Jõululäkitus: Rõõmu aeg!
Avaldatud 24.12.2014, autor Andres Ploompuu, allikas Meie Aeg
Mis on jõulud? Ütleme „paganlik püha”. Nii see on, kuid ometi on jõulud ka palju enamat, vähemalt minu jaoks. Ma ei saa sellest üle ega ümber. Ikka küsin eneselt, miks inimesed seda või teist teevad. Miks on ka sellel saabuval jõuluajal oma seletamatu erilisus? Miks meid paelub mõte soojast, küünlavalguses säravast, armastusest ja sõprade ning pereringkonnast ümbritsetud ühisest ajast? Miks?
Neid mõtteid mõlgutades panin taustaks mängima Wolfgang Amadeus Mozarti "Sanctuse" (Requiem, Op. 48), sulgesin silmad ning kujutasin ette, milline oleks võinud olla see inglite koor, kes laulis Petlemma ööl sündinud Jumala Pojale kiitust sõnadega: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!” Mind paelus mõte, et oleksin tahtnud ise viibida sellel kontserdil, kus koorilauljateks olid inglid ise. Millist piletihinda oleksin sellise kontserdi eest valmis maksma? Mozarti kuulates mõtlen, et kui inimene suudab läbi muusika kirjeldada ja edasi anda midagi nii pühalikku ja võrratult ilusat ja võimsat, siis milleks eriliseks on võimeline meie Jumal. Kui Tema kirjutaks oratooriumi lunastusplaani auks, siis kes seda esitaks? Kuidas see kõlaks?
Jesaja kirjutab: „Sest meile sünnib laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja Tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti.” Lugedes sõnu, mis kuulutasid ette tulevase Õnnistegija sündi, ei saa ma üle tundest, et ka Jesaja oli neid ridu kirjutades sügavalt liigutatud tema silme ees joonistuvast plaanist. Ka tema vaatas lootusrikkalt tulevikku. Nendes sõnades väljendub rõõm, lootus, ootus ja igatsus olla kord tunnistajaks enneolematule, nagu ka Mozarti ning lugematute teiste igatsuses ning loomingus. Kui peaksin nüüd ülal kirjeldatu kontekstis vastama küsimusele, mida tähendavad minu jaoks jõulud, siis vastaksin Jesaja sõnadega: „Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust... Sa valmistad talle (rahvale) suurt rõõmu...” Olgu kuidas on selle nimetusega „jõulud”, minu jaoks on see olnud aeg, mil olen ikka ja jälle taasavastanud siira rõõmu, selle rõõmu, mida Jumal on algusest peale tulnud meile tooma, selle rõõmu, mida jagab vanem oma armastatud lastele, selle rõõmu, mida peaksime kogema ka kristlaskonnana. Minu jaoks on see aastalõpu tähtpäev lootust taaselustav sündmus, kui Jumala väes ja jõus me keeldume alla andmast pimeduse pealesuruvale jõule, kui me valmistume uueks kevadeks, valguse uueks võidukäiguks ning selle suuremas tähenduses loomulikult elame lootuses, et kord saab valgus jäädavalt võidu pimeduse üle.
Minu jaoks on aasta lõpp ka see aeg, mil tänutundes korraks aeg maha võtta, et meenutada seda, kuidas meid on peagi lõppevast aastast läbi kantud. See on aeg, et peatuda ning väljendada ka kõike kaunist, mis on tegelikult olemas ka inimese südames.
Mäletan poisipõlvest piparkoogilõhnast täidetud sooja maja, šokolaadi erilist maitset, mandariini kuldkollast ja ahvatlevat kutset, mäletan kingitusi, kauneid värvilisi tulesid ja nurgas sädelevat ja lõhnavat kuuske, mäletan sokke, kus hommikuti ootasid meid emme ja issi poolt pandud üllatused, mäletan sedagi, et nii mõnigi kord hiilisin ka ise õhtul enne magamaminekut elutuppa, et salaja üllatus issi ja emme sokki poetada, vahel mõnele õele või vennale vahele jäädes, kes olid ilmselt samal missioonil. Mäletan, et igal hommikul tõustes olin põnevil. Mäletan pööraseid seiklusi kelguga ja suuskadel, teisigi talviseid rõõme. Mäletan kauneid kontserte ja jumalikku muusikat kirikutes, mäletan pidulauda, mis oli kaetud kõige hea ja paremaga... mäletan... et olin õnnelik... nii õnnelik kui üks laps olla saab, et elu on ilus, et minu vanemad on loonud meile keskkonna, mis on turvaline, ilus ja eriline. Mäletan, et hirm oli kadunud, mure oli pühitud, et olime armastatud.
Mis on minu jaoks jõuluaeg? Mis on advendiaeg? Ehk kirjeldavad seda hästi järgmised sõnad: „Rõõmustage Issandas, te õiged, ja tänage Tema püha nime! Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid” (Ps 97:12– 98:1), sest selline on meie Jumal, meie Isa.
Hea kogudus. Soovin rahulikku pühadeaega ja ilusat advendiaega – et see oleks täidetud lähedaste ning kallite pereliikmete läheduse ning armastusega. Et te leiaksite ja võtaksite teadlikult rohkem aega teistele, et te võiksite kogeda oma südames nende väikeste ning suurte kaudu, kes teid ümbritsevad, erilist rahu, mis tuleb Jumalalt. Soovin, et ka teie südames võiks heliseda muusika, mida ei saa sõnul väljendada, kuid mis kõlab kõigi nende südames, kes on leidnud usaldava suhte Taevase Isaga. Minu soov teile väljendub Peetruse sõnades: „Rahu teile kõigile, kes olete Kristuses.”