Vitamiinid on inimtoidus asendamatud mikrotoitained. Seda täheldas juba 1880. aastal Lunin, kes Tartu Ülikoolis oma teaduslikke eksperimente läbi viies näitas esimesena, et peale teiste toidukomponentide (süsivesikud, valgud, lipiidid, vesi ja mineraalained) on organsimi elutegevuseks vaja veel mingeid asendamatuid aineid. 1911. aastal isoleeris Funk riisikestadest preparaadi, millel oli raviv efekt beriberi suhtes. Kuna see ühend omas aminorühma, nimetas Funk teda elu amiiniks ehk „vitamiiniks“ (la vita = elu). Tänaseks on selge, et mitte kõik vitamiinid ei sisalda aminorühma, kuid nimetus on säilinud.
Vitamiinid on heterogeensed bioaktiivsed madalmolekulaarsed orgaanilised toitained, mida inimorganism vajab väikestes kogustes, mida enamasti ei sünteesita inimese keharakkudes, mistõttu enamik neist saadakse vaid toiduga. Bioaktiivsus tähendab, et antud ühend omab teatud regulatoorset efekti metaboolsetele (ainevahetuslikele) protsessidele. Metabolism ehk ainevahetus tähendab organismis aset leidvaid sünteesi- ja lagundamisprotsesse. Vitamiinid on reeglina liitensüümide ehituslik-funktsionaalsete osadena (koensüümidena) hädavajalikud ensüümkatalüüsis. Oma koensüümse ja teiste biofunktsioonide läbi on nad hädavajalikud inimorganismi elutegevuses.
Vitamiinide põhiallikad inimorganismi jaoks on järgmised: toit, seedekulgla mikrofloora tegevus (sünteesitakse kas piisavalt või osaliselt nt vitamiin K, biotiin (H), pantoteenhape (B5), niatsiin (B3) jt), vitamiinipreparaadid. Vajadusel suudab inimorganism mõnda vitamiini ka ise sünteesida (nt naharakkudes toimub UV kiirguse mõjul vitamiin D3 süntees).
Vitamiinid jaotatakse rasvlahustuvateks ning vesilahustuvateks. Rasvlahustuvad vitamiinid on: A, D, E, K, Q, F. Vesilahustuvad vitamiinid on: B-grupi vitamiinid, C, H, N, U, P, PABA.
Miks tekib vitamiinide defitsiit?
Vitamiini varude ajaline piir organismis on väga erinev. Inimorganismis olevate vesilahustuvate vitamiinide varud peavad vastu vaid nädalaid, rasvlahustuvate vitamiinide varud mõned kuud. Üksikute vitamiinide puhul kestavad varud 1...3 aastat (vit A, B12). Ajalised piirid sõltuvad teatud määral konkreetse organismi east, metabolismi aktiivsusest, füsioloogilisest seisundist, toitumisest, haigustest. Kõik vitamiinide defitsiidi põhjused mõjutavad ka varude ajalisi piire.
Järgnevalt on toodud peamised vitamiinide defitsiidi tekkepõhjused. Esmaselt toitumuslik-olmelised: toiduainete defitsiit, mittetasakaalustatud, ühekülgne toit, toiduainete vale töötlustehnoloogia, imendumishäired (nt alkoholismi korral, rasvavaese toidu pideval tarbimisel, rasvaasendajate kestval tarbimisel jne). Teatud ravimite tarvitamine ning organismi haiguslikud seisundid võivad samuti olla vitamiini defitsiidi põhjuseks: sapphapete vähesust põhjustavad haigused mõjutavad rasvlahustuvate vitamiinide imendumist, maksahaiguste puhul häirub rasvlahustuvate vitamiinide talletumine. Füsioloogilistest muutustest tulenevalt on mõningate vitamiinide kõrgenenud vajadus väikelastel, rasedatel, imetavatel naistel ja vanuritel.
Kui tegemist on vitamiinide mõningase (ajutise) defitsiidiga, tekivad hüpovitaminoosid. Nende korral võivad esineda üldisemat laadi nähud – väsimus, kehakaalu langus, töövõime langus, vastuvõtlikkus nakkushaigustele, peavalud, lihaste ja liigeste valulikkus, südamepekslemine jne, mis ilmnevad sõltumata sellest, millist vitamiini ei saa organism piisavalt. Kui inimtoidus on kestvalt puudu asendamatuid toitaineid, kujunevad spetsiifilised vaegtoitumishaigused, kuhu hulka kuuluvad ka avitaminoosid. Avitaminoos kujuneb reeglina ühe konkreetse vitamiini kestval, täielikul puudumisel ja erinevalt hüpovitaminoosist on avitaminoos konkreetne haigus (nt vitamiin C puhul skorbuut, vitamiin D puhul rahhiit jne).
Kuna vitamiinide näol on tegemist bioaktiivsete ainetega, mis tähendas, et nad mõjutavad meie organismis teatud tööprotsesse, ei tohi neid ka meelevaldselt liiga suurtes kogustes tarbida. Kestvad megadoosid (ületavad ööpäevas vajatavaid koguseid mitmekümneid kuni sadu kordi) on lõppkokkuvõttes organismile hoopis kahjulikud. Osad vitamiinid toimivad meie organismis hormoonidena (nt vitamiin D). Hormooni bioaktiivsus on aga väga võimas. Samas on organism oma regulatsioonidega äärmiselt nutikas ja dünaamiline. Kasutades vitamiini varusid dünaamiliselt suudab organism kompenseerida nii ajutist defitsiiti toidus kui ka salvestada organismi sattunud vitamiini teatud suurema koguse. Seega, kui meie organismi satub hetketi mõnevõrra rohkem mingit vitamiini, kui teda vajatakse, ei põhjusta see veel häireid organismi talitluses. Kui aga ülemäärase koguse sattumine on pikaajaline protsess, kujunevad omad probleemid.
Selleks, et vältida vitamiinidest saadavat kahjulikku toimet on välja arvutatud kogused, mida inimene vajab igapäevaselt ning mis ei kahjusta organismi. Sõltuvalt inimese füsioloogilisest seisundist, tema toitumistavadest ning ka piirkonnast, kus elatakse, võivad nimetatud annused mõnevõrra varieeruda.
Üldiselt on vitamiinide (ja ka muude organismile vajalike toitainete) soovitatavad kogused tähistatud järgnevalt:
RDA ( ingl Recommended Dietary Allowance) – soovitatav päevane kogus. Enamasti on selle all mõeldud siis aine kogust, mis oleks piisav enamusele tervetele indiviididele.
Terapeutiline annus – vitamiini päevane kogus, mis on mõeldud ravi eesmärgiks (nt avitaminoosi korral, teatud muude haiguslike seisundite korral), mis on enamasti kõrgem soovitatavast päevasest annusest. Siinkohal tuleb silmas pidada, et ilma meditsiinilise põhjuseta sellistes annustes kestvalt inimene vitamiine tarbida ei tohiks.
In English