas me arvame, et evangeeliumitööd tuleks teha, vaid Jumalal on viis nende inimesteni jõudmiseks. Tema palub meil minna välja sinna, kus inimesed on, ja juhtida neid sellest kohast, kus nad praegu on, Jeesuse Kristuse juurde. See on kogu asja kõige raskem osa.
Me tahame tihtipeale kiireid lahendusi – „Kas sa tunned Jeesust?“ „Ei.“ „Luba, ma palvetan sinu pärast,“ ja pärast palvet peaksid sa juba uskuma, siis anname piiblitunni hingamispäevast, taevasest pühamust, surnute olukorrast, Jeesuse teisest tulekust ja siis ristime sind, ning õhtul kella 9ks oled sa juba adventist. See ei käi nii. Kulub umbes seitse aastat, kuni inimene saab lõpuks ristitud.
Aga kui inimesed näevad seda teenistustööd, mis me teeme, siis nad soovivad kuuluda sellesse kogukonda, isegi siis, kui nad Jumalat ei usu. Nad ütlevad: „Te olete nõnda toredad inimesed; mida teie teete, on just see, mida mina tahaksin teiste inimeste heaks teha, ma tahan koos teiega töötada.“ Ja teie ütlete: „Tere tulemast!“ Ei pea olema ristitud, et anda kodutule kausitäis suppi. Kõik võivad seda teha. Kui sa tahad oma ligimesele head teha, siis tee, ja mind ei huvita sealjuures, kas sa usud või mitte. Aga samal ajal, kui me seda suppi jagame, on võimalus suhtlemiseks – mina küsin küsimuse, sina küsid küsimuse, ja äkitselt tead sa Jumalast juba rohkem. Siis hakkad seda oma sõpradega jagama, öeldes: „Teate, ma sain eile õhtul sellest teada. See peab olema tõsi. Mul on sõber, kes mulle seda rääkis. See töötab.“ Ja siis sa tuled tagasi ja ütled: „Kuule, mul on küsimusi.“ „No olgu, arutame selle üle“. Nii see käib.
Milline oleks sellest lähtuvalt sinu sõnum koguduseliikmetele siin Tallinnas ja Eestis?
Otsi, kuidas Jeesus on reaalne sinu enda elus. Kui sa ei suuda tunnistada sellest, kuidas Jeesus vastab sinu palvetele, kuidas Ta on kohal, kui sul on Teda vaja; et Jeesus on elus, ära üldse hakka tunnistama, sest see ei toimi. Kõige olulisem on hea suhe Jeesusega.
Teiseks tuleb olla huvitatud teiste inimeste pääsemisest. Kui me pole huvitatud, siis pole üldse mõtet üritadagi. Inimesed saavad sellest aru, kui me teeme midagi mitte selle pärast, et me neid armastame, vaid kuna me armastame iseendid, ning see pole piisavalt hea põhjus tunnistamiseks.
Seejärel tuleks ehitada sildu Jumala ja inimeste südamete vahele. Ärge unustage, et Jumal võib päästa igaüht, ka ilma sinupoolse panuseta. Aga Jumal on teadlikult kutsunud sinu ja minu, et võiksime teatud inimesi puudutada. Meie privileeg on võimalus liituda Jumalaga Tema töös. Ma ei alusta uue tööga, sest kui ma kuskile jõuan, mõistan, et Jumalal seal juba töö käib. Nii hea on seda mõista. Mina lihtsalt liitun Jumalaga Tema töös, ja see on hea.
Eestlaste jaoks on tihti raske minna välja ja rääkida oma usust, ja seda isegi oma sõprade-sugulaste hulgas. On sul ütelda mõni julgustusesõna eesti inimestele?
Esimene asi, mis ma julgustuseks ütlen – lugege Pauluse kirja koloslastele. Kirjast koloslastele leiate ühe põhimõtte: rääkige Jumalaga oma sõbrast enne, kui räägite oma sõbrale Jumalast. See on üks koloslastele saadetud kirja põhimõtetest, aga see mõte on väga oluline, sest me teeme Jumalaga koostööd: Jumal räägib minu sõbra keelt, Tema teab minu sõbra elu olukordi ja Jumal palub meil olla Tema nähtavad esindajad. See ongi tegelikult kõik. See muudab meie tee palju lihtsamaks, sest me näeme, et kõik on juba ette valmistatud.
Teine oluline asi on see, et Püha Vaimu mõjul tuleb välja mõelda midagi, mis on sõpradele, võõrastele ja kõigile teistele nii ligitõmbav, et nad tulevad meie juurde; nii väldime ka tagasilükkamisega kaasnevat piinlikkustunnet. Te olete selleks võimelised. Ma olen selles kindel, sest et ma olen seda näinud paljudes teistes riikides. See on raske – tuleb mõelda, palvetada, kokku tulla ja rääkida, aga kui Jumal teile selle idee annab, siis see lihtsalt töötab.
Adventism on palju atraktiivsem kui jagada tänaval raamatuid ja inimeste poolt tõrjutud saada.
Intervjueeris Kristjan Kalmus
28. veebruaril külastas Tallinna adventkogudusi Trans-Euroopa divisjoni evangelismi ja isikliku töö osakonna juht Janos Kovacs-Biro, kes on Eestis käinud varemgi, sel korral pidas ta reede ja laupäeva õhtul seminari Tallinna kahe adventkoguduse liikmetele ning pühapäeva ennelõunal oli kavas koosolek koguduse pastorite, misjonitööliste ja kogudusevanematega.
Tallinna I koguduse misjonitööline Mervi Kalmus sõnas, et kõigi koosolekute ühine sõnum oli julgustada tallinlasi loovalt mõtlema selle peale, kus suudetakse märgata kohalike inimeste vajadusi ja kuidas kogudus saaks teenida oma kogukonda kristlikul moel ja kuulutada evangeeliumi, tehes headuse tegusid, mis juhivad inimesi kristluse juurde.
„Seminarides tõi ta hästi palju näiteid erinevatest Euroopa linnadest, kus misjonilinna projekt on hästi käima läinud. Ta tõi eeskujuks igasuguseid loovaid lähenemisi. Samas meil ei ole luba neid projekte lihtsalt kopeerida, vaid peame mõtlema oma kohalikele vajadustele ja palvetama selle pärast, mis on suund, kuhu Püha Vaim meid juhib,“ ütles Mervi.
Seminaril osalenud inimesed olid kuuldust rõõmsad ja inspireeritud. „See, mida ta rääkis, oli väga inspireeriv. Vaatan lootusrikkalt tulevikku ja loodan, et inimesed mõtlevad nende asjade peale ja tasapisi hakkame jõudumööda ellu viima ettevõtmisi omas kontekstis ja oma võimalusi arvestades. Mul on hea meel, et Janos julgustas meid ja aitas sammukese edasi,“ ütles Mervi.
In English