Küllap on kõik lapsevanemad mõelnud oma laste tuleviku peale. Kes võiks küll temast saada? Kas masinaid inimestele eelistav autoremondilukksepp, täpne paberimajandust armastav bürootöötaja, loov käsitööõpetaja, hakkaja firmajuht, südikas poliitik või hoopis päev korraga elav vabatahtlik mõnes kriisikoldes. Kuid kas oleme mõelnud sellele, kas minu lapsest kasvab usklik või uskmatu inimene?
Kui oleme jälginud nende kasvamist, nende huvisid koguduses ja praktilise usu läbi elamist, oleme ehk kuulnud ka nende suust selliseid küsimusi, nagu kus on Jumal ja miks ma Teda ei näe ja miks Ta mind ei aidanud jne. Ja mõni lapsevanem on sellistel juhtudel korranud oma lastele, et usk on Jumala usaldamine ilma küsimata, Jumala plaanist ja tahtes mitte kahtlemine, ning sellega diskussiooni lõpetanud. Kas see ongi viis, kuidas kasvatada laste ja noorte usku? Kas mitte kahtlemine ja küsimused ei kuulu usus kasvamise juurde?
Vaatamata sellele, et meie lapsed ja noored võivad tihti tunduda uskmatute Toomastena, on oluline mõista ka sellest loost (Jh 20:26-29), et Jeesus aktsepteeris Toomast koos kõigi küsimuste ja kahtlustega. Ta võtab aega, et kohata Toomast just seal, kust ta parasjagu oma usu teekonnal on – silmitsi kahtlemise ja kriitikaga. Ka evangeeliumitest võime lugeda, et Jeesus ise kogu oma inimlikkuses küll uskus, kuid jättis näiteks Ketsemani aia näites oma palves ruumi ka teisitimõtlemisele. Lk 22, 42 pöördus ta Isa poole: „Kui sa tahad, võta see karikas minult ära!” Võiks ju öelda, et Jeesusel puudus kindel usk Jumala tahtmisse, mis pidi sisaldama kannatuse karikast joomist.
See, kuidas me oma laste ja noorte küsimusi Jumalast, Piiblist ja usust tajume, määrab tihti ära viisi, kuidas me neile kas vastame või vastamata jätame. Kas peame kõigile küsimustele vastama lõplike ja tõeste vastustega või on vahel hea ka arutleda paradokside ja vastuolude radasid pidi? Kui meil ei leidu kõigile küsimustele vastuseid, siis kas tunneme endid vanemate ja õpetajatena läbikukkunutena? Ja kas seepärast, isegi kui võtame aega, et kuulata ära kriitiline küsimus, ei võta me aega, et süüvida küsimusse, vaid juhime küsija n-ö õigele rajale ruttu tagasi? Lihtsustatud ja mustvalged piiblitõed ei jäta aga kahjuks ruumi nüanssidele, millega ka meie lapsed reaalses elus kokku puutuvad. Kui me oleme lastele õpetanud, et Jumal kuuleb meie palveid alati, siis nende läbielatud tegelikkus võib rääkida teist juttu. Sellistes olukordades on meie eesõigus olla oma laste ligi heade kuulajate ja mõistjatena, avastamaks Jumala teguviisi nende elus täismõõdulise usu saavutamiseks. Me võime näidata oma eeskujuga, mida tähendab omada avatud meelt, uudishimu, selmet elada vaid absoluutide tasandil. Küsimuste küsimine on sama tähtis kui nendele vastamine, kui mitte isegi tähtsam.
Usuelu jätab ruumi avastamisele ja igatpidi mõtlemisele. Meie lapsed ja noored on vaatamata oma vanusele ka teoloogid ja omavad vabadust ISE mõelda Jumalast, Piiblist, maailmast, mida tähendab Jeesuse järgmine, kes, muide, mitte alati ei seletanud lahti oma tähendamissõnade tähendusi, vaid jättis kuulajad neid tõlgendama ja läbi elama täpselt sellel arusaamisvõimel, kus keegi parasjagu oli.
Romaanikirjanik Anne Lamott on oma raamatus „Plan B. Further thought on Faith” kirjeldanud, et usu vastand pole mitte kahtlemine, vaid teadmine. Kui me oleme milleski täiesti kindlad, pole meil põhjust uskumiseks. Kuid kahtlemine annab usule jume. Meile meeldiks mõelda, et kõik on selge, et teame, mida uskuda ja et see, mida usume on tõsi, kuid tegelikkuses oleme võib-olla usukauged. Peter Rollins kirjutab ka kahtlemise olulisusest autentse usu määratlemisel: „Uskuda on lihtne… Kahelda, olla silmitsi oma hirmuga, küsida tõeliselt, mida sa usud, see on raske. Raske, sest me tahame endid kaitsta kahtluste ja teadmatuse eest.” („I Have Met the Stranger, and He is Me”)
David Kinnamani uuring (vt Youtube´i ingliskeelset videot You Lost Me by David Kinnaman) näitab, et kahtlemine on noortel (18–29) veres aina rohkem. Kuid selle asemel, et leida viga noorte kahtlemises, toob ta uuringus välja, et probleemiks on hoopis koguduse suhtumine noorte kahtlemisse. Kogudus ja vanemad peaksid vastu võtma raskena tunduva väljakutse ja lõpetama küsimuste pelgamise. Selle asemel tuleks suuremat tähelepanu pöörata küsimuste sisule ja põhjustele, püüda koos leida lahendusi ja näiteid Piiblist, ikka selleks, et usk võiks kasvada. Me võiksime isegi tahta, et lapsed kahtleksid usuks või kahtleksid nii, et usk saaks kinnitatud. Selmet segadust külvavatele küsimustele ruttu lõpp teha, võiks ehk lasta omavahelised jutuajamised valla nii, et noor või laps kohtuks sinu sisima usu ja uskmatusega, järgnev diskussioon on valmisvastustest olulisem.
Nii et julgustagem oma lapsi ja noori küsimusi esitama. Uskmatu Toomas jõudis legendide järgi oma usukülluse ja selle jagamisega välja Indiani. Kuulakem ka nende endi seletusi ja tõlgendusi. Olgem ausad oma usu suhtes ja ausad ka selles, millele me vastuseid päris täpselt või üldse ei tea. Kahtlustega maadlemise viis on laste ja noorte teenimisel oluline, sest see on lugupidav nende usuteekonna suhtes, nende endi suhtes. See on viis, mis aitab usul kasvada.
In English