Kui ma küsiksin sinult, kas sa oled patune, mis sa vastaksid? Ma loodan ja järeldan, et sa vastad jah. Me oleme kõik patused. Aga kui vaadata ennast ja kedagi teist, siis on teise pattu kuidagi palju lihtsam näha. On kergem näha kellegi teise tehtud valesid otsuseid kui seda, mida inimene ise teeb. Ma ei ütle, et kõik seda teevad, ma olen kindel, et paljudel tuleb seda ette. Ka mina märkan kergemini seda, mida keegi teine teeb valesti, kuigi mul endal on palju õppida. Ometigi, kui keegi mainib mulle, mis ma valesti teen, on see väga häiriv: ma otsin kas vabandusi või vastuväiteid, mida too teine on valesti teinud, ja lükkan enda tehtud vead tagasi. Mis mõttes, tema tuleb mulle ütlema, mis ma valesti olen teinud?
Ma käisin 1. novembril Tartu kirikus ja kuulasin seal oma venna Andrese kõnet, mul tuli peaaegu pisar silma. Pärast suurt võitlust, et end tagasi hoida, teadsin, et ma tahan sellest ka ise kirjutada. Muuseas, kõne on advent.ee lehel järelkuulatav.
Piiblis on mitmel pool räägitud sellest, kuidas Jeesus tervendas ja ütles: „Mine ja ära tee enam pattu.” Ta ei öelnud kordagi: „Ma tean, mida sa tegid. Sa oled ikka väga patune inimene, et selliste asjadega hakkama oled saanud!” Ta teadis, et inimene teab väga hästi isegi, millega ta on hakkama saanud. Kas see ei ole mitte seotud ka meie igapäevase eluga?
Minu perekond on suuruselt üle eesti keskmise. Täpsemalt öeldes: mul on kaks venda ja kolm õde, lisaks veel boonusena mõlemad vanemad ning mina satun olema selle perekonna pesamuna. Paratamatult jagatakse mulle selle tõttu erinevaid tarkusteri, mis vahel võivad tunduda norimiste, kiuste või niisama noomitusena. Kõige suurem miinus pesamunaks olemise juures on see, et enamasti pole mul õigust midagi vastu öelda – ma olen siiski kogematu, alles eluga alustav poiss, mis on tõsi, alles sai üks elutsükkel läbi ja mul on veel palju avastada. Siiski, ma jään igavesti oma kõige vanemast vennast umbes 13 aasta elukogemusega maha, kuid mu vend ei heida mulle mu vigasid ette, pigem innustab ja ütleb, et ma pean ise oma teeraja valima.
Niisiis, ma kõnningi mööda enda teed ja, tõele au andes, see on üsna auguline: täis ebameeldivusi, kuid sisaldab samas ka põnevust, õnnestumisi, mille vahelt piiluvad vahetevahel ka ebaõnnestumised. Olenemata sellest, ma lähen edasi ega vaata seljataha. Ma ei mõtle pidevalt sellele, mis on olnud ja mis ma valesti olen teinud, sest ma tean juba piisavalt hästi oma vigadest, mida on raske endalegi andestada. Mida ma aga veel tean, on see, et Jumal andestab mu vead, mu patud ja annab uue võimaluse. Nagu Jeesus ütles: „Mine ja ära tee enam pattu!” Lähen ka mina, elan ja üritan mitte pattu teha, isegi kui ma teen seda uuesti ja uuesti, sest ma olen kogematu ja pime. Aga mul on usk, et kui ma hoian Jumala käest kinni, siis saan nendest probleemidest üle ja lähen edasi, sest Jumal on see, kes mõistab ainukesena kohut, kes annab mulle uusi võimalusi ja koputab südamele, et ma peaksin end kokku võtma.
Ometigi unustame vahel, kes me oleme. Ka meie virutame liiga kergesti haamriga vastu lauda ja mõistame teisi milleski süüdi või lausa hukka: „Haa, see inimene rikkus seda seadust! Vaadake seda patust!” Minagi olen seda teinud enese märkamata. Aga küsigem siis vastu: kes sa õige enda arvates oled? Inimene pole Jumal, kes mõistaks kohut. Ärme mõista teiste inimeste üle kohut, ärme vaata ja tuleta meelde teiste vigu, vaid anname ise uusi võimalusi, nagu Jumal on korduvalt seda teinud. Kui sina väärid uusi võimalusi, kas keegi teine siis mitte?
Lk 18:10–13: „Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.” Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!””
In English