Erilised jõulud Euroopa vanimas adventkirikus

Väike puidust maja Šveitsis tähistab tänavu jõuluajal 128 aasta möödumist ajast, mil see maja pühendati esimese kogudusemajana Euroopas Jumalale, jumalateenistust juhtis toona Ellen. G. White.

Ehk on veelgi olulisem tõik, et alates nendest jõuludest kuulub maja väikeses prantsusekeelses linnakeses Tramelanis päriselt ka Seitsmenda Päeva Adventistide kogudusele.

Inter-Euroopa divisjoni president Bruno Vertallier allkirjastas aadressil Grande Rue 171b asuva hoone ostulepingu tänavu augustis.

„Me usume, et see maja on osa adventajaloost ja seetõttu on oluline, et me saaksime selle maja tagasi”, ütles Vertailler suvel.

Kogudusemaja ehitas perekond Roth, kes liitus adventkogudusega pärast adventmisjonäri Michael Belina Czechowski poolt läbiviidud seminari.

Maja ehitamine maksis 3300 Šveitsi franki ja see pühitseti hingamispäeval, 25. detsembril 1886. aastal. White, kes oli sel ajal muude asjatoimetuste tõttu Šveitsis, pidas uue hoone esimese jutluse, mille aluseks võttis kirjakoha 1Kn 8:54–61, kus on kirjeldatud kuningas Saalomoni õnnistusi rahvale, kes oli kogunenud Iisraeli esimese templi pühitsemisele. „Me loodame, et Issand õnnistab täna teie tööd siin majas ja peagi jõuate järeldusele, et see maja on teie jaoks liiga väike,” ütles White.
Koguduseliikmed, kes said hingamispäeviti kokku 60-ruutmeetrises saalis, tulidki ülesandega toime. Rothi perekonna liige, Gustave kirjutas 1937. aastal ajakirjas Revue Adventiste nii: „Tramelan oli adventreformi häll Euroopas. Meie väike kogudus muutus koolituspaigaks töölistele, kes saadeti laiali kogu maailma.” (Revue Adventiste on prantsusekeelne ajakiri, mis jagab küll pealkirja inglisekeelse Adventist Review'ga, ent töötab iseseisvalt.)

Lisaks sellele, et Tramelan oli esimene adventkogudus Euroopas, organiseeris kogudus esimese laagrikogunemise Euraasia mandril.

Kuigi hoone ehitati kirikuks, ei ole see kunagi varem adventkogudusele kuulunud. Rothid lahkusid hiljem Tramelanist ja müüsid maja teisest usuorganisatsioonist perele. Kohalikud adventistid kolisid suuremase hoonesse 1968. aastal.

Ent sellel ajal hakkas tekkima mure, mis saab endisest kogudusemajast. 1967. aastal kirjutas Ellen G. White'i Pärandinõukogu sekretär ja tema pojapoeg Arthur L. White ajakirjas Review and Herald nii: „Varsti asendab teine kogudusemaja Tramelanis selle kena väikese kiriku, see maja on kogudust teeninud üle kaheksa aastakümne. Kuigi hoone ei kuulu liidule, loodame, et hoitakse alles Seitsmenda Päeva Adventistide koguduse teetähis Euroopas.”

Vartallier ütles, et hoone omandamine aitab tagada selle, et tulevased põlved saavad heita pilgu adventkoguduse ajalukku. „Me loodan, et see õhutab noori teadvustama ja ära tundma koguduse ajalugu ning pidama pühaks neid pioneere, kes investeerisid sellesse tagasihoidlikusse kirikusse, kus alustati igavese evangeeliumi kuulutamist,” ütles ta. „Ma kutsun koguduseliikmeid üles külastama Tramelani ja nautima osadust adventpioneeride vaimus.”

Siiani on Šveitsi ametivõimud hoidnud hoonet ajaloolise teetähisena alles ja säästnud lammutamisest, paljud adventistid on turistidena seda paika külastanud.

René Frauchiger, kes peab kirikumaja ja koguduse kohta blogi, teab selle hoone kohta rohkem kui keegi teine; ta on väga rõõmus, et hoone kuulub nüüd adventkogudusele.

„Minu vanavanemate Léon ja Rosine Borle-Delaprès' mälestuse nimel, kes olid esimeste ristitute seas Šveitsis, Emil Frauchiger-Borle' mälestuse nimel, kes oli esimene misjonär Türgis ja Balkani poolsaarel, oleme täna rõõmsad, nähes, et see kirik kuulub lõpuks meie kogudusele,” ütles Frauchiger.