Kui põhikool sai läbi, tuli üks esimesi suvevaheaegu pärast üheksat aastat, kui ma olin rõõmus, sest tundus, et kõik on seljataga. See rõõm sai peagi läbi, kuna ma tegin rumala otsuse jätkata haridusteed samas koolis. Ma teadsin, et enamus vanu klassikaaslasi on mujale läinud ja see tõik tekitas väikese lootuse, et äkki algab lõpuks normaalne koolielu. Vähem kui poole aasta pärast pidin aga pettuma. Loomulikult teati mind ka teistest klassidest ja kuigi asi polnud enam nii karm kui põhikoolis, kestis pidev vaimne norimine ja vägivald edasi. Suureks õnneks sai muusikatundide terror läbi, siiski oli gümnaasiumi käigus mitu „kehalise kasvatuse õnnetust“ .
Minu klassis oli üks teine noormees, kes oli samuti pärit samast koolist, ta oli varem minu paralleelklassis. Ka temal oli üsna sarnane kogemus nagu minul: teda noriti samuti esimesest klassist saadik, aga ta oli minust väga erinev. Ta hakkas oma stressi minu peal välja elama. See on üks asi, millest ma kunagi aru ei saanud: inimene, kes on kõike sama kogenud, hakkab ise kiusama, teades, kui vastik ja valus see on. Igal juhul võitlesin temaga kolm aastat nii koolis kui ka kodus, sest ta jälitas mind erinevatel viisidel ka internetis, isegi aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist. Kõige hullem on see, et ta oli kergesti mõjutatav, nii et teistel oli väga kerge panna talle pähe mõtteid, mida teha, et minu enesetunnet madaldada.
Ma ilmselt võiksin kirjutada raamatu „Tuhat ja üks terroriseerivat võtet“, aga ma ei tee seda sest see pole minu eesmärk. Ent gümnaasiumi lõpus ületas minu stress ja depressioon talutavuse piiri. Ma isegi ei mäleta seda aega, sest mu aju blokeeris enamuse mälestustest, kuid võib öelda, et minu suhted purunesid igal pool: koolis, kodus, perekonnas ja sõprusringis. Ma ei leidnud oma mõtetest enam mingisugust positiivsust ja kõik stressitekitav aina kuhjus ja kuhjus. Umbes poolteist kuud enne eksameid ma murdusin. Sel ajal palusin Jumalalt abi, et ma tuleksin kuidagi toime, et ma saaksin kõik kooliasjad korda ja et kõik see jääks seljataha. Jumal tuli mulle vastu kõige veidramal viisil: minu ema helistas kooli ja rääkis minu probleemidest klassijuhatajale. Tol hetkel pidasin seda ise halvaks teoks, kuid see oli tegelikult kingitus, sest isegi kui minu klassijuhataja ei mõistnud minu probleeme, pakkus ta abi, mis viis positiivsete tulemusteni.
Ma sain ravimeid, et suudaksin keskenduda õpingutele, tõendi, et ma ei pea koolis käima, vaid ajan asju õpetajatega, ning lisaks käisin aktiivselt psühholoogi juures. Kuigi minu õppimisvõime oli jõudnud nullpunkti, suutsin tänu ravile uuesti keskenduda ja selle tulemusena eksamid positiivselt sooritada. Eksamitulemuste põhjal sain sisse Tallinna Tehnikaülikooli.
See on hämmastav, kuidas Jumal oli mind viimastel kuudel juhtinud ja aidanud mu just seda eriala õppima, mida ma olin lapsepõlvest peale tahtnud. Kui ma tehnikaülikooli läksin, juhtus midagi, millest ma olin 12 aastat unistanud: minevik oli seljataga ja mind ootas uus algus. Mind ümbritsevad inimesed olid üsna sarnaste huvidega ja kõigist nendest, kes olid kiuslikud, sain eemale hoida. Ma tundsin lõpuks ometi vabadust.
See retk minu elus oli raske ja rohkete mägedega, siledat maapinda oli väga vähe. Ükskõik kui mägine elurada on, on siiski võimalik edasi minna, ükskõik kui võimatu see tundub, tuleb valida õige reisikaaslane. Kui valid reisikaaslaseks Jumala, lähevad olukorrad lihtsamaks, sest Jumal on väga hea tugiisik. Kuigi mu elu oli väga raske, näen ma nüüd Tema õnnistusi, juhatusi ja ka abikätt. Muuseas, Jumal tahab alati ka sind toetada, tuleb ainult Tema käest kinni võtta ja lasta Tal juhatada.
In English