2015. aasta 7. jaanuar seisab kõrvuti 2007. aasta 7. juuli ja 2001. aasta 11. septembriga kui mälestusväärne kuupäev selles jätkuvas terrorismisõjas – sel päeval peeti lahing Lääneriikide ühes suuremas pealinnas.
Pariis seisab nüüd kõrvuti Londoni ja New Yorgiga kui paik, kus äärmuslased on kaitsetute tapmiseks kasutanud religiooni kui ettekäänet. Vaid ühe armutu hetkega võeti elu 12 inimeselt, 11 inimest jäeti haavatuna maha.
Kuigi hukkunute arv moodustab vaid murdosa Londoni ja New Yorgi terrorirünnakute ohvrite arvust, on selle rünnaku olemus läbistanud kogu rahva südant. Prantsusmaa ei ole sellist tragöödiat kogenud alates 1961. aastast, mil Organisation de l'armee Secrete võttis vastutuse 28 inimese tapmise eest pommirünnakus rongile.
Suurem osa ohvritest ei olnud satiiriajalehe Charlie Hebdo toimetuse liikmed.
Kui kolm relvastatud meest tungisid kolmapäeval Charlie Hebdo toimetusse, oli neil nähtavasti peas vaid üks mõte: prohveti eest kätte maksta. Nad tapsid kalkuleeritult oma sihtmärgid, nende seas kaks politseinikku, kellest ühe nimi oli Ahmed Merabet.
Tutvugem Ahmediga
Nime järgi otsustades võib arvata, et Ahmed oli moslem. Kui tapja temalt elu võttis, ei olnud Ahmedil aimu, et see mees tema ees väljendas enda usku, korrates aš-šahādatān'i: „Pole teist jumalat peale Jumala.” Nagu tapja, nii võis ka Ahmed korrata fatiah-palvet, milles nad mõlemad palusid Jumalat, et see juhataks neid Sirat al-Mustaqim, „õiguse teele”. Sarnaselt tapjaga ootas ka Ahmed Yawm ad-Dīn'i, „kohtupäeva”, mil Jumal tasub õiglastele ja karistab õelaid.
Sellest lähtudes oli Ahmedi tapja tema usuvend. Aga kolmapäeval, kui ründaja vaatas Ahmedi, nägi ta vaid vaenlast. Nüüd on tema ohver soovimatult sümbol vägivalla varjus pesitsevast arutusest.
Ahmedi surm annab adventistidele veel ühe olulise õppetunni. Ei kulunud palju aega, kui äärmuslikud rühmitused Prantsusmaal kasutasid seda rünnakut ära, et õigustada rünnakuid moslemite mošeedele ja ettevõtetele. Nagu paljud, kes elavad isolatsioonis, kasutasid ka need rühmitused vähemuse terrorismi selleks, et vaadata läbi selle perspektiivi enamust.
Aga kui nad suudaksid oma kitsa vaatenurga juurest sammu tagasi astuda, näeksid nad Ahmedi kaaskodanikuna, kelle usk ei takistanud tal ühiskonda lõimumast. Ahmed valis tööelu, mille keskmes oli nii nende kaitsmine, kes naeruvääristasid tema usuelu, kui ka nende kaitsmine, kes ühel päeval võtavad tema elu. Ahmedi näol tuletatakse meile meelde, et mitte kõik moslemid ei ole terroristid. Veelgi nörritavam on tõsiasi, et enamus äärmuslaste terroriohvritest kannab nime nagu Ahmed ja on ühinenud tema usuga.
Vaba ühiskond on religioonile kasulik
Kolmas oluline õppetund, mille Ahmedi tragöödiast saame. Tõsiasi, et tema usk, et takistanud tal astumast avalikku teenistusse, on tunnistus sellest, et vabas ühiskonnas elamine on kasulik. Kui Prantsusmaa oleks siiani keskaegne teokraatliku valitsusega riik, ei oleks väljastpoolt tulnutel nagu Ahmed olnud seal sellist elu.
Ahmed oli kindlasti teadlik sellest, et paljudel tema kolleegidel ei ole mingit kohta teokraatlikes ühiskondades, mille tema kaasmoslemid on rajanud. Prantsusmaa vaba ühiskond andis talle võimaluse olla nii prantslane kui moslem ja teda ei oleks karistatud, kui ta oleks otsustanud usku vahetada või usust üldse taganeda. Sellises ühiskonnas austatakse inimese südametunnistuse vabadust ja lastakse igaühel valida oma usuline saatus.
Otsusega kaitsta avatud ühiskondi vaatamata nende püünistele ja vajakajäämistele, on Seitsmenda Päeva Adventistide kogudus avaldanud Prantsuse valitsusele kaastunnet. „Me täname Prantsusmaad nende vabaduste eest, ja riigi juhte, et nad kaitsevad sõna- ja usuvabadust,” seisis kaastundeavalduses, mille koguduse avalikkussuhete ja usuvabaduse osakonna juht John Graz saatis Gérard Araud'le, Prantsusmaa saadikule Washingtonis.
On tõsi, et sama valitsus, mis on taganud Ahmedi usuvabaduse, on teinud seda ka seitsmenda päeva adventistide jaoks.
Viimane õppetund, mille Ahmedi juhtumist saame, on seotud kolmandaga. Nagu Graz sõnas, hindavad adventistid õigust vabadusele. Tõesti, just sõnavabadus on aidanud kogudusel teatud piirkondades maailmas kasvada. Kuigi lahkarvamused ja vastuseisukohad võivad tekitada pingeid, ei saa me olla tõelised sõnavabaduse kaitsjad, kui soovime seda kaitsta enda huvides, ent keelame seda teistele.
Jumala rahvas on igal pool
Kõike öeldut silmas pidades on kohustuslik teadvustada, et sõnavabadusega kaasneb vastutus. Isegi Prantsusmaa tragöödia järel peame tunnustama, et me mõnikord tunneme enda avalike otsuste tagajärgi. Tõelises tsiviilühiskonnas ei peaks keegi kartma vägivaldseid repressioone selle eest, et avalikult vastuolulisi kommentaare esitab. Peame siiski meeles pidama, et mitte igaüks ei jaga seda maailmavaadet. Kahjuks võib nende maailmavaadete põrkumise tulemus olla surm. Kolmapäeval sai Ahmedist sümbol kõigile neile, kes väärtustavad sõnavabadust.
Ahmed Merabet magab nüüd teiste 11 tapetuga surmaund. Aga isegi selles unes ta kõneleb. Ta tuletab meile meelde, et meie sünniolukord ja -koht ei muuda fakti, et me kõik oleme Jumala lapsed. Kristlased, hindud, juudid, moslemid, ateistid ja agnostikud on kõik Jumala silmis hinnalised.
Oma surmas tuletab Ahmed meile meelde, et me ei peaks kunagi ühtegi inimgruppi hindama vaid selle põhjal, kuidas mõni nende seast tegutseb. Nagu Paulus ütles oma kõnes Areopaagil Ap 17:16–34, usume me, et Jumala siiraid järglasi võib olla kõigis paikades.
Meile tuletatakse meelde, et teeksime omalt poolt kõik, et näidata evangeeliumi rahu. See on eriti oluline neile, kes elavad ühiskondades, mis kaitsevad sõnavabadust.
Näidates ja jagades Kristuse armastust, peame meeles pidama, et räägiksime tõest alati armastuses. Kristus ei käskinud meil teisi religioone maha kiskuda, vaid et me tõstaksime üles Teda.
Mõeldes Ahmedi surma õppetundidele, pidagem meeles, et „puud tuntakse tema viljast”.
Oakwoodi ülikooli adventismi-moslemisuhete keskuse direktor ja religiooniprofessor Keith Augustus Burton
In English